Väike paus

Tere hommikust, mu kallid lugejad!

Loodan, et te pole viimase aja vaikuse tulemusena ahastusse langenud ja ootate rõõmsas meelestuses mu järgmist arvamuspostitust.

Pean vabadama - ja kahjuks hilinenult - oma kahenädalase passiivsuse pärast, aga mind on tabanud tähtaegade ja unetuse keeristorm, mille nimi on Semester Hakkab Lõpule Jõudma Ja Mul On Samal Ajal Praktika Kirjastuses Iga Päev Kella Viieni.

Lootsin sel nädalal küll produktiivsem olla ka blogirindel, aga Kafka on ära teeninud rohkem kui kui kolm lõiku minu ja teie tähelepanu, seega vestlen temaga lähemalt ja naasen järgmisel kolmapäeval.

Selle blogi kommentaarium on olnud pigem passiivne - võib-olla soovite hoopis teie mulle vaikuse täitmiseks avaldada oma lemmikraamatu või hiljutise huvitava lugemiselamuse?

Jään huviga ootama ja kohtun teiega taas järgmisel kolmapäeval.

Teie Päikesejänku

46. Nikos Kazantzakis: Zorba the Greek

“I’ve stopped thinking all the time of what’s going to happen tomorrow. What’s happening today, this minute, that’s what I care about.
I say: ‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m sleeping.’ ‘Well, sleep well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m working.’ ‘Well, work well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m kissing a woman.’
‘Well, kiss her well, Zorba! And forget all the rest while you’re doing it; there’s nothing else on earth, only you and her! Get on with it!’”


"Alexis Zorbas" või "Kreeklane Zorbas" on Nikos Kazantzakise tuntuim romaan maailma kontekstis. Kreeka jaoks on Kazantzakis 20. sajandi tähtsaim ja tõlgituim autor.

Kleeklase Zorbase elust jutustav romaan ilmus 1946 aastal, vändati filmiks 1964ndal aastal. Zorbast kehastav Anhony Quinn kandideeris oma rolli eest Oscarile.


Zorba tegelaskuju pärineb Kazantzakise enda elust. Romaan jutustab võrsuva kirjaniku kohtumisest Alexis Zorbasega, nende koos veedetud ajast Kreetal, tööst söekaevanduses, armuseiklustest ja kõnelustest.

Raamat tematiseerib kõiki eksistentsialistlikke küsimusi hingelisel, kirglikul viisil ja veiniklaasiga näpu vahel. Zorba domineerib tegevust ja kirjanik, minategelane ja jutustaja on silmapiiril pigem selleks, et Zorbat kirjeldada ja talle kontrastina raamiks olla. Jutustaja on raamatutarkusega täidetud, aga muus suhtes üpris ullike noormees, kellele Zorbase spontaansus ja kirglik eluviis lõpuks ka külge hakkavad. Zorba seevastu ei kahetse ühtki oma kohati vägagi sulilikest tegudest ja omab elutarkust ja igavese nooruse saladust, mis jutustajale lõpuni mõistatuseks jääb. Kontrastist rääkides väljendub ka minategelase püüd raamatukoi eluviisist välja murda ja Zorbase stiilis seigelda, see aga luhtub. Lõppideeks jääb oma loomusega leppimine ja iseendast lugu pidamise ja armastamise põhimõte, loobudes eitamast, et meis kõigis on nii head kui halba.

Jutustaja peab näiteks lugu ja kirjutab raamatut budismist, usub distsipliini ja piiripidamisse elus. Zorba seevastu kujutab Jumalat ette kui švammiga taevaväravate ees ootavat sõbralikku taati, kes hingelt patud pühib ja kõikeandestavalt värava avab. Iseend näeb ta kui Jeesust, kes igal ülestõusmispühal taas sünnib.

Hoolimata lootusetust nõrkusest kõigi naiste vastu ja kalduvusest, ajakavadest mitte kinni pidada on Zorba tegelaskuju tõepoolest eeskujulik ja annab tunnistust tema puhtast hingest - Zorba laskub lihalikke suhetesse vägagi lihava vanatüdrukuga ja lubab tolle naisekski võtta. Kuigi ta antud lubadust kunagi täita ei kavatse, valab mees hiljem pisaraid, kui naisega õnnetus juhtub. Kui jutustaja Zorba reisile saadab, et kaevanduse jaoks töövahendeid osta, naaseb Zorba paar nädalat kokkulepitust hiljem ja pajatab värvikatest armuseiklustest, teeb aga tasa kogu omatekitatud kahju.

