Thursday, January 14, 2010

9. Albert Camus: The Stranger

The Stranger or The Outsider, (L’Étranger) is a novel by Albert Camus, published in 1942. Camus' first novel, it is perhaps his best-known work, and a key text of twentieth-century philosophy. Its theme and outlook are often cited as examples of existentialism, though Camus did not consider himself an existentialist; in fact, its content explores various different philosophical schools of thought, including (most prominently and specifically) absurdism, as well as atheism, determinism, nihilism, and stoicism.

The title character is Meursault, a French man (characterised by being largely emotionally detached, innately passive, and anomic) who seemingly irrationally kills an Arab man whom he recognizes in French Algiers. The story is divided into Parts One and Two: Meursault's first-person narrative view before and after the murder.


Mis alguses tundub nagu üpriski lihtsakoelise ja elu suhtes ükskõikseks jäänud mehe jutustus oma elust, kus nii mõndagi sügavamaid emotsioone tekitavat juhtub ja teda vägagi külmaks jätab, läheb märkamatult aina rohkem süvitsi küsimusega, milline on selle mehe hing. Kui alguses tundub, et tal seda polegi - potentsiaalse sõpruse algstaadiumis võtab ta teise mehe küllakutse vastu kaalutlustel, et sellisel juhul ise õhtusööki valmistama ei pea; naist, kes temasse armub, hoiab ta küll hea meelega enda juures ja tunnistab, et soovib teda iga kord suudelda, kui naine naeratab, aga vastab küsimusele: armastad sa mind? otsekoheselt eitavalt ja apaatselt.

Raamat algab protagonisti Meursault' ema surmaga ja kirjeldab tema emotsioone seoses ema matustega. Esiplaanil pole mitte emaga seotud tunded, vaid pragmaatiline kirjeldus maastikust, ümbritsevatest inimestest ja kaalutlused, milline päev oleks töölt puhkuse võtmiseks optimaalseim olnud.
Meursault' elu jätkub nagu tüüpiline rada - ta alustab suhet naisega, kes nähtavasti talle naha alla ei poe, sest konstateerib ise samal ajal, et iga naine tekitaks mehele selliseid kiindumuslikke-füüsilisi reaktsioone nagu Marie talle. Tema majas elava kahtlase taustaga Raimondi konfliktides teiste kahtlase taustaga meestega toetab ta sõpra ja lõpuks laseb maha mehe, kellega Raimond tülis on. Seda aga mitte sugugi aatelistel sõprusest põhjendatud emotsioonidel või põhimõtetel - Meursault kirjeldab, kuidas päike, mis araablase näolt peegeldub, talle äkitselt kiheleva tunde tekitab ja muule mõtlemata vajutab ta päästikule. Ja siis veel neli korda.
Raamat jätkub mehe vangipõlve ja kohtuprotsessiga, kus mitte mõrvale, vaid selle seosele hiljuti surnud emaga rohkem rõhku pannakse ja üritatakse järeldusele jõuda, et lein ema pärast mehe valele teele on tõuganud. Meursault ise aga rõhutab jätkuvalt oma apaatsust ja ütleb, et tegemist oli pelgalt juhusega. Kongis lebades ja elu üle järele mõeldes suhtub mees sama apaatselt oma vabadusekaotusse, tundes küll ebamugavust privileegide kaotuse üle nagu naise puudutus ja sigaretid, vajub aga lihtsasti vegeteerivasse, elu möödaveeremist jälgiva mehe staadiumi - nagu ta pärast ema matust hotellitoa rõdul istub ja suitsetades möödujaid jälgib. Küll kohati tähelepanelikult, aga emotsioonideta.
Raamatu lõpuks, kuna kohtuotsus mehe kahjuks tehakse, üritab vaimulik enne tema elu lõpetamist Meursault'd jumalale lähemale viia ja aidata tal viimastel hetkedel teed valgustuseni leida. Religioossete küsimuste tõstatamine viib aga ainult arusaamani, et mehe jaoks ei ole elu pärast surma ja ta ei usu jumalasse, ei hakka kunagi uskuma. Apaatsusele lisatakse emotsiooni ja lõpp langeb rohkem kibestumuse suunas. Ja ometi jõuab ta järeldusele, et on omas elus siiani olnud õnnelik. Arusaam suremisest vabastab ta, avab tema südame maailmale. Ja olgugi et tal oleks olnud võimalus oma elust rohkem teha ja olla rohkem, on ta rahul sellega, et on siiani elanud just nii nagu ta elanud on.

Olgugi see hing, millest advokaadid kohtusaalis nii elavalt räägivad, kohati pealiskaudne, tekitab Meursault' mõtete jälgimine suurt empaatiat. Elu ja surma küsimused läbivad raamatut algusest peale tugevalt ja ometigi jääb mehe reaktsioon lihtsakoeliseks kuivapoolseks osaluseta kommentaariks. Ja äkitselt, viimastel lehekülgedel, avab ta ennast ja tema surnud hing naeratab keha surma lävel maailmale vastu.


Mäletasin raamatut juba keskkooli ajast hästi, aga lugesin väga hea meelega uuesti ja jään ikka arvamuse juurde - tegemist on täiesti märkamatult naha alla roniva kohati pealiskaudne tunduva, kuid tegelikkuses väga sügava kirjeldusega elu ja surma peatamatust ringlusest ja ühe inimese mõjust oma raadiuses ja univerumis. Usun, et iga lugeja leiab Meursault' elu üle mõtiskledes enda jaoks midagi jäävat. Suurepärane.

No comments:

Post a Comment