Wednesday, January 24, 2018

Nobeli kirjanduspreemia 1970: Aleksandr Solženitsõn

Vene kirjanik, sotsioloog, ajaloolane ning kuulsamaid dissidente Aleksandr Issajevitš Solženitsõn (1918-2008) on mahukalt ning meisterliku psühholoogilise komplekssusega kirjutanud elust siberi vangilaagris. Teemal ilmunud tuntumad teosed on "Gulagi arhipelaag" (Архипелаг ГУЛАГ, 1973) ning jutustus "Üks päev Ivan Denissovitši elus" (Оди́н день Ива́на Дени́совича, 1962, eesti keeles 1963).

Solženitsõn pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1970.


Lugesin mõlemaid ülalmainitud teoseid ning kuna tegu on ajalooliselt ülitähtsate asises-ajaloolises toonis raamatutega, pole tegu nagu paljude Nobeli preemia laureaatide puhul isiklikus toonis arvustuslaadis blogi, vaid pigem põgusa tutvustusega.


"Gulagi arhipelaag" on põhjalik ning mahukas teos elust NSVLi vangilaagrites. Solženitsõn kirjutas teost 1958-1968 nii isiklike kogemuse kui ohtrate vangilaagris ellujäänute saadetud kirjade põhjal, ning esimene trükk valmis välismaal aastal 1973. Täisteos on seitsmeosaline, ning vangilaagrite omadused, eelaeg, kriteeriumid on süstemaatiliselt jagatud kategooriatesse. Solženitsõni tööd võiks võrrelda mitmekordse doktoritööga vangilaagrite teemal.

Materjal on raske ja mahukas, mistõttu lugesin autori kaastööl lühendatud inglisekeelset varianti, kuid usun, et loetu põhjal on vägagi võimalik märkida, et kirjutatu toon on samaaegselt emotsionaalne ning asine - Solženitsõn pakub väga palju loogilisi seoseid ning faktilist informatsiooni luureaparaadi toimimise ning struktuuri kohta, kuid segab analüütilise emotsionaalsega - näiteks loetletakse väga detailiderikkalt üles arvukad erinevad arreteerimise, intervjueerimise ning piinamise variandid. Samuti räägitakse ebainimlikest tingimustest kongides, suhetest kaasvangidega, lootuse säilitamise praktilisest võimatusest - kuid ka tööstruktuuridest vangilaagrites ning luureaparaadis.


Endise Nõukogude rezhiimi all kannatanutele, peredele, 20. sajandi ajaloo ja poliitika huvilistele - tegelikult igale poliitilise mõttekäigu austajale kõige üldisemas mõttes - on "Gulagi arhipelaag" tähtis ning põnev lugemine, kuid nõrganärvilistele lemberomaanide fännidele ma Solženitsõni suurteost ei soovita. Kliima ning sündmused on karmimat laadi.

Veidi kergemas laadis on kirjutatud "Üks päev Ivan Denissovitši elus", mis kätkeb vaid umbes 150 lehekülge ning toob lugejani täpselt lubatu: kirjeldatakse üht päeva ühe vangi elust vangilaagris. Lühiromaani neutraalne toon vastandub Ivan Denissovitši Sukhovi vägagi emotsionaalselt ning hingeliselt kurnavale elule, argipäevaseid tegusid on kirjeldatud argipäevases toonis, kuna Sukhov on harjunud keskendume vaid tunni ja päeva kaupa ellujäämisele, ehk siis kõhu kriitilisel piiril täis hoidmisele ja külmumise vältimisele.


Solženitsõni teoste huvilisele soovitaksin kindlasti alustada Ivan Denissovitšiga ning kui romaani toon sobib teile ja pakub huvi, samuti lugeda psühholoogilisest ning ajaloolisest perspektiivist meistriteose tiitlit igati väärivat "Gulagi arhipelaagi". Kuid kui rasked ajaloolised teosed pole teie maitse, võib Solženitsõni ka lugemata jätta.

No comments:

Post a Comment