Ekskurss filmilinale: "Whiplash" (2014)

Jazzdraama noore andeka trummari ja teda inimlikkuse piirideni viiva õpetaja ekstreemsest suhtest, "Whiplash" (2014) võitis kolm Oscarit ning 87 muud filmiauhinda, eelkõige kõrvalosatäitjana J.K. Simmonsile ning filmi visuaalse ja muusikalise teostuse eest.

Filmi rahastamine oli algselt raskustega seotud, mistõttu vändati esmalt lühifilm, mille kaudu rahastamine täispikkuses filmi tegemiseks ka saadi. Mõlemad peaosatäitjad on muusikalise kogemusega, kuid higistasid end ka väljaspool linaelu lisaks harjutades villi. "Whiplash" on muusikahuviliste filmihuviliste uus Meka.


Andrew Neiman (Miles Teller) on džässi jünger ning pühendab oma keha ja hinge trummamisele. Noormees on tudeng mainekas (fiktiivses) Shafferi konservatooriumis, mille Stuudiobändi (jah, see on bändi nimi) kurikuulus dirigent Terence Fletcher ühel hilisõhtul agaralt harjutava Andrew avastab ning seejärel nõustub, noormehe bändi lisama. Filmi põhidünaamika on Andrew igavene aina ekstreemsemates episoodides korduv võitlus end tõestada ning antagonist Fletcheri aina radikaalsemad viisid noormees oma võimete piirile viia ning seeläbi end ületada.



Veriste pöidadega iluuisutajad ja veriste randmetega võrkpallimängijad ning sarnased filmid on oma nišši kaua hoidnud ning Andrew lugu ei ole edu saavutanud vaesest kodust pärineva poisi lugu või suure armastuse lugu või legendi sündimise lugu, vähemalt iseendas mitte, kuigi vaataja võib filmile filmimaailmas järgneva võimaliku loo kenasti järeldada. Siiski on tegu üpris klassikalise ma-pean-veel-rohkem-valu-tundma-et-uue-tasandini-jõuda-ja-ma-teen-kõik-endast-oleneva enese oma kunsti nimel piinamise filmiga, kus sümpaatia väga kiiresti ja selgelt protagonisti poolele läheb.

Tegelikult on mõlemad tegelased üpris neutraalsed. 
Andrew on napisõnaline apaatne misantroop, kes küll oma vanast kurvast isast hoolib ning tollega regulaalselt kinos käib ning kinost sebitud Nicole'ga suhet aretada üritab, kuid tegelikult trummamise nimel elab. Tema avalik tavainimeste halvakspanu ning lööv ausus nii pere kui tüdruksõbra suunas on küll aus, kuid väga ebaviisakas; poiss on ekstsentriline ning valmis end küll trummikunsti nimel lõpuni katki tegema, kuid tema motiivid ja tema loomus on samuti läbi ja lõhki isekad, mistõttu tema suur heitlus kohati ka kaastundeta jääb.


Fletcher on ühest küljest siga ja räige käega kõvahäälne millisekundini range dirigent ning muusikaõppejõud. Tema anne ning sihikindlus on aga sama imetlusväärne kui Andrew ning tema - lõpuni ebaselge, kas siiras või mängitud - inimlik pool tuleb rohkem esile kui Andrew.

Juba seepärast on selge, miks Simmons trobikonna auhindu pälvis - Andrew on oma traagikas ühekülgne, Fletcher on oma deemonlikkuses mitmekülgne.

Inimlikkuse narratiivist edasi vaadates on film musikaalselt tõeline maiuspala nii džässi kui rokkmuusika kui muusikakunsti armastajatele, sest millise täpsusega Stuudiobänd ise toimib ning millise pühendumusega noormuusikud oma kunsti harrastavad, on ilus vaadata. Film sisaldab arvukaid kuulamisväärseid esitusi ning lõpeb vaatamist väärt kulminatsiooniga.

