Scott Fitzgerald: Ilus ja neetu

Scott Fitzgeraldi teine romaan "Ilus ja neetu" ilmus aastal 1922 ja nautis samavõrd populaarsust kui sotsiaalseid teemasid omanäolise huumoriga puudutava autori esiteos "Teisel pool paradiisi". Kurjad keeled teavad pajatada, et mõlemas romaanis olla väga palju autobiograafilist.


Ta on intelligentne noormes, kelle teadlikkus enese mugavast elustiilist ei paiska teda karjääriredelile ronima. Sest Anthony Patch elab rahulikult oma vanaisa kulul ja mõnuleb sõprade seas kohvikus, teatris, baaris ja koduses vannitoas, kus teener Bounds talle briti aktsendiga võileibu serveerib. Tal on suhteid naistega, kuid üks on kindel – ta ei armu ega abiellu mitte kunagi. Mitte. Ku-na-gi.

Temake on omamoodi neiu, keda ei huvita stampmõtlemine ja kel on võimatu sõbruneda omasoo esindajatega – naiste tagasihoidlikkus ja meestele toetumine ajab Gloria Gilberti närvi ja toodab vaid antipaatiat ning harjumust vastassoo esindajaid vestluspartneriks otsida. Et mehed talle jalge ette viskuvad ning kuud ja päikest lubavad, pole kaunitarile midagi uut. Mõned suudlused on ta kinkinud, kuid et ta tõeliselt armuks – seda pole veel juhtunud.


Loomulikult kohtuvad need kaks erakordset noort kaunist idealistlikku hinge ja upuvad teineteisesse. Ilusast armastusloost saab allakäik ja Fitzgeraldi sarkastiline suurteos „Ilus ja neetu“ pajatab sujuvas, lõbusas, meisterlik-filigraanselt kontstrueeritud keeles, kuidas kaks ilusat noort inimest teineteise allakäiguks saavad.

Romaani sinusoidse narratiivirongi rööpad viivad armunuid mäest üles ja mäest alla, lubades aastate ja seikluste poolt räsitud Anthonyle ja Gloriale lõpuks veel üht võimalust kahekesi õnnelikuks (loe: rikkaks) saada – kahekesi õnnestub neil noormehe vara kiiresti läbi lüüa, aga raha tähendab vabadust ja vabadus õnne, pealegi on mõlemile omane jõudeelu moto: töötav inimene vaid raiskab oma aega. Kuid oh õnnetust – selleks ajaks on juba liiga hilja päästa paarikese õnn.

Milline satiir rikaste ja ilusate elust! Kui üksluine ja kohutavalt sisutu see tegelikult on, kui pealiskaudne!

Siinkohal põhjendab end ka minu kahtlev-erapooletu seisukoht Scott Fitzgeraldi tuntuimate romaanide hulka kuuluva suhtes. Tegu on üpris tüüpilise looga, kas pole? Kas kümnete lehekülgede võrra kestev heietamine kõrvaltegelaste mõtetest ja lebotavad arutelud kohvikutes – kõrvalteemadel – annavad raamatule tõepoolest nii palju juurde, et 383 lehekülge saab täis kirjutatud pinget pidevalt ülal hoides? Nii mõnigi peatükk tüütab.

Isiklikult võtaksin raamatut umbes sada lehekülge õhemaks, kuigi näiteks üks teatud episood Anthonyst võõrsil, mille kaalus veel hetk tagasi kahtlesin, annab pikemal järelemõtlemisel tunnistust mehe tõprusest ning Gloria armastuse puhtusest, mis omakorda õigustab raamatu traagilist ja/või õnnelikku lõppu ja lisab protagonistidele veel ühe varjundi. Mõlemad figuurid üllatavad oma käitumisega ja näitavad end uuest küljest, kinnitades sellega samal ajal vaid stampe ja iseenda trafaretsust. Aga sellised tõigud annavadki kogu teose irooniale vaid juurde.

