58. George Orwell: 1984

Ettenägematutel põhjustel sain alles nüüd naaseda. Loodan, et naudite oma suve!

Selle nädala raamatust rääkides:

Tõeministeeriumi töötaja Winston Smith on vaid üks tilluke hammasratas hästiõlitatud propagandamasinas, mille põhiline ülesanne on minevikku ehk siis printmeedias ilmunut pidevalt toimetada nõnda, et parteil oleks alati õigus.

Tänapäeva demokraatlikus euroopa ühiskonnas tundub selline totaalne kontroll võib-olla liialdatud fantaasiamaailmana, aga kujutan ette, et kui ameerika kirjanik George Orwelli "1984" 1949ndal aastal ilmus, oli tema düstoopia täiesti ajakohane ja asetas teatud maailmajaod väga hea resolutsiooniga peegli ette.

Tahan end väga lühidalt väljendada ja lihtsalt öelda, et Orwelli "1984", Huxley "Hea uus ilm" ja Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on düstoopiate kuldkolmik, mida kindlasti lugeda tasuks. Antud juhul ehk siis "1984"st võib leida nii väärastunud armastust, ajakajalist poliitilist esseed kui makaabreid naturalistlikke elukirjeldusi.

Samuti arvan, et seda romaani (nagu ka teisi kahte ülalpool mainitut) tuleks uuesti ja uuesti lugeda erinevas vanuses - lugesin Orwelli keskkoolis, nüüd uuesti, ja kogu selle maailma õudus jäi sügavamale kumisema kui esimesel korral.

Ma usun, et enamik teist on selle raamatu nagunii kätte võtnud ja muidugi huvitaks mind kriitika. Olen mõtisklenud mõningate küsimuste üle nagu üleminekud proletariaadi ja parteiliste vahel, kuna kõige ülemised ja kõige alumised tunduvad oma kohta mitte kahtluse alla seadma. Samuti tahaksin, et naistegelase pähe natuke rohkem ronitaks.

Geniaalne on aga kogu Newspeaki kontsept, kuidas keele piiramise abil piiratakse võimet mõtteid väljendada ja kuidas seetõttu igasugune dissidentlus võimatuks muutub. Taaskord tundub selle rakendamine alamates kihtides ebarealistlik, samas võib argumenteerida nii poolt kui vastu.

Igatahes jätab jätkuvalt võrratult õõvastava jälje see, kuidas partei vaenlaste ajud täielikult puhtaks pestakse. Raamatu lõpp on nii suurepärane kulminatsioon. Lootusetus. Absoluutne kontroll.

Kohutav! Ja suurepärane!

Suvepäevad

Päikesejänku loeb küll ka kuumematel kuudel hea meelega puu või kardina varjus raamatut, aga teeb seda järgnevatel päevadel maakodus.

Seega luban siinsele blogile väikese suvepuhkuse ja naasen kümne päeva pärast, rännupaunas häid mõtteid kaasas.

Seni soovin kõigile kaunist suve, ainult leebeid kokkupuuteid sääskedega ja täidetud jääriiulit külmkapis!

:-)

John Irving: The Fourth Hand

"Neljas käsi" on üks ameerika autor John Irvingu populaarsematest romaanidest. Raamat nägi valmiskujul ilmavalgust aastal 2001 ja on sellest ajast saati populaarsust kogunud.

Romaan algab ülinaljakate kirjeldustega peategelaste eludest: reporter Patrick Wallingford, kes kaotab Indias oma käe lõvi hammaste vahele, staarkäekirurg Nicky Zajac, kes haarab intitsiatiivi ja otsustab Wallingfordile uue käe leida ja edukalt külge opereerida, ja Doris Claussen, kelle suurim soov on Patrickule uus käsi kinkida - mitte enda oma, muidugi.

Millised jaburad inimesed meie planeeti sisustavad, kui koomilised nende väikesed kiiksud olla võivad ja kuidas pisikesed kokkusattumused ja kokkusobivused inimesed teineteisesse kiinduma panevad, pakub palju muigamis- ja mõtlemismaterjali, ning Irving põimib oma tegevusliinid väga kenasti paika ja laseb oma tegelastel lõpuks kokku põrgata.