Huvitav ongi, et "Whiplash" on millesti loona üpris tavalisest teinud midagi erakordset, vaid lugu iseeneses on tehtud vaatajat toolile naelutavaks. Kummagi figuuri taust või suured erilisused ei mängi mingit rolli, narratiiv on puhas, keskendub muusikale ning sellega seonduvale, koosneb sama suurel määral dialoogist kui muusikast ning annab vaatajale ühe võimsa elamuse. Ja filmi valgustus on samuti geniaalne.

Hilje filmi üle järele mõeldes pole lihtne seda erilisust sõnades kinni hoida, kuid filmi vaataks hea meelega uuesti.

Erakordne!

1907. Rudyard Kipling: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 1894)

Briti-India kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) allegooriliste jutustuste kogumik "Džungliraamat" ilmus esmalt osadena ajakirjades 1893–94 ning avaldati siis 1894 raamatuna.

Kipling sündis Indias ning veetis seal oma esimesed viis eluaastat, seejärel elas Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Indias, taas Inglismaal, tõstis jalga Jaapanisse ning puhkas perega regulaarselt Põhja-Aafrikas. Jutustused pärinevad autori kogemustest ning seega kogu maailmast, kuid põhiliselt siiski Indiast.

Akadeemia soovis Nobeli anda riigile, mida veel tunnustatud polnud ning nö. "suured" olid oma kandidaadid juba edukalt esitanud, seega oli Inglismaa kord. Lühinimekirjas oli ka nt. Algernon Swinburne, kuid taheti pärast vanemaid laureaate valida kedagi, kes polnud veel vana ning oleks üllitanud ka pärast preemia pälvimist. Seega oli Kipling suurepärane kandidaat.

Esiletõstetult kiidetud aspektid: tähelepanelik jälgimisoskus, originaalne kujutlusvõime, ideede mehisus ning erakordne jutustusanne. Kiplingi allegoriad on tõepoolest erakordsed kuid suuremalt jaolt ilmselt vaid lapsepõlvemälestused - tegelased on loomad erinevatest maailma nurkadest, enamasti India džunglitest, kuid Kipling jutustab ka näiteks hüljestest ning inuiitidest.

"Džungliraamat" koosneb proosajutustustest ning luuletustest, mõlemad kompositsioonilt kaunid - taas asjaolu, mis Kiplingi kirjanikuoskut näitab ning tema kogumiku eriliseks teeb.

Mowgli jutustused said Kiplingi loomingust kuulsaimaks, tehti film, ilmusid illustratsioonidega lasteraamatud, multifilmid, "Džunglilood" tuli ETVst ning omab kindlat kohta minu põlvakonna lapsepõlves. Mowgli lugu lavastatakse, filmitakse ning joonistatakse korduvalt.




Kiplingi lood on tegelikult väga lihtsad valmid ning kirjeldavad baastõdesid, kuid loomariigi seaduste maailmas on võimalik jutustada radikaalsemalt, kuna vere valamine on igapäevane tegevus. Reeturlikkus, edevus, uhkus, pealiskaudsus kuid samuti sõprus, lojaalsus ning vaprus on omadused, mis teatud loomadele omased. 

Üldise võrdsuse idee jahihüüdes "minu veri on sinu veri" ühendab erinevaid loomaliike; kodu džungel allub samadele reeglitele... kui Mowgli hundikarjast välja heidetakse ning ta lühikest aega inimeste külas elab, on tema arvamus inimestest väga negatiivne ning inimesi endid, välja arvatud Mowgli kasuema, portreteeritakse ka kui üpris tühiseid mammonat ning - vahet pole kui põhjendamata - imetlust jahivad, oma teel teistest üle astudes.

Ühesõnaga on Kiplingi lood moraalselt rikastavad ning eksootilised, seega euroopa lugejale põnevad ning värsked.