Kas pealkiri “Ilus ja neetu” viitab õigesti mõistetult ainsusele, või on siiski tegu mitmusega? Kas neetud on/oli vaid Anthony või ka Gloria? Ka inglise keeles ei ole tegelikult võimalik kindlaks teha, kumb tõlgendus õige(m) oleks.

Ülalpool väljatoodu tõttu vaidleksin autoriga nii mõnegi peatüki kaalu üle. Kuid lõppkokkuvõttes ei saa salata, et tervikuna on tegu igati nauditava ja kaasaelama paneva voodikapiromaaniga. Ühtaegselt nii satiir kui traagika, mõlemad pooled klass omaette ja ühtekokku üks väärtuslik münt. Olgugi, et kõik figuurid ei ole täielikult õnnestunud, on protagonistide ja mõne kõrvaltegelase käekäiku vägagi tabavalt - ja lausa kordumatult - kirjeldatud.

Sofi Oksanen: Puhastus

Eesti-soome päritoluga kirjanik-kolumnist Sofi Oksaneni meelisteemadeks on ajalugu ja ühiskond. Teravad teemad pole tabu ja kontekstitruu, autentne, vürtsikas kuuluvad paslike omadussõnade nimekirja.

Oksaneni uusim teos “Puhastus” (“Puhdistus” 2008, e.k. 2009) on ajalooline romaan elust Eesti NSVs aastatel 1946–1942.

Olla öeldud, et taoline kirjandus nagu Oksaneni sulest pole teps mitte igaühele lugemiseks mõeldud. Olla samuti öeldud, et antud aja läbi elanutele on sündmuste taasmeenutamine liig valulik ja seetõttu pelgavad nad Oksaneni ajaloolist romaani.

Täiesti mõistetav, tegu pole lasteraamatuga.

Aga minu usk antud teemal on, et kõik vahetult enne ja pärast taasiseseisvumist ilmavalgust näinud lapsed, kes nüüdseks on täiskasvanu kingadesse astunud/astumas, on lausa kohustatud lugema, milliseid jubedusi nende vanemad ja vanavanemad läbi ja üle pidid elama. Sest taolisi lugusid, mis õigesti jutustatud, nõnda lihtinimese perspektiivist lahti rulludes ja just naise rollile keskendudes, ajalugu seletavad ja samal ajal empaatiat ja vastikust äratavad, on vähe.

See toores autentsus, millega Oksanen Aliide Truu ja kaks põlvkonda noorema Zara nukrat mõtteviisi ja lõhkikäristatud maailmapilti kirjeldab, ja kuidas reaalsed toimumised sellist viisi ja pilti põhjendavad ja toetavad, on kohutav ja ühtlasi kaalukas minevik, mida ei saa käest lasta.

Kogu narratiivi ajalooliselt süngele-realistlikule omanäolisusele lisandub Aliide Truu figuur. Võimeline tohutult julgeteks tegudeks kellegi nimel, keda ta esimest korda elus näeb, olles ometigi nooruses korda saatnud midagi andestamatut. Täielik isekus, millest sündinud kannatused on omakorda sünnitanud täieliku isetuse. Mürgitatud hing, kes vanaduspõlves oma patte lunastab. Täiesti ebasümpaatne igavene “teine”, kelle kannatused tunduksid justkui õigustatud… ja tõsised probleemid nii ajalooliselt kui isiklikult põhjendatud sündmuste käigus.

Justkui sellest veel ei piisaks, on Oksanen erinevatest perspektiividest lähtudes narratiivi põimimise ja aeglase lahtiharutamise-seletamisega nõnda vaeva näinud, et Aliide Truu tõelise loomuse täielikuks mõistmiseks ja õõvastama kogemuse täiemahulise läbielamise tarbeks taas otsast võiks alustada… kui see raamat ometi sellist musta pilve pea kohale ei jätaks pärast viimase lehekülje pööramist.

