Banana Yoshimoto: "Hüvasti, Tsugumi" (TUGUMI, 1989 - Goodbye Tsugumi, 2002) ja "Unes" (白河夜船, 1989 - Asleep, 2000)

Jaapani kirjanik Banana Yoshimoto (よしもと ばなな, pärisnimi Mahoko Yoshimoto, sünd. 1964) on üllitanud 12 romaani ja arvukalt esseekogumikke.

Tema meelisteemadeks on jaapani noorte üksildus, eraldatus ning väsimus. Yoshimoto tuntuim romaan on "Köök" (キッチン1988, Kitchen 1993), mis jõudis ka filmilinale.


Lugesin Yoshimoto repertuaarist romaani "Hüvasti, Tsugumi" (Goodbye Tsugumi) ning jutustuste kogumikku "Unes" (Asleep) ning arvan, et sain Banana loomingust üpris hea mulje.

"Tsugumi" räägib nimirollis ebaviisakast raske haigusega võitlevast tüdrukust, kes teeb oma okkalise käitumisega kõik selle heaks, et välismaailma enast eemal hoida, kuid igatseb samal ajal imetlust ning armastust ja kingib lõpuks ära ka oma südame. Tsugumi nõrk tervis ja vihane hing teevad temast teoorias erakordse figuuri ning jutustus temast võiks olla huvitav,
kuid Bananal pole romaanis õnnestunud jutustada niimoodi, et jutustatu ka lummaks. Olgugi et autoril on olemas kõik hea romaani elemendid - veidrad figuurid, elulised argisündmused, maaliline taustsüsteem ning piisavalt huvitavaid konflikte -, sujub "Tsugumi" puiselt, konarlikult, hüppab kohast kohta ja ei leia romaani lõpuni oma rütmi.


"Unes" koosneb kolmest jutustusest, millest kõik räägivad väsimusest, magamisest, unenägudest ning suhetest armastatute ning kadunutega läbi une. Samamoodi on loodud huvitav maailm ja huvitavad figuurid: kaks noort naist, kes armastuse nimel võideldes omavahelise sideme leiavad, noor naine, kes elamise asemel vaid magab, ning... unustasin. Mingil hetkel muutuvad tema figuurid äravahetamiseni sarnaseks. Noored alkoholilembesed armastuse ja lähedusega halvasti suhtlevad naised.

Mõned seigad Banana kirjeldustest on väga kurvad ja hingestatud, lummates oma jaapanipärase - kuid samaaegselt vormi mõttes väga shabloonse - nostalgilise melanhooliaga. Kuid paljud leheküljed, ning seigad, veidi jutustustes kuid siiki eelkõige romaanis, segavad oma puisuse ja jutustuse ladususe puudumisega.



Loomulikult on arusaadav, et mõnes kohas tuleb kirjutada fragmentaarselt, et säilitada pidevate uneepisoodide vahelist katkendlikku elu, mida figuur elab. Kuid antud juhul ei valitse autor vormi.


Seega - Banana jutustused on kohati head ja kohati tüüpilised, "Tsugumit" ei soovita, kuid jaapanihuvilistele soovitan aga hoopis lugeda romaani "Köök", sest viimane sai ka kriitikute poolt tunduvalt paremaid hindeid kui "Tsugumi", mis mulle antud juhul juhuslikult kätte sattus.

Kes teab, võibolla loen "Kööki" isegi kunagi. ;-)

1933. Ivan Bunin: "Jutustusi"

Vene kirjanik Ivan Bunin (1870-1953) avaldas oma esimese luuletuse aastal 1887 ning jätkas arvukate luuletuste, esseede ja jutustuste avaldamist. Kuulsaks sai ta romaaniga "Küla" (Деревня, 1910), mis olevat olnud niivõrd mõjukas, et Gorki tituleerinud Bunini selle põhjal tolleaegse Venemaa parimaks kirjanikuks.

"Küla" portreteerib allakäinud või juba poris sündinud vaesete inimeste näruseid elusid ning samasugused on ka Bunini jutustused, millest paar läbi lugesin.

Bunini realistlikku-naturalistliku faasi kirjutisi on eelkõige võrreldud Turgeneviga ning hilisemaid jutustusi, mis pärinevad tema emigratsiooniaastatest Pariisist, pigem süvendatult poliitiliste kirjanikega nagu Orwell ja Huxley.

Bunin on esimene vene autor, kellele Nobeli kirjanduspreemia au antakse ning motivatsioon selle otsuse taga oli Akadeemia jaoks pigem uusi kirjanduslikke ruume avastada kui ilmtingimata Buninit esile tuua.