Tänapäeva lugejana ma ei teagi, kas Kipling oleks olnud nõnda edukas. Samas on Mowgli kui väljaheidetu ning nii inimeste kui loomade maailmas eriline kuid võõras igavene, ajatu motiiv ja noore mehe motivatsioon ning hingeelu on kirjeldatud subtiilsel, sihikindlal, vähesõnalisel kuid paljuütleval viisil.


Džunglilood on mõnus, kerge lugemine, kuid pakub soovi korral ka piisavalt materjali mõtisklemiseks.


Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarja Kiplingi väljaandes ning Akadeemia sooviks oli antud postituses valitud looming, kuid soovitan väga tugevalt lugeda 19. sajandi lõpul mängivat romaani "Kim", mis keskendub India ühiskonnale, kommetele, usule ning kahe protagonisti spirituaalsele arengule ja mida võib pidada Kiplingi loomingu kõrgpunktiks.


Kas Rudyard Kipling on humanist või misantroop? Iga argumenteeritud arvamus on legitiimne. Otsustage teie.

Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.

Autori päritolust rääkides: autor pärines nö. Pied-Noir-perest, st. tema vanemad olid isa prantslane ning ema hispaanlane, kes aga Alžeeriasse emigreerusid. Camus sai ülikoolihariduse Alžeerias ning kolis mingil hetkel Pariisi. Poliitiliselt aktiivne ning identiteedi poolest siiski rohkem prantslane kui alžeerlane - Alžeeria iseseisvumise idanemise protsess ning areng paelus muidu poliitiliselt väga aktiivset Camus'd vähem kui tema ema saatus selle taustal.

Camus on esimene Aafrikas sündinud Nobeli kirjenduspreemia laureaat. Samuti on ta kõige nooremana surnud Nobeli pälvinu - Camus hukkus 1960 autoõnnetuses. Mehe mantlitaskust leiti augustamata rongipilet - Camus otsustas viimasel hetkel reisida mitte abikaasa, vaid kirjastaja seltsis. Ka pärast laste sündi abielu institutsiooni tugevalt kritiseerinud ning ohtralt armukesi kogenud Camus oleks ilmselt omaenda surmast suurepärase lühijutu või näidendi kirjutanud.

Igasugustest siltidest hoolimata - täitsa Camus enda vaimus - võib 1947. aastal ilmunud "Katku" pidada eksistentsialismi pühaks graaliks, olgugi et Camus ei hooli idealismist ja institutsioonidest vaid keskendub absurdile ja humanismile; elu mõttetuse mõtlikule käsitlusele.

"Katk" ning "Võõras" (1942) on tuntumad proosateosed, lugeda võiks ka "Sisyphose müüti" ning eriti soovitan  esseekogumikku "Resistance, rebellion and death" (peaks olema eesti keeles "Mässav inimene").

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Eksemplaarsed on ka pastor Paneloux, kes palvete abiga katkust üle saada üritab, ajakirjanik Rambert, kes algselt iga hinna eest linnast plehku panna üritab, kuid siis abivalmiduse kasuks otsustab, ning mitmed teised figuurid, kelle surmaga silmitsi seismine mõnel juhul halvemini, mõnel juhul paremini lõpeb.

Camus' väga kunstlikult viide peatükki sätitud katkukroonika kulmineerub kolmandas vaatuses võika stseeniga noore poisi katkuseerumiga süstimisest ning sellele järgnevatest pikkadest surmaeelsetest piinadest. Kirjeldatakse, kuidas mehed murduvad, kuidas - huvitaval kombel, Rieux rahu-ise emast mööda vaadates - koguhulgas mujal, eemal viibivad või kirjeldustes mitte esinevad naisfiguurid - meesfiguurid oma täiesti olemasolevate teiste poolte eemalolekuga hakkama saavad, räägitakse inimlikkusest, kuid rahuliku, surma ning ahastust juba ennegi näinud arsti tooniga.