Imetlus. Häbi. Äärmuslikkus. Elu. Valu. Vägivald. Abitus. Mõrv. Veri. Häbi. Varjamine. Elu.
Aeg. Tõde. Lunastus.
Elu.

Lugege, kui julgete!

Paulo Coelho: Zahir

Brasiilia kirjanik Paulo Coelho Romaanid „Alkeemikust“ (1988) „Alephini“ (2012) on tuntud oma spirituaalse sõnumi ja teekonna poolest. Coelho on kirjanik, kes enda sõnul paneb kirja loo teemal, mis tema hinges enim kirjapanekut ootamas pakitseb. Sellest n.ö. ülestunnistusest ja hingelisest rännakust sünnib paberil lõpuks raamat.
„Zahiri“ (2005) lugedes jääbki mulje, nagu kirjanik oleks alguses küll raami kokkunaelutanud, kuid alles siis hakanud unistava pilguga sellesse sobituvat maali lõuendile visandama.

Romaani algus pajatab, kuidas minategelase abikaasa Esther on kadunud ja toob põnevust ja pinget, kuna naine oli ohtliku poliitilise olukorraga maades reporterina teel ja seega äkki ohus.
Ajapikku selgub, et Esther on omal käel ja tahtel kooselust loobunud ja läinud ennast otsima. Müstiline abiline ja/või Estheri potentsiaalne armuke Mikhail tuleb mingil hetkel minategelase ellu ja alguses jääb selgusetuks, kas tegu on meest edasiviiva või takistava tegelasega. Lõpuks mõistab protagonist aga kogu tegevuse tagamaid ja asub isiklikule vaimsele rännakule teel enese- ja samaaaegselt armuvalu ületamiseni – armastuse nimel.

Kohati toimub romaanis pingeline tegevus, minateglease emotsionaalne räsimine ja huvitavate figuuride vahetumine, kohati on tegu aga lihtsalt päeviku ja senise elu refleksiooniga. Mõlemad on aga samavõrd põnevad ja mõjuvõimsad, kuna tegu on ausa ülestunnistusega vabameelse inimese südame poolt, kes teab täpselt, et tema suhe selle inimesega on olnud võrratu, aga ka, et tema ego putitamiseks peab alati midagi toimuma ja et ta jääb ellu ilma selle inimeseta. Kuidas armastus maailma juhtiv jõud on ja miks altruistlikud teod ja egotsentrismi ületamine puhtasse vaimsesse seisundisse võivad viia, ilmneb alles lõpupoole, kui kunstnik on valu ja kannatuste läbi oma teekonna lõpp-punkti jõudnud.


Selline bipolaarne armastus, mille all Coelho minategelane „Zahiris“ kannatab – kohati ala-, kohati teadlikult – on reaalsus, sest kahe inimese suhtes esineb võrdses vahekorras nii armastust, vihkamist, austust kui põlgust, ja ühe isiku tundmaõppimise ja temaga koos kasvamise käigus tuleb osata leida tasakaal iseendaksjäämise, iseendakssaamise ja partneril sama teha laskmise vahel. Ja just kõige lihtsamates, kuigi samaaegselt varjundirikkamates toonides mõtiskleb Coelho protagonist oma armuelu üle.

Kuid – ja see on mu isiklik arvamus – iga hing jõuab oma eneserefleksiooni arengus mingil hetkel millegi üleinimlikuni, nagu taipab ka alguses väga egotsentriline, kuid hiljem lõpuks avatud silmadega vaatleja rolli langenu – on temast võimsamaid jõude, ja nende vabastamine ja tunnustamine eneses ja maailmas toob teda Tõele ja Õnnele lähemale.