Oma kahepoolsuses tekitab Zorba kindlasti nii mõnelegi ärritust, aga neile, kellele vabamõtlejalikkus istub, on ta suurepärase elufilosoofia kehastus. Tema hing on vaba, tema vaim on noor. Raamatutarkust pole talle vaja, et olla õnnelik.

Zorbat võiks iseloomustada kui elurõõmu ja -isu kehastust - elada tänases päevas, teha kõike südamest ja nautida elu, pühitsedes hedonismi. Samal ajal tunnistades nii tumedat kui helget loomust eneses - Zorba ütleb lisaks Jeesuse-paralleelile ka, et tema sees on deemon või lausa mitu, tema sees on kuradike nimega Zorba - saavutab ta tasakaalu ja imelise rahu eneses.


Lisaks Zorbase tegelaskujule saab lugeja ka pildi omaaegsest Kreetast, sealsetest maastikest, kohalikust kombestikust ja eluolust. Kazantzakis kirjutab omas elemendis, seega tuleb tema sulest loomulikul teel rikkalik kirjeldus kaasmaalaste eluviisist.


Kuigi Kazantzakise poolt kirja pandud tegelaskuju põhineb tõesti tugevalt sõbral, keda kirjanik kunagi reaalselt kohtas ja Zorbase tugev, toores, kuid sentimentaalne loomus pole läbinisti fantaasia vili, ütleksin siiski, et autor on õnnestunult kirja pannud midagi kaunist ja emotsionaalset. Zorba lihtsus, aga geniaalsus hämmastab ja puudutab.

Suurepärane lugemiselamus!

Kazuo Ishiguro: Remains of the Day, Never Let Me Go

Pea filmina kinodesse tulevat jaapani-briti kirjanik Kazuo Ishiguro romaanile "Ära lase mul minna" (Never Let Me Go, 2005) omistatakse selle aastakümne kõige aktuaalsema ilukirjandusliku teose tiitlit. Ishiguro ise ütleb, et tegu on mõtisklusega elu lühiduse ja lõplikkuse üle, samal ajal puudutatakse aga ka inimese suhet looduse ja Jumalaga.

Lugu räägib Hailshami internaatkooli kasvandikest, kelle eluülesandeks on annetada organeid abivajajatele. Pärast kooli lõpetamist kolivad noored etteantud majadesse ja neist saavad mõneks ajaks hooldajad teistele annetajatele, kuni nad ise doonoriteks suunatakse.
Raamatu lõpuks selgub, et tegu on kloonidega ja Hailshami kasvandikud erilise õnnega koos - tegu on ainsa asutusega, kus noori olendeid mitte nagu kariloomi lihtsalt ülal ei peeta, vaid neile haridust antakse. Lastele rõhutatakse loomingulisuse tähtsust - sest kaks naist otsustasid omal ajal maailmale näidata, et kunstlikult loodud olenditel, kel tegelikult tundeidki ei peaks olema, on hing. Ja et ka nende saatus võiks sellisel juhul olla nende endi kätes, enne kui nad noa alla saadetakse. Vähemalt paariks aastaks... aga kõigel on oma hind.

Kuna lugu räägitakse kasvandik Kathy perspektiivist, tundub suurem jagu raamatust kui mälestuste konvoluut tavalise tüdruku kooliajast. Raamatu lõpuks selgub aga kogu taust ja vaikselt koguneb emotsionaalne pinge, mis end lõplikult viimase lehekülje viimase lausega vabastab.

Ishiguro anne peitub varjatud võrgus, mis end teose käigus muudkui koob ja koob ja koob ja kuigi sündmuste toimumiskäik võibolla tihe ei ole ja omavahel kohati ei seostu ja võibolla rohkem emotsiooni peaks kätkema, siis jõuab romaan mingil hetkel lõpusirgele ja avab sellega hoopis uue tasandi. Ja kõik heidetakse teist värvi valgusesse, ja kompositsioon avaneb oma täies hiilguses.
Lisaks kõigele kumavad läbi kenad kirjeldused Inglismaa väikelinnadest ja maastikest.
Väga tugev ja väga hea lugemiskogemus.