Rieux kui romaani jutustaja seisab mingis mõttes kõigist kõrgemal, kuna mees - strateegiline punkt - erinevalt kõigist teistest figuuridest - ei lange ahastusse ega murdu. Küll jutustab ta mingil hetkel oma naisest, kuid leiab seejärel taas oma tasakaaluka tagasihoidlikkuse ning hiljem meres ujudes kerge õnnehetkegi.

1992. aastal ilmus "Katku"
ainetel ka film

Inimlikkuse kirjeldamisel on üldiselt vaja emotsioone ning äärmuslikke situatsioone, antud romaanis on äärmuslik katk ise, mis Orani linna halastamatult ründab ning inimene kui pisike ühik pole indiviid, vaid tüüp. Seega on kogu romaan teoreetiliselt tüüpiline, sest katku stsenaarium on sama tüüpiline kui inimliku reageerimise variandid. Camus teab seda, kuid paneb kõigest hoolimata - nihilist ju ikkagi - kirja selle, mis inimese hinge sellistes üdini lootusetuses ellu jätab - lootuse enda. Katk taandub, inimesed juubeldavad, rongid sõidavad taas... Kuid ka elu helgema poole kirjeldus on vaid asjalik, vaatlev, kauge. Inimene on hea, halb, keskpärane, oma radikaalses muutumises huvitav. Vaid see on kirjeldamist väärt.

Kirjanikuna on ilmselt väga raske nii äärmuslikke elamusi kirjeldada kuid samaaegselt neutraalseks jääda.

Lugejana on teatud kohad kuiva kroonika stiili tõttu puised ning venivad, kuid äkitselt tõmbab miski taas jätkama ja see, mida ammu oli oodata, on kirjutatud nii paeluvalt, et lõpus juhtuvat teadeski on tähtis tee, mitte sihtpunkt.

Ja kas sellise analüütilise lugemiselamuse tekitamine polnudki mitte Camus eesmärk "Katku" kirjutades?

Tohutult huvitav kirjanik. Tutvuge. Lähenege mõistuslikult. Lubage elamus endasse. Seejärel tunnetage. Seejärel analüüsige uuesti.

Kelle elu oli kui palju väärt ja miks? Kas väärtus muutus mingitel otsustavatel hetkedel?
Kas Rieux on romaani moraalne kompass või tõesti pelgalt neutraalne kaasvaataja?
Kas katk kui ainus elu ja surma üle otsustaja on siinkohal Jumala kättemaksuga samastatav või pigem tõesti looduskatastroofi või sõjaseisukorra ülisuure hävinguga samastatav?
Kuidas sina reageeriksid, kui juhtuks nii ja kallim on parasjagu paarsada kilomeetrit eemal? Või hoopis kallim katkulinnas?

Küsimused, küsimused...


Camus' austajale võiks samuti meeldida:
Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (link)
Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (link)

D. H. Lawrence: "Leedi Chatterley armuke" (Lady Chatterley's Lover, 1928)

Briti kirjanik David Herbert Lawrence (1885–1930) oli üks oma sajandi vastuolulisemaid kirjanikke. Tugevalt kritiseeritud James Joyce'i ning Joseph Conradi poolt, kiidetud mitmete oma aja mõjukamate kriitikute poolt, keelatud aastakümneteks... D. H. Lawrence on avaldanud tugevalt kirjutatud proosat, näitekirjandust, esseid ning luulet.

Lawrence kirjutas tugevalt, tundeliselt ja ausalt inimlikkusest, ühiskonnast, armastusest, seksist, industrialiseerimisest ning hinge hävingust selle tagajärjena. Tema romaanide keskmes on üldiselt piinade ning sisemiste võitlustega seotud armastussuhted.

"Leedi Chatterley armuke" on "Poegade ja armastajate" (1913) kõrval Lawrence'i tuntuim romaan. Esimene, tsenseeritud versioon ilmus 1928 - originaalvariandis oli romaan sõnade nagu f*ck ja c*nt kasutamise tõttu keelatud. Kui Penguin Books üritas 1960. avaldada originaalversiooni, kaevati nad kõigepealt kohtusse, Penguin võitis aga protsessi.

