Sulg on teravam kui mõõk. Sõnadega on võimalik väga palju korda saata ja hea raamatu lugemise kogemus tekitab lugejas teatud emotsiooni, mida enesega veel pikalt kaasas kantakse, elades tegelaste ja narratiivi arengule kaasa, pannes raamatu mõnikord kõrvale, jätkates taas ja olles keeranud viimase lehekülje, tundes mõningast kahetsust, et juba sai läbi...
Aga kas tähelepanu ja tundeid lühema, intensiivse elamuse raames kaasavalt filmilinalt on võimalik sama emotsioon kaasa võtta?
Raamatu tugevus on ühtlasi raamatu nõrkus: Sõna võim, mis vaid (kirja)sõnaga piirdub, seab oma väljundile visuaalsed ja helilised piirid, kuid lubab lugeja fantaasiale samaaegselt täieliku vabaduse. Seda arvesse võttes võiks ju kohe nentida, et teatud raamatuid polegi võimalik nii linane üle kanda nagu nad raamatuna mõjuvad.
Mõtteainet pakkusid mulle kaks hiljuti nähtud ja siinses blogis varem käsitletud (siin ja siin) romaanidel põhinevat filmi: Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" ja Jack Kerouaci "Teel". Mõlemit võib etteruttavalt ja neid vaid filmina kogedes kiita täiesti okei ja popkorni ja aega väärt filmina, aga mõlemi puhul jääb kusagile raamatu lehekülgede vahele peituma see miski, mida ei ole võimalik sealt välja rebida ja adekvaatsel kunsti-teise-kunstina-sama-väärtuslikuna-reprodutseerival viisil kinolinale plätserdada.
"Maailma mõõtmise" puhul on üpris lihtne esmalt selgitada, et Gaussi ja Humboldti maailma mastaabis seikluste linale toomine oleks nõudnud sama suurt eelarvet ja seetõttu ei jäänud filmi tegijatel muud üle, kui mõningad seiklused ja kohtumised väga põgusaks kahandada ja paar tükki hoopiski välja jätta. Kahjuks jäi nii mõnigi pärl, mis romaanile särtsu andis, seetõttu ära. Kahjuks jäi nii mõnigi ilus vaade, mis romaani kenade kirjelduste kohaselt elamuslik olla tõotas, ära.
Materjalivägistamises režissöri siiski süüdistada ei saa - filmi juhitakse teatud määral jutustaja poolt, mis raami kenasti koos hoiab, samal ajal hüppab pilt tihti äkitselt ühelt protagonistilt teisele samamoodi nagu romaan, kus läbi kangelase silmade maailma kirjeldatakse, kus aga kangelane vahepeal lausa märkamatult vahetub. Selliseid perspektiive muidugi kinolinal luua nii hästi võimalik ei ole, küll aga oli romaani tujust, toonist, huumorist ja tempost aru saadud ja nende põhjalike teadmistega töötades nii-hea-kui-antud-vahenditega-võimalik linateos loodud. Aga - igaüks, kes seda romaani lugenud, mõtleb filmi vaadates vaid mõnuga romaanist kogetud emotsioonile ja film jääb vaid raamatu varjuks. Kes siinkohal ainult filmi vaatab ja romaani lugenud ei ole ja ka ei loe, jääb paljust ilma.
Kerouaci puhul läheb kõik veel hoopis palju keerulisemaks, sest "Teel" ei ole raamat, mis süstemaatilist raamatu-järgi-käimist filmiformaadis võimaldab. Kehlmanni peatükid sobivad tempo poolest filmiks ja neid on tänu romaani ülal loetletud sätetele võimalik ilusti kinolinale tuua, aga kes Kerouaci romaani lugenud ei ole ja filmi vaid filigraanse glasuurina käsitleda ei saa, on väga paljust ilma jäänud.
"Teel" on üpris omapärase ja tihti vahelduva tempoga raamat nii tegelaste elude kui läbitud kilomeetrite kui valguskiirusel liikuvate mõttelennu sekundite ja kanepi hõngus veedetud ülipikkade mõttelennu minutite vaheldumise mõttes. Kohati laskutakse mõneks ajaks refleksiooni rüppe ja Sal ja Dean seisavad paigal ja lubavad vaatlejal enesest veidi aru saada, aga juba kõlab järgmine jazzipala ja nad suplevad ja siplevad - sest need mehed sulavad täielikult muusikasse, mida nad kuulavad, ja jazz on just nõnda ettearvamatu ja kiire ja vaba ja spontaanne. Ja olgugi et need tempod on filmis kenasti välja mängitud ja film teeb autorile au ja ka siin on režissör aru saanud selle romaani hõngust, sisust, emotsioonist, mõttest ja toonist ja tujust ja värvidest - jah, värvidest - aga ometigi pole võimalik selle aja jooksul vaatajas neid emotsioone põhjustada, mis romaani lõpetamisel lugejast läbi voolavad.
Filmi võib muidugi ka kaks korda vaadata. "Teel" on ka seda aega väärt. Kokkuvõtteks arvan siiski - "Maailma mõõtmine" on film, mis võinuks olla sama hea kui Kehlmanni raamat. "Teel" on väga hea film, aga see romaan... seda romaani on võimatu teistes vormides originaali vääriliselt imiteerida.