Remains of the Day (1989) ehk "Päeva riismed" kuulub Ishiguro vanema ja kuulsama repertuaari hulka ja tuleb öelda, et tema stiil ja viis tegevust edasi viia jääb samaks, kuid paraneb ajaga. Teener Stevensi nädalane teekond läbi Inglismaa asetab lugeja ette maastikukirjeldused nii looduses kui Stevensi minevikus ja räägib tema tööandjatest ja nendega seotud sündmustest Darlingtoni mõisas, ülemteenri töö peenetest nüanssidest ja põhimõtetest ja jutustab vaikselt-vaikselt ka tunnetest Stevensi ja majapidajanna proua Kentoni vahel.

Stevens arutleb nii sõjaajaloolistel kui hõbedapoleerimistehnilistel teemadel ja kulmineerub väga värvika portreena. Narratiiv reaalselt toimuvatel sündmustel on küll veidi kõhn, see-eest mälestustetulv aga väga tihe.


Ishiguro veidi segadusse ajav ja kohati veidi aeglane stiil tekitab isikupärase mõtlemis- ja otsimisimpulsi ja tema raamatute kulminatsioonihetkest võib leida üllatust, kurbust, inmlikkust ja veel nii mõndagi, millest esimese saja viiekümne lehekülje jooksul aimugi ei ole.

Nad nõuavad küpset, võibolla kohati isegi kannatlikku lugejat, aga Ishiguro romaanid on seda väärt.

45. James Joyce: Ulysses

"Ulysses" on britt James Joyce'i tuntuim teos ja üks modernse kirjanduse esiteoseid. Kirjutatud aastatel 1914-1918 ja esmalt ilmunud osade kaupa 1918-1920, ilmus Ulysses raamatuna 1922 Joyce'i sünnipäeval Pariisis.

Mõtliku pilguga tuleb tõdeda, et Joyce'i romaan pole algajale ega laisale lugejale mõeldud. See avaldub juba teose mõõdus - 900-leheküljeline raamat nõuab pühendunud lugejalt kindlasti ühe nädalavahetuse, öökapilugejalt usun, et nädala.

Üldiselt koosneb tüüpiline romaan kui struktureeritud objekt sammudest, mis lähenevad tegevusele välispidiselt või vähemalt valmistades lugejat veidi ette selleks, mis ja kuidas toimuma hakkab. On olemas mõisted story ja plot, on narratiiv, on tegvuspaigad ja tegelased ehk figuurid. Tihti läheneb autor asjale välisest perspektiivist - alustatakse kirjeldusega ja laskutakse siis refleksiivsusesse või siseperspektiivi. Mõnikord piirdutakse ka siseperspektiiviga, kuid enamasti töötab kirjanik siiski sammhaaval-tehnikas ja tegelaste mõtisklustest selgub nende taust ja suhtestatus.

Joyce aga, kuigi kulutas oma suurromaani kirjapanekuks neli aastat ja ilmselgelt töötab vägagi täpsete ja läbimõeldud võtetega, mõjub pigem toorelt ja killustatult. Lugeja visatakse mõtete, uitmõtete, sisemonoloogide ja tihti kiirelt vahelduvate dialoogide keskele, ja võib tekkida eksinu tunne. Struktuur tunduks justkui puuduvat.

Raamatu omanäolisus väljendub ka jutustustempu aegluses: tegevus kestab reaalselt vaid ühe päeva, kuid laskudes enamiku tegelaste mõttekäikudesse, peatub pidevalt narratiivi ja läheb üle reflektiivsele-psühholoogilisele tasandile.

Iseenesest on Joyce'i pühendumus ja figuuride väljatöötamisel saavutatud filigraansus erakordne - kui mitmed fiktiivdialoogid peaks üks autor oma loomingu peategelastega maha pidama, et nõnda detailselt väljendada ja mõista, millised seosetud (kuigi kohati hiljem põhjendatud) mõtted nende peast ühel tavalisel pärastlõunal läbi võiksid joosta!

Vaieldamatult on "Ulysses" revolutsiooniline, tohutu näpuosavusega välja töötatud organism, tabavalt kirja pandud rakutuumade täppiskirjeldusteni välja. Samuti paneb ta igal juhul mõtlema, milline üks romaan olla võiks, sest eirab varem kehtestatud reegleid ja loob iseendale uue metoodika. Valgustusajal nimetati seda geeniuse-esteetikaks.