Romaan oli keelatud ka teistes maades ning on näiteks USA seksuaalrevolutsiooni alguse jaoks mõjuvõimas faktor. Ilmunud on ohtrad filmid Leedi Chatterley saatuse ainetel, nii euroopa kultuuriruumis kui ka näiteks Indias või USAs, varaseim prantsuse film L'Amant de lady Chatterley aastal 1955, mis oli neli aastat näiteks USAs keelatud, kuna väljendas pooldavat seisukohta abielus truuduse murdmise suunas.

Romaani keskmes on Leedi Constance Chatterley suhted enne abielu, abielu jooksul ning abielu luhtumise aegadel - kirjeldatakse realistlikult, sensuaalselt, kuidas Conny leiab ennast suhetes erinevate meestega, abielub nö. üles, aadliku Cliffordiga, leiab mehega koos olles teatud harmoonia kuid kehalise jaheduse, mis kulmineerub, kui Cliffordi sõjas haavatakse ning mees alakehahalvatusega koju tuleb. Constance leiab lohutust alguses platoonilises armastuses ning sõpruses, seejärel rahuldust teise mehe käte vahel, kuid armub siis metsavaht Mellorsisse ning alustab tulist afääri metsavahi metsamajakeses.


Raamatu keskmes on küll naise siseelu, kuid Lawrence võtab piisavalt aega ja lehekülgi, et kirjeldada kõigi tegelaste sisemuses toimuvat - Cliffordi nukrust, võimetust sündmusi muuta, sellele järgnevat ükskõiksust ja julmust; Connie tunnete muutumist ning taas muutumist, Mellorsi võitlust punguvate emotsioonide vastu, Connie isa uhkust oma tütre keevalisuse ning iseseisvuse üle, Cliffordi põetaja ahviarmastust patsiendi vastu.

Mõningad isegi tänapäeva lugejale perverssena tunduvad lõigud, millesse ma ei lasku, selgitavad romaani originaalteksti keelamise tausta - Lawrence kirjeldab ohtraid seksiepisoode ning tundeid kehas ja südames, mis orgasmi eel ja järel arenevad.


Ilmselt eelkõige autori julgus kuid samuti keha ja hinge sümbioosi kuid samaaegse ambivalentsuse ning tihtipeale ilmneva antagonismi kirjeldamine teevad Lawrence'ist väga, väga huvitava autori. Nagu heale kirjanikule omane, ei puudu aga ka ühiskonnakriitika – masinate poolne inimliku hinge kahandamine ning maailma automatiseerimine ja industrialiseerimine ning sellest tulenev üldine piin ja tundetus kogu ühiskonnas, eriti töölisklassis, on väga tähtis teema Lawrence'i romaanides. Kuna autori isa töötas kivisöekaevanduses, on eriti sellega seotud majanduslikud arengud tähtis loomingut läbiv teema.

Lawrence'i "Leedi Chatterley armuke" on piisavalt provokatiivne, et olla erootiliselt edukas, piisavalt analüütiline, et olla intellektuaalselt edukas, piisavalt emotsionaalne, et olla naislugejale elamuslik ning piisavalt seiklusrikas ja intelligentne et olla meeslugejale elamuslik. Soovitan seega igaühele, kes võimeline erootikat intellektuaalsest seisukohast mõistma ning samaaegselt sensuaalsest seisukohast nautima.


"Leedi Chatterley" täistekst internetis inglise keeles (link)

1906. Giosuè Carducci: "Barbaarsed oodid"

Itaalia luuletaja ning õpetaja ja professor ning hiljem senaator Giosué Carducci (1835–1907) pälvis esimese itaallasena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1906. Põhjendus - süvitsiminev õpetlikkus ning tähelepanelikud kirjeldused, sisuline värskus ning lüüriline jõud.

