Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho (sünd. 1947) "Zahiri" (2005) olen juba kiitnud siin (link), samuti olen "Alkeemiku" (1988) fänn. Coelhol on võime inimeste tunnete motivatsiooni väga täpselt kirjeldada ja üllatavalt pragmaatilise tooniga kirja panna südame soovid. Ausate armastuslugude ning realistlike pildikeste rajal kokku pandud jutustused on Coelho anne.
Lisaks sellele on Coelho ka igasuguste esoteerika ning maagiaga seotud nähtuste järgija, pooldaja ning õpilane ja kirjeldab enamikus oma romaanides üht või teist universumi vaimu, energiate siirdamise, eelmiste elude, inglite, vaimude, saatuse ning telepaatiliste võimetega seotut. Ning enamasti õnnestub tal need aspektid kenasti siduda ja nii emotsionaalsel kui narratiivi tasandil veel muljetavaldav seiklus kirja panna.
"Valküürid" (As Valkírias, 1992) on autobiograafiline romaan ning räägib Coelho ja tema abikaasa Christina Oiticica reisist Mojave kõrbesse, kohtamaks Valküüride abiga oma kaitseingleid. Chris on esmalt kaasas vaid Pauloga koos reisimiseks ning - naise isikliku eesmärgina - abielus pikka aega pesitsenud probleemide sõnastamiseks ning välja juurimiseks - kuid kaasatakse inglite otsinguisse: esmalt teatab rituaalide meister Took, et Chrisi ülesanne on Paulot aidata, hiljem Valküüridega läbi kõrbe reisides õpib naine samamoodi nagu mees avardama oma "teist teadvust" ning oma ingliga suhtlema ning lausa ületab teatud mõttes oma mehe spirituaalsel teekonnal.
Pikemat sorti vestluse käigus võetakse ka abielu probleemid vestlusesse ning avastades uue külje endas - mõlemast perspektiivist lähenedes - leiavad Christina ja Paulo uue harmoonia.
Esoteerika fännidele on "Valküürid" kindlasti huvitav lugemismaterjal ja anima mundi mõistmine nind tunnetamine huvitab mindki, aga see romaan piirdub minu maitsele liialt esoteerika teooria ning teatud rituaalide tasandiga, minetades inimliku arengu tasandi, mis on küll igas peatükis olemas ja jalutab narratiiviga vaikselt kaasa, ei ole aga orgaaniline, vaid istub pigem kommentaarina valitud lehekülgedel.
"Valküürid" pole Coelho parim üllitis. Võibolla on see autobiograafiline jutustus luhtunud, sest mees on üritanud jutustada oma naise perspektiivist? On ta temaatikale liialt lähedal, et seda objektiivselt käsitleda? Oli ingliga kohtumise kogemus niivõrd võimas, et sellest pole võimalik teisiti kirjutada?
Kõik on võimalik, aga igale Coelho fännile "Valküürid" kohe kindlasti "Alkeemiku" ja "Zahiri" sarnaselt ülimat lugemisnaudingut ei paku.
Ei soovita.
Lisaks sellele on Coelho ka igasuguste esoteerika ning maagiaga seotud nähtuste järgija, pooldaja ning õpilane ja kirjeldab enamikus oma romaanides üht või teist universumi vaimu, energiate siirdamise, eelmiste elude, inglite, vaimude, saatuse ning telepaatiliste võimetega seotut. Ning enamasti õnnestub tal need aspektid kenasti siduda ja nii emotsionaalsel kui narratiivi tasandil veel muljetavaldav seiklus kirja panna.
"Valküürid" (As Valkírias, 1992) on autobiograafiline romaan ning räägib Coelho ja tema abikaasa Christina Oiticica reisist Mojave kõrbesse, kohtamaks Valküüride abiga oma kaitseingleid. Chris on esmalt kaasas vaid Pauloga koos reisimiseks ning - naise isikliku eesmärgina - abielus pikka aega pesitsenud probleemide sõnastamiseks ning välja juurimiseks - kuid kaasatakse inglite otsinguisse: esmalt teatab rituaalide meister Took, et Chrisi ülesanne on Paulot aidata, hiljem Valküüridega läbi kõrbe reisides õpib naine samamoodi nagu mees avardama oma "teist teadvust" ning oma ingliga suhtlema ning lausa ületab teatud mõttes oma mehe spirituaalsel teekonnal.
Pikemat sorti vestluse käigus võetakse ka abielu probleemid vestlusesse ning avastades uue külje endas - mõlemast perspektiivist lähenedes - leiavad Christina ja Paulo uue harmoonia.
Esoteerika fännidele on "Valküürid" kindlasti huvitav lugemismaterjal ja anima mundi mõistmine nind tunnetamine huvitab mindki, aga see romaan piirdub minu maitsele liialt esoteerika teooria ning teatud rituaalide tasandiga, minetades inimliku arengu tasandi, mis on küll igas peatükis olemas ja jalutab narratiiviga vaikselt kaasa, ei ole aga orgaaniline, vaid istub pigem kommentaarina valitud lehekülgedel.
"Valküürid" pole Coelho parim üllitis. Võibolla on see autobiograafiline jutustus luhtunud, sest mees on üritanud jutustada oma naise perspektiivist? On ta temaatikale liialt lähedal, et seda objektiivselt käsitleda? Oli ingliga kohtumise kogemus niivõrd võimas, et sellest pole võimalik teisiti kirjutada?
Kõik on võimalik, aga igale Coelho fännile "Valküürid" kohe kindlasti "Alkeemiku" ja "Zahiri" sarnaselt ülimat lugemisnaudingut ei paku.
Ei soovita.
No comments:
Post a Comment