Aga kas tähelepanu ja tundeid lühema, intensiivse elamuse raames kaasavalt filmilinalt on võimalik sama emotsioon kaasa võtta?
Raamatu tugevus on ühtlasi raamatu nõrkus: Sõna võim, mis vaid (kirja)sõnaga piirdub, seab oma väljundile visuaalsed ja helilised piirid, kuid lubab lugeja fantaasiale samaaegselt täieliku vabaduse. Seda arvesse võttes võiks ju kohe nentida, et teatud raamatuid polegi võimalik nii linane üle kanda nagu nad raamatuna mõjuvad.
Mõtteainet pakkusid mulle kaks hiljuti nähtud ja siinses blogis varem käsitletud (siin ja siin) romaanidel põhinevat filmi: Daniel Kehlmanni "Maailma mõõtmine" ja Jack Kerouaci "Teel". Mõlemit võib etteruttavalt ja neid vaid filmina kogedes kiita täiesti okei ja popkorni ja aega väärt filmina, aga mõlemi puhul jääb kusagile raamatu lehekülgede vahele peituma see miski, mida ei ole võimalik sealt välja rebida ja adekvaatsel kunsti-teise-kunstina-sama-väärtuslikuna-reprodutseerival viisil kinolinale plätserdada.
"Maailma mõõtmise" puhul on üpris lihtne esmalt selgitada, et Gaussi ja Humboldti maailma mastaabis seikluste linale toomine oleks nõudnud sama suurt eelarvet ja seetõttu ei jäänud filmi tegijatel muud üle, kui mõningad seiklused ja kohtumised väga põgusaks kahandada ja paar tükki hoopiski välja jätta. Kahjuks jäi nii mõnigi pärl, mis romaanile särtsu andis, seetõttu ära. Kahjuks jäi nii mõnigi ilus vaade, mis romaani kenade kirjelduste kohaselt elamuslik olla tõotas, ära.
Materjalivägistamises režissöri siiski süüdistada ei saa - filmi juhitakse teatud määral jutustaja poolt, mis raami kenasti koos hoiab, samal ajal hüppab pilt tihti äkitselt ühelt protagonistilt teisele samamoodi nagu romaan, kus läbi kangelase silmade maailma kirjeldatakse, kus aga kangelane vahepeal lausa märkamatult vahetub. Selliseid perspektiive muidugi kinolinal luua nii hästi võimalik ei ole, küll aga oli romaani tujust, toonist, huumorist ja tempost aru saadud ja nende põhjalike teadmistega töötades nii-hea-kui-antud-vahenditega-võimalik linateos loodud. Aga - igaüks, kes seda romaani lugenud, mõtleb filmi vaadates vaid mõnuga romaanist kogetud emotsioonile ja film jääb vaid raamatu varjuks. Kes siinkohal ainult filmi vaatab ja romaani lugenud ei ole ja ka ei loe, jääb paljust ilma.
Kerouaci puhul läheb kõik veel hoopis palju keerulisemaks, sest "Teel" ei ole raamat, mis süstemaatilist raamatu-järgi-käimist filmiformaadis võimaldab. Kehlmanni peatükid sobivad tempo poolest filmiks ja neid on tänu romaani ülal loetletud sätetele võimalik ilusti kinolinale tuua, aga kes Kerouaci romaani lugenud ei ole ja filmi vaid filigraanse glasuurina käsitleda ei saa, on väga paljust ilma jäänud.
"Teel" on üpris omapärase ja tihti vahelduva tempoga raamat nii tegelaste elude kui läbitud kilomeetrite kui valguskiirusel liikuvate mõttelennu sekundite ja kanepi hõngus veedetud ülipikkade mõttelennu minutite vaheldumise mõttes. Kohati laskutakse mõneks ajaks refleksiooni rüppe ja Sal ja Dean seisavad paigal ja lubavad vaatlejal enesest veidi aru saada, aga juba kõlab järgmine jazzipala ja nad suplevad ja siplevad - sest need mehed sulavad täielikult muusikasse, mida nad kuulavad, ja jazz on just nõnda ettearvamatu ja kiire ja vaba ja spontaanne. Ja olgugi et need tempod on filmis kenasti välja mängitud ja film teeb autorile au ja ka siin on režissör aru saanud selle romaani hõngust, sisust, emotsioonist, mõttest ja toonist ja tujust ja värvidest - jah, värvidest - aga ometigi pole võimalik selle aja jooksul vaatajas neid emotsioone põhjustada, mis romaani lõpetamisel lugejast läbi voolavad.
Filmi võib muidugi ka kaks korda vaadata. "Teel" on ka seda aega väärt. Kokkuvõtteks arvan siiski - "Maailma mõõtmine" on film, mis võinuks olla sama hea kui Kehlmanni raamat. "Teel" on väga hea film, aga see romaan... seda romaani on võimatu teistes vormides originaali vääriliselt imiteerida.
No comments:
Post a Comment