19. sajandi lõpu itaalia luuletajatest kuulsaimad on Carducci, Pascoli ja d’A nnunzio, mõlemad minu arvates tänapäeva lugejale tuntumad, mõlemad aga ka stiililt modernsema suunaga. Carduccil õnnestus klassikalisi kultuuriideaale järgides ja Vergiliuse ja Horatiuse vormitäiust püüeldes Akadeemia kriteeriumidele enim sobida.

Carducci oli ateist ja itaalia patrioot ning avaldas tugevalt arvamust kiriku vastu, olla hilisemas eas öelnud, et Vatikan ja tema preestrid on "Itaalia tõeline vaenlane". 1865 ilmus lausa luuletus pealkirjaga "Hümn saatanale".

Carducci on küll tuntuim oma luuletuste poolest, kuid avaldas ka proosat ning tõlkis näiteks Goethet ja Heinet itaalia keelde - siiani tähtsad tõlked euroopa kirjanduse kontekstis.

Tuntuimad on hilisemad luulekogumikud "Uued värsid" ning "Barbaarsed oodid" (Odi barbare, 1877–1889), selle kogumiku eest eelkõige ka Nobel anti. Sõnavalik "barbaarne" viitab antud kontekstis mitte metslusele, vaid eelkristlikule sisule ning kirjeldustele Vana-Rooma ajast, mis Carducci luuletustes prominentsel kohal. Kuigi Carducci on pühendanud oode ka näiteks Giuseppe Garibaldile ning printsess Margherita di Savoiale, käsitleb enamik 56st oodist klassikalisemaid teemasid. Ka stiililt järgis Carducci klassikuid - Vergiliuse ning Horatiuse värsivormid ja -mustrid olid itaallasele tihti eeskujuks.

Üks ilusamaid ning itaalias väga tuntud luuletusi, ood Le fonti del Clitumno (1876) kirjeldab Clitunno jõe suudmes asuvate mägede ning itaalia maastiku ilu (järgneb ka tõlge):

Ancor dal monte, che di foschi ondeggia

frassini al vento mormoranti e lunge

per l’aure odora fresco di silvestri

salvie e di timi,

scendon nel vespero umido, o Clitumno,

a te le greggi: a te l’umbro fanciullo

la riluttante pecora ne l’onda

immerge, mentre

ver’ lui dal seno del madre adusta,

che scalza siede al casolare e canta,

una poppante volgesi e dal viso

tondo sorride:

pensoso il padre, di caprine pelli

l’anche ravvolto come i fauni antichi,

regge il dipinto plaustro e la forza

de’ bei giovenchi,

de’ bei giovenchi dal quadrato petto,

erti su ‘l capo le lunate corna,

dolci ne gli occhi, nivei, che il mite

Virgilio amava.

Oscure intanto fumano le nubi

su l’Appennino: grande, austera, verde

da le montagne digradanti in cerchio

L’Umbrïa guarda.

Salve, Umbria verde, e tu del puro fonte

nume Clitumno! Sento in cuor l’antica

patria e aleggiarmi su l’accesa fronte

gl’itali iddii.

Inglisekeelne proosatõlge:

The flocks still come down to you, o Clitumnus, from the far mountains that move with the murmur of breeze-swept ash groves and fresh scent of sage and thyme in the damps of evening. The young Umbrian shepherd immerses his reluctant sheep in your waters. By a farmhouse a barefoot mother sits and sings, nursing her child, who looks to the shepherd and smiles. The pensive father with goatish hair, at his painted cart, turns on his hips like the beasts of old, with the strength of a young bull, like those square of breast, erect and crowned by crescent horns, sweet in their eyes and snow-white, much beloved by gentle Virgil. The darkening clouds hang like smoke on the Apennines: grand, austere and green from the spreading mountains, Umbria watches. Hail, green Umbria, and you the fount of god Clitumnus. I feel in my heart the ancient home, my fevered brow touched by the olden gods of Italy.
(J. Matthewsi tõlge)


Carducci luule itaalia keeles (link)
Carducci luule inglise keeles (link)

Carducci luule saksa keeles (link)