Bunini jutustused on sünged, veidi müstilised, kurvad, verised, tihti on tema figuurid kas pimestatud jumalakartusest või instinktidest tulenevast raevust; tema talupojad vihkavad oma ülemaid, tema mehed ei usalda oma naisi ja tema joodikud mõrvavad ja vägistavad ning vihkavad ülejäänud maailma.

Selliseid seiku on enamike vene realistide kirjanduslikes maailmades ning kuigi Bunini jutustused on oma sirgjoonelisused muljetavaldavad ja kirjeldused väga värvikad, jääb tema looming minu jaoks ühe teatud tüübi taha kinni ja tänapäevani tuntud vene meistrid nagu Dostojevski või Tolstoi või isegi Tsehhov on minu jaoks piisav, et vene talupojaelust väga täpne pilt saada. Kirjanduslikku erilisust ma Buninile ei omista.

Poliitiliselt on tegu huvitava kujuga - Bunin on üks vähestest autoritest, keda NLi ajal eksiiliautorina ka siiski NLis avaldati (mees veetis oma elu teise poole Prantsusmaal ning on maetud Pariisi). Kuid Rezhiimikriitika pole vene kirjanike seas samuti midagi uut.

Seega jääb Bunini nimi nüüdsest küll meelde, kuid autori jutustuste kogumik minu riiulisse vedelma ja pooleldi loetuna tolmu koguma.

Aitäh tähelepanu eest.

Haruki Murakami: "Norra mets" (ノルウェイの森, Noruwei no Mori, 1987)

Jaapani kirjanik Haruki Murakami (sünd. 1949) viimane romaan "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad", millest hiljuti blogis juttu tuli, avaldas mulle oma müstika, melanhoolia ja makaabri sensuaalsusega muljet ning otsustasin lugeda veel üht Murakami novellidest, seekord veidi vanemat "Norra metsa" (Noruwei no Mori, 1987) - romaan, mis Murakamile juba 80ndate Jaapanis kirjandusliku senstatsiooni staatuse tõi.

Erinevalt "Tsukurust", mis müstilisel kombel kiht-kihilt minevikku ning olevikku areneb, on "Norra mets" üpris klassikaline, kuigi jaapani kirjandusele omaselt melanhoolne romaan õnnetust armastusest, oma sisemiste deemonitega toimetulemisest, metsades jalutamisest, muusikast, seksuaalsusest ja kaotusega leppimisest.

Murakami kirjandust peetakse ebajaapanlikuks, sest selle musikaalsed mõjud on Lääne kultuuriruumist ja tema naispeategelased kannavad kimonot vaid matustel. Tõepoolest seguneb tüüpiline jaapanlik melanhoolia ning hingeline, tõsimeelne avatus oma armastatu suhtes ebajaapanliku modernse muusika, filmide ja seksuaalse avatuse aspektidega - 80ndate lõpu Jaapanis kindlasti väga ebatavaline ja huvitav kombinatsioon.

"Norra mets" kannab Biitlite pala pealkirja - veider lugu põgusast öisest kohtumisest - ja on peaaegu lineaarse struktuuriga. Romaani alapealkiri - "vaid armastuslugu", kuid on eelkõige lugu enese ja oma armastuse kaotusest.

Romaani keskmes on eelkõige Tōru Watanabe ning teda ümbritsevad armastuskolmnurgad - erinevad figuurid, kes annavad end jäägitult kellelegi kes neist eriliselt ei hooli; kes veavad enese järel surnud suhteid ning armuvad kellessegi teisesse.

Watanabe kiindumus ja mure koondub eelkõige õrna tervisega Naokole, kes kooliajal nende ühise sõbra tüdruk - kuid Kizuki sooritab 17-aastaselt enesetapu. Surma vari jälitab noori ka täiskasvanueas ning Naoko veedab tervise säästmiseks kuid mägedes asuvas sanatooriumis ja sealt algab Tōru siplus Naoko ja tema vahelistes kirjades loodud tundelise maailma ja ülikoolis tema tähelepanu püüdva väga aktiivse ja intensiivse pea ja kehaga Midori vahel.

Kogu romaani toon on surmaga põimitud ja melanhoolne - et teatud mõttes traagiline lõpp ees seisab, tunnetab lugeja ilmselt juba esimesel leheküljel, kui 37-aastane Tōru möödunut meenutades romaani alustab. Kuid Murakami lahutab selle valu ja leina ratsionaalsetesse-refleksiivsetesse episoodidesse, kus figuurid oma tunnetest ja oma ideedest räägivad, musitseerivad ning metsas jalutamas käivad. Samuti on seks "Norra metsa" aktiivne osa.