Patrick saab uue käe ja temaga toimuvad muutused teevad temast uue inimese. Naistemees õpib armastama ja pühenduma, isaks olema ja intriigidest eemale hoidma, kuna kannab endaga tükikest teisest inimesest.
Sotsiopaadist arst ja temasse sügavalt armunud lapsehoidja leiavad ja sõna otseses mõttes täiustavad teineteist: lapsehoidja saavutab arstile muljet avaldamise eesmärgil ideaalkaalu, hirmpeenike Nicky Zajac - ja isa eeskujul ka tema hirmtilluke poeg - hakkab/hakkavad oma uue naise/kasuema seltskonnas lõpuks toitu nautima.

Kahjuks muutub raamat kusagil oma teise kolmandiku lõpus ja tundub, et kui Patrick oma uuest käest loobuma peab, läheb ka tükike heairvinglikku jutustust kaduma. Miskipärast otsustab mees, et see hea, mis temasse tulnud, on mitte ainult uue käe andja, vaid uue käe andja otsuseid teinu teene ja veedab tüki aega, et püüda selle iseka naise armastust - kes oma elusa mehe käe hea meelega ohverdaks, tolle surma tagajärjel aga avastab, kui väga toda armastas.

Samuti kaob teatud osa sügavusest. Raamat lubab lugejat nii Patricku, Nicky kui ka Dorise mõtetesse vaadata, kaugeneb aga lõpupoole oma tegelastest ja jääb küll Patricku vaatevinklisse, omandab aga teatud mõttes siiski kaameraperspektiivi.

Irvingu säde on omamoodi ja tema fantaasia lisab igapäevastesse juhtumitesse väikeste koomiliste detailide abil tohutu naljapotentsiaali. Seega uurin kindlasti ülejäänud loomingut. Aga "Neljas käsi" ei olnud see teos, mida veel ja veel loeks.

Yasunari Kawabata: Beauty and Sadness

Kirjanik Yasunari Kawabata on jaapani tuntuimate kirjanike hulka kuuluv, impressionismi ja naturalismi ühendaja, samal ajal maagilise realismi esindaja, kunsti- ja kirjandusloo armastaja ja ühendaja ning jaapani kultuuri läänemaailmale lähendaja.

"Beauty and Sadness" (Utsukushisa to Kanashimi to) on üks autori viimastest jutustustest ja räägib kirjanik Oki ja kunstnik Otoko traagiliselt lõppenud noorpõlvearmastusest. Otoko jäi Okist rasedaks, sünnitas enneaegselt surnud lapse ja veetis mõnda aega hullumajas - samal ajal oli Oki abielus. Mees kirjutas nende traagilisest suhtest raamatu, mis vägagi populaarseks sai. Samal ajal pidi tema abikaasa raamatu trükkimisel abistama ja jäi raamatust suurel määral välja.

Oki kohtub Otokoga aastavahetuse päeval, et koos Kyotos aasta kellahelinat kuulata, Otoko on aga leidnud uue noore naissoost õpilase ja armukese. Kättemaksuhimuline Keiko võrgutab nii Oki kui tema poja ja maksab Otoko lapse surma eest kätte.

Kawabata omadus alustada ja lõpetada ilma sissejuhatuse või epiloogita on omapärane, aga toimib suurepäraselt, jättes lugeja mõtisklema ja küsimusi esitama. Väga otsekoheselt avab ta mineviku Oki ja Otoko vahel, mehe perspektiivist kaaluvast perspektiivist mõeldes.
Kõige huvitavam on aga noor Keiko, kelle mõtteid lugejale kunagi ei avata, me näeme tema hüsteeriat, kadedust, ettearvamatust ja lõplikku traagikat tema tegudes, kuid ei oska tema mõttekäike seletada.

Samuti on Kawabata oma jutustusse lisanud väikseid fakte kunsti- ja kirjandusloost ja legende, mis suurepäraselt konteksiga armuloost kunstniku ja kirjaniku vahel lõimuvad.

Kaunis, lühike, lööv ja hingestatud jutustus.

57. Homeros: "Ilias"

Teoreetiliselt elas kusagil Kreeka kandis pime kutt, kelle nimi oli Homeros ja kes pani ~kaheksasada aastat enne Kristuse sündi kirja Iliase.
"Ilias" on läänemaailma vanim teadaolev eepos ja omab seetõttu suurt tähtsust.

Tegelikult käsitletakse eeposes ka täiesti ajatuid teemasid nagu meeste uhkus ja sõjakus ja au ja sellest tulenev vägivald ja häda ja õnnetus.