Et Coelho minategelane samaaegselt sümpaatne ja ebasümpaatne tundub ja et Esther kui spirituaalsusesse-püüdleja teda algselt oma tegudega eemale ja lõpuks – deo gracias – aina lähemale (lükkab ja) tõmbab, annab figuuride realistlikkusele juurde ja illustreerib kenasti võitlust tema vana ja uue mina vahel.
Ja samaaegselt pungitseb ka see romaan viiruki ja müstika hõngust nagu Coelho œuvrele omane.

Absoluutselt kohustuslik kirjandus. Sisemine rahu ja tasakaal garanteeritud (vähemalt) nädala(te)ks.

Olevik, Tulevik

Vastupidiselt kurjadele kuulujuttudele (mida ma enesele oma kuulsusejanuhoos tegelikult vaid ise ette kujutan) või siis lihtsalt lugejate kahtlustele (mis on küll hetkel, kuid mitte pikas perspektiivis, põhjendatud) ei ole Päikesejänku teid hüljanud!

Loen hetkel Elsa Morantet ja tahan tema kohta kindlasti nii mõndagi öelda, aga kuna tegelen hetkel doktoritöö teema otsinguga, ei tule vabal ajal lugemisest töötamise kõrvalt suurt midagi välja. Küll aga olen otsast lõpuni imenud endasse kaks romaani: Paulo Coelho "Zahiri" ja Sofi Oksaneni "Puhastuse".

Esimese leidsin juhuslikult mingi teise raamatu kohta lugedes, teise kinkis mulle asendamatu, võrratu, ainulaadne sõbranna Ingel jõuludeks. Mõlemi puhul oli raske lõpetada lugemist, kuna raamatud puudutavad lugejat nii mitmel tasandil nii lähedalt. Ja mõlemad täielikult omal moel.
Sellega seoses luban järgmiseks kolmapäevaks Zahiri kohta kirjutada, ülejärgmiseks Puhastusest - ilmselt on eesti retsensioonide maastikul Puhastust lahti võetud nii- ja naapidi, aga kavatsen teisi retsensioone lugeda ja kommenteerida alles siis, kui enda oma valmis kirjutet.

Seega - on taas, mida oodata!


Samuti: Minu Magistritöö. Te tundsite huvi.

Magistritöö kujutas endast esiteks erinevate sümboliteooriate bilanssi: Goethe kirjanduse-kunsti-esteetika aspektist, C. G. Jung psühhoanalüüsi ja unenäotõlgenduse aspektist ja 20. sajandi filosoof-antropoloog Ernst Cassirer... filosoofilis-antropoloogilisest aspektist (duh, sorri).
Töö jagunes kahte ossa, millest esimene võrdles erinevaid sümboli mõiste käsitlusi antiigist tänapäevani ja otsustas lõpuks, et tegu on mõistega, mille defineerimine on pidev, hägune ja mõttetu. Iva peitub sümbolite funktsioonis, mis on alati ja igal ajal olnud ühene: edastada äratundmist, teadmist, kognitsiooni. Ükskõik, millise definitsiooni mätta otsast läheneda. Ja sellepärast võib tänaseks kõik ranged sümboliteooriad aknast välja visata. Neist pole puudust :-P

Võtsin põhiliselt Cassireri idee sümboolsetest vormidest (symbolische Formen), mille alla kuuluvad Kunst, keel, müüt, tehnika jne. Leidsin Goethe, Jungi ja Cassireri vahel ühendavaid jooni, mille järgi Cassireri sümboolsete vormide teooria paika peab ja tõin praktilises osas näitena Hermann Hesse romaanid, kus protagonistide tee enese sisemuse äratundmiseni või siis hingelise tasakaaluni viib just erinevate sümboolsete vormide kaudu. Jõudsin järeldusele, et kõigi sümboolsete vormide ühine nimetaja on vaim (Geist), sümboolsete vormide kaudu jõuab protagonist vaimse äratundmiseni ja tõin kõigis Hesse romaanides näiteid, millistes sümbolites selline vaim väljendub - samal ajal lubasin enesele üpris subjektiivselt jälgida, kui kaunis on kunstnikutüübi hingeline valamine erinevatesse kunstivormidesse ja milline indiviidist kõrgemal seisev kaal sellistel protseduuridel on. Samuti jõudsin ära mainida, kuidas Hesse protagonistide religioossed tõekspidamised ida ja lääne traditsioonid kokku traageldavad ja kuidas taustast hoolimata (olgu see siis India või Saksamaa või Inglismaa või araabia) tegelaste sisemine areng sama rada pidi sujub ja nad sama äratundmiseni jõuavad.