Murakami põimib jaapaniliku melanhoolia, loodusläheduse, enesetundmise ja avatud koos-reflekteerimise välismaailma modernsete figuuride sisemaailmaga ja kuigi märkan, et võrreldes tema uuemate raamatutega, kus autori ka narratiiviga rohkem mängib ja põnevust tekitab, on antud romaan üpris lihtsakoeline, ei kaota "Norra mets" sellega oma võlu. Murakami musta ja valge tasakaal on jätkuvalt erakordne ja hingestatud kirjanduse fännidele soovitan lugeda ka seda veidi vanemat romaani, kus traditsioonid väikestes kogustes veel nägu näitavad, kuid lääne muusika, kirjanduse ja mõtteviiside poolt tagaplaanile tõrjutakse.

Häiris vaid, et Tōru Manni "Võlumäge" ja hiljem Hesse "Ratta all" loeb - minu jaoks veidi liiga ilmselge romaani lõpule viitamine.

Võibolla mitte parim Murakami romaanidest, aga siiski hea lugemiskogemus.

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas” (Min kamp. Første bok, 2009)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) oli märkimisväärselt edukas juba oma 1998. aastal ilmunud debüütromaaniga, mis pälvis esimese debüütromaanina Norra kriitikute kirjandusauhinna. Kuulsust ning kiitust maailmakirjanduse ridades on ta aga kogunud kuueosalise 3500-leheküljelise autobiograafiaga "Minu võitlus" (Min kamp), mis ilmus 2009-2011 ning esimene osa sel aastal ka eesti keeles.


Knausgård väärib tunnustust ja on arutelude sisuks ühest küljest sest autobiograafia ja memuaaride kirjanduslik vorm on skandinaavias harv nähtus ning teisest küljest, sest avaldab ennast lugejale räige aususega.

Sellest tulenevalt on autoril probleeme mitmete pereliikmetega, kellega tulnud ka juba kohut käia.

Moraalsest seisukohast vaadates oleks Knausgård küll võinud vähemalt pereliikmete nimed ära muuta, et ajakirjanike kohest tülitamist vältida, kuid pereliikmed oleksid mingil hetkel siiski meediasse sattunud.

Võimalik, et puhas autobiograafia vorm nõuab sellist eraelu ohverdust ja teisiti polegi võimalik ehedalt kirjutada, see on igaühe otsustada.

Kuid julgus ning otsekohesus romaani sisus ja stiilis ning üliemotsionaalsete sündmuste taaselustamisest hoolimata kasutatud kirjanduslikud võtted on see, mis tõelist imetlust tekitab.


Knausgård kirjeldab oma lapsepõlve, kuuluvustunde puudumist, omamoodi ja omette olemist, esimesi kogemusi tüdrukutega, oma nooruspõlve, paralleelselt poisist meheks saamisega ja armastuse ja hirmu seguga isa vastu lapsena ja noore mehena lahkab ta oma isa surma tausta ning taas pinnale ujunud emotsioone. Hoolimata asjaolust, et kirjeldatud sündmused on väga südamelähedased ja et vähesed tahavad sellisest lapsepõlvest rääkidagi, selle avalikkusele kirjapanemisest mõtlematagi, suudab autor oma romaani vormi tõeliselt valitseda, mitmel ajaliinil pinget hoides, teatud fakte lugejale õigel hetkel avaldades ning emotsionaalset investeeringut lausa nõudes.


See raamat avab end lugejale niivõrd mittenõudlikul kujul, andes nõnda palju, et lugemise käigus avaneb igaühe isiklik minevikupagasikohver ja jätab mõtisklema nende konfliktide, hirmude ja perestruktuuride üle, mis enese lapse- ja nooruspõlve määrasid. Kirjeldused lapsepõlve idealiseeritud mälestuspaikadest ja inimestest ning nende mälestuste täielikust lõhkemisest hilisemas täiskasvanueas on niivõrd kurvad ja helistavad niivõrd valjult iga kunagi laps olnud inimese hingekella, et on võimatu seda raamatut käest panna. Lisaks sellele on lugu Knausgårdi isa surma tagamaadest niivõrd põnev ja üllatav - müstika tekib seal, kus seda kõige vähem ootasin! - tuleb otseloomulikult esimesel võimalusel järgmine osa kätte võtta.