Samuti on väga põnev kujutada ette elu maailmas, kus jumalad valitsevad igaühe saatust, võivad oma tujusid aga kannapöördega muuta ja deus ex machina võib siseneda igal hetkel, tuues kellegi verise surma.
"Ilias" on sellepärast meestekas, et Homerosele valmistas rõõmu väga detailselt kirjeldada, kes Trooja sõjas millise relvaga kokkupõrkamise järel kui kiiresti surma sai, kust selle relva teravik sisenes, kust väljus ja millises suunas verd pritsis.

Teoreetiliselt on ka ääretult imetlusväärne, et keegi on suutnud kombineerida sellise sisu ja selle ka väga hästi valitud värsivormis kirja panna.

Aga on tagumine aeg, et keegi kirjutaks "Iliasest" normaalkeelse variandi - on inglisekeelseid proosatekste, (aitäh, Samuel Butler!) aga siiski on raske end pingutatud inglise keelest läbi närida.

"Iliase" didaktiline väärtus on näidata, kuidas liigne uhkus viib languseni, kuidas ka üliinimlikud kangelased võivad surra ja kuidas iga valik meie elus võib selle edasist käiku suurel määral mõjutada. Pluss muidugi igavene moraal: naised võivad hukatusse viia. Kuigi "Trooja" Helena rahva tõmbamiseks niivõrd esiplaanile kiskus - isiklik uhkus, kättemaks ja auahnus viisid mehed võitlusse. Seega nendib "Ilias" ka, kui julm ja isekas on tegelikult maailm.

Paigutan Homerose varaseima(te) naturalisti(de) sekka!

Aga see selleks. Olen küll ajaloohuviline, aga läänemaailma vanim kirjandusteos pole pooltki nii huvitav kui ülejäänud maailma vanim kirjandus. Pealegi on Trooja sõja tõelisus spekulatsioon. Seega ajaloohuvi vankuv.

Lugege parem lugusid kreeka-rooma mütoloogiast.

Thomas Glavinic: Das bin doch ich

Tänapäeva saksakeelses kirjandusruumis ilmub tuhandeid raamatuid ja olgugi et paljud neist on lugemist väärt, muhelust tekitavad ja sealjuures veel naelapea-pihta ajastukriitikat sisaldavad, ei saavuta paljud neist peale mõnetuhande müüdud eksemplari suuremat kuulsust.

Thomas Glavinic kirjeldab oma uusimas romaanis "See olen ju mina" samanimelise minategelase, neurootilise koomiliselt antikangelasliku kirjaniku elu nii koduseinte kui erinevate baaride ja söögikohtade vahel, närvesöövat võrdlust ülemaailmset kuulsust pälvinud hea sõbra Daniel Kehlmanni varjus ja depressiivset enesekriitilist suhtumist, mis ema pideva pärimisega uue romaani edusammude järele teps ei parane.

Romaani Thomas Glavinic tundub olevat üpris halekoomiline hädapätakas: duši all ei julge ta oma munanditele vaadata, kuna kardab ühe neist paisunud ja end munandivähki haigestunud olevat. Oma naisega suhtleb ta vaid vajalikul tasandil, poja eest suuremalt jaolt hoolt kanda ei oska ja pärast raamatuesitlusi Viini baarides läviva kirjanduskontingendiga jääb meelde pigem purjus lalina kui nutikate märkuste poolest.

Selline irooniline eneseportree võiks tekitada mulje, et tegu on üpris mõttetu mehega, kes suurt ei saavuta. Aga Glavinic on tegelikult edukas kirjanik, tema hedonistlik eluviis muutub paremini mõistetavaks, kui tema enesekriitilisse sisemaailma piiluda.

Lõppkokkuvõttes on suurepärasest koomikast hoolimata tegu halli maailmaga, kus mehe surve end kehtestada ja edu saavutada ta narriks muudab. Lisaks sellele on romaan kirjanike endi jaoks kellele hambaid kiristama, kellele muhelema panev meelelahtus, kuna Glavinic kirjeldab kirjastuste, följetonide ja muude kultuurimeediumide tegelaste stereotüüpe, nimetades nimesid ja kritiseerides maailma enese ümber sama halastamatult kui iseennast. Õiglane sarkasm, kas pole.

Kahjuks leidsin romaani meie raamatukogudest vaid saksa keeles, aga Glavinici edu kasvab ja loodetavasti tõlgitakse teda ka vähemalt inglise keelde.
Igatahes soovitan soojalt kõigile, keda kirjastuste ja kirjanike tüüpmaailm vähegi huvitab.