Järgneb töö inglisekeelne resümee:

The current role of symbols and symbol theories in cultural studies has been looked upon as questionable for quite some time. Many theoreticians assess the symbol as an outdated or uninteresting subject of research, mainly because of it’s ambivalent history and a resulting plenty of discrepant definitions.

In the nineteen-twenties, however, Cultural philosopher Ernst Cassirer caused a Renaissance in symbol studies with his concept of symbolic forms as different manifestations of intellectual energy. This theory has the potential to subsume previous symbol theories, as well as to remain a central idea in the current understanding of symbols.

The goal of this thesis is to research the status and credibility of Cassirers symbol theory. It will do so by analytically comparing it to other significant theories, i. e. of Johann Wolfgang von Goethe and Carl Gustav Jung. The practical part of the thesis will use all three theories to research the symbols of Hermann Hesse’s novels and stories. In this regard, three symbols were chosen: the primordial mother, the symbol of water and butterflies and birds as a symbol of freedom and inidivituality. An analysis of the texts will observe the possibility of grouping symbols under the categories of symbolic forms and show the function of these symbols as the function Cassirer defined to be central: to be a medium of knowledge and enlightenment. In doing so, the thesis will search to prove the significance of Cassirers theory for current research and argue in favour of the expiration of a definition of the symbol.

The word synthesis can be seen as characteristic for Hesse as well as Cassirer: both aspire to bring different parts of the world together. Hesse accomplished this in his characteristical synthesis of Eastern and Western world views, Cassirer did the same with the „Philosophy of the Symbolic Forms“ by creating the possibility of a synthesis for different fields of sciences. This thesis aims to emphasize the uniqueness of such a combination and to prove that research opportunities for the symbol are anything but outdated.

(c) Päikesejänku


Loodan, et sellega vastasin kõigi huviliste küsimustele.

Päikesejänku talveuni on möödas, hurraa!

Reaalselt kirjutan ilmselt sel aastal küll vaid kord või kaks kuus. Aga annan endast parima :-)

Peatse kohtumiseni!

Siiski pikem puhkus

Sellest blogist ei saa kohe kindlasti minu eraelu kroonika (on teine blogi sellise ülesandega), aga kahjuks pean tunnistana, et kahel kohal töötamine ja pärast õpinguid potentsiaalsele töökohale asumisega seotud toimingute (kolimine) jaoks raha kokku riisumine võtab täpselt nii palju aega, et väga palju muud tehtud ei saa.

Sealhulgas pean ka mõneks ajaks raamatublogiga hüvasti jätma.

Kui kõik hästi läheb, naasen kuu pärast.

Seniks värvilist sügist!

Kallid kirjandusesõbrad,
olen teid taas unarusse jätnud!

Magistritöö kirjutamine võtab rohkem aega ja unepuudust, kui arvasin.
Naasen taas septembrikuu lõpus ja siis on lõpuks aega lugemiseks. Kirjutan lõputööd Hermann Hessest, mis tähendab, et puutun hea kirjandusega igapäevaselt kokku - aga rõõmustan juba raamaturiiulis lebava üle, mis akadeemilise raadiusega kokku ei puutu.

Soovin kõigile tudengitele hüva kooliaasta algust ja jätkan Proustiga kolme nädala pärast.

:-)