Autor rändab kõige sügavamatesse soppidesse oma elus, kuid säilitab orgaanilise kirjandusliku tasakaalu - paljud autobiograafiad on väga konstrueeritud, kuid mingi valemiga on Knausgårdil õnnestunud jutustada sellest, millest hetkel vaja jutustada, jättes mulje nagu räägiks ta vana sõbraga või kirjutaks päevikut. Igasugune distants puudub, kuigi vorm on väga selge, kohati konarlik, kuid samaaegselt planeeritult konarlik, teadlikult kalkuleeritud ja sellest hoolimata sama ehedat, tundelist muljet jättes. "Minu võitluse" lugemine on selle suhtestatuse tõttu võrreldamatu kogemus.


Knausgårdi autobiograafia esimene osa on väga tugev romaan, mida soovitan kõigile, kes valmis oma minevikuga väikesele jalutuskäigule minema ja samaaegselt ühe mehe täielikku elulugu lugeda soovivad. Minu ideaalses maailmas on see romaan midagi, mida on absoluutselt vajalik lugeda igaühel, nii kiiresti kui võimalik.

"Surm perekonnas" on midagi erakordse aususega kirjutatut, mis koheselt pakub mõtteainet, lohutust, nostalgiat, kurbust, põnevust ja ehedat vahetut inimlikkust. Minu jaoks oli Knausgårdi avastamine kindlasti üks väärtuslikumaid kogemusi kogu selle aasta jooksul.

Isegi kui autor ja tema romaan peaks teile absoluutselt vastumeelt olema ja tõsiselt mitte meeldima, tekitab "Minu võitluse" lugemine tugevaid tundeid, mis on sama väärtuslikud. Lugege! Lugege!


Soovitan väga soojalt.

1932. John Galsworthy: "Forsyte'ide saaga" (The Forsyte Saga, 1906-1921)

Briti kirjanik, näitekirjanik jurist ning ärimees, PENi kirjandusklubi esimene president John Galsworthy (1867-1933) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1932. Tema tuntumad teosed moodustavad romaanipõimiku "Forsyte'ide saaga", mille kolm köidet jagunevad järnevalt:

I köide sisaldab romaani "Varakas mees" ja novelli "Ühe Forsyte'i järelsuvi";
II köide sisaldab romaani "Ahelais" ja novelli "Ärkamine";
III köide sisaldab saaga viimast romaani "Välja üürida".

Ühesõnaga on tegu viiest osast koosneva kolmeköitelise suurromaaniga.

Lisaks sellele on veel ilmunud mõningad järgromaanid "Kaasaegne komöödia" ning viimase raamatuna tituleeritud "Peatüki lõpp".

Kõik Forsytede saaga romaanid on üpris traagilised, nad käsitlevad hiljuti jõukaks saanud perekonna ängi oma rahaka staatusega ümberkäimisel ning seltskondlikel-perekondlikel kogunemistel, nende põlvkondade vahelisi pingeid, õnnetuid abielusid ning - hirmsaimas peatükis - mehe kindlat arvamust, et abikaasa on tema omand ja õigustatut naise vägistamist.

Kuigi Forsytede saaga on psühholoogiliselt üpris teravmeelne ning tabavalt seltskonnakriitiline - antud vägistamisepisood oli inglismaal täiesti legaalne kuni aastani 1991 -, kuid Galsworthy on teinud oma figuurid niivõrd ebameeldivaks, et mul õnnestus vaid esimene romaan läbi lugeda. Tema figuurid on niivõrd oma minevikku ja ebakindlustesse imbunud, et nende inimlikkus haihtub ja neist saavad inimesed, kellega mina tegemist teha ei soovi.


Samuti on romaanis enim ruumi võtnud mõnevõrra kuivad, korduvad dialoogid ilma, kinnisvara ning hobuste ja mööbli hindade ja teiste pereliikmete pattude üle, mis mingil hetkel niivõrd shabloonseks muutuvad, et enam huvi ei paku. Olgu sisemaailmad kuivõrd hästi, huvitavalt ja süvitsi minevalt kirjeldatud - välismaailm ei ole piisavalt dünaamiline, et pinget ülal hoida.


Aga üldine lugejaskond kas ei nõustu minuga või on neil brittidele omaselt suur nauding teiste allakäiku vaadata, sest Forsytede romaanisaaga aineil on vändatud tohutu kogus filme ning 26-osaline telesari.

Eks veenduge ise, kas Galsworthi romaanid on midagi väärt või mitte. Mulle nad ei meeldinud.