Kas Joyce aga tõesti geenius või lihtsalt kirjandusteooriatest läbi imbunud oivik on, jääb küsimärgi alla.

Tekivad küsimused: kas selline kirjandus annab lugejale midagi enamat? Kas selline kirjandus üleüldse toimib ilukirjandusena?

Mõtted ja dialoogid joonistavad ajastukohase pildi ja portreteerivad poliitilis-sotsiaalset miljööd. Samuti joonistavad tegelastevahelised suhted välja teatud inimliku tasandi. Selge narratiiv aga puudub. Tegu on lõikudega erinevas vanuses inimeste eludest, mis tihti põimuvad ja põrkuvad, sellest tulenevalt juhtub kohati ka üht-teist. Lõppkokkuvõttes koosneb lugu siiski vaid igapäevastest sündmustest käputäie inimeste eludes. Murdelist, kurioosset, ennekuulmatut sündmust ei toimu. Tegelaste minevik ja siseelu tuuakse küll lugejani, aga tegelastes ei toimu muutust. Lugu on üldplaanis staatiline ja ei tekita seetõttu ka tahtmist, lõpuni kaasa elada.

Teiseks on süvapsühholoogiaga käsikäes ette võetud rännak kuhugi keset metsa pidama jäänud, sest realistlikkuse huvides uitmõtteid täispikitud sisemaailma vaatlemine on mitte asjasse pühendatule pigem segadusseajav. Mõeldes samal ajal eesootavatele sadadele lehekülgedele, tekitab "Ulysses" pigem tüdimust. Kohati on tegu ka lugemiselamuse rikkumisega, sest lähenedes tegelastele väljast, jääb lugejale palju rohkem mänguruumi motiivide väljapakkumiseks. Siin ei saa tegelaste sisemaailma nõnda analüüsida - kuigi ka nende mõtisklustest nii mõndagi ütlemata jäänut järeldada saab, kaardid on, üldplaanis jällegi, laual.

Kolmandaks toimub tegevus märkamatult (neid on küll kirjeldatud, ülevaade tekib aga vaid väga tähelepanelikul lugejal) paljudes paikades ja ei liigu kunagi vaid ühes suunas (mis on küll parem kui tegevuse dünaamika, kuna tegevus reaalselt üldse mitte kuhugi ei liigu, kui üks eneserahuldamisepisood välja arvata). Kõik 18 episoodi ei põimu samuti.


Joyce on loonud midagi uudset, nõudlikku ja põhjalikku. Tema tehnika avastab peaaegu et juba empiiriliselt alateadvust, töömaht ja kirjapandu filigraansus on muljetavaldavad.

Kahjuks tekitab "Ulysses" aga siiski pigem küsivaid mõtteid ja segaseid tundeid kui ilukirjanduslikku naudingut.
Sobilik vaid laialdase süvapsühholoogilise huvispektriga kirjandusteadlasele või, veel parem, kirjanduslike huviga psühholoogile.

Pigem piits kui präänik.

44. Iiobi raamat

Iiobi raamat on üks Piibli Vana Testamendi 39st raamatust ja Toora kõrval tuntuim Vana Testamendi osa. Iiobi raamatut peetakse Vana Testamendi kõige kaunimalt kirjutatud osaks, sellele on osaks saanud tohutu tähelepanu ja tihti suubutakse piiblieksegeesi (seletamise) käigus eelistatult Iiobi loo poole.

Iiobi raamat on olnud eeskujuks nii Goethele (Faust) kui Shakespeare'le (Hamlet). Pole ka imestada, sest tegu on klassikalise hea ja kurja võitlusega inimeses - kuigi veidi äärmuslikul kujul: saatan ja Issand testivad Issanda sulane Iiobit, võttes talt lapsed, vara ja tervise, kuid Iiob jääb oma Issandale truuks, mispeale saab tagasi mitmekordselt kõik, mille oli kaotanud.

Küsimus on siinkohal, kas Jumal on oma loomuselt kuri, kuna lasi saatanal võtta kogu Iiobi vara ja ei kaitsenud teda? Kas katse oli õigustatud?
Samuti piiblist on pärit nõuanne palvetada tasa ja omaette, mitte valjult kõigi ees - seega võib Iiobi kadalippu võtta kui katset, mis läheb tema kõige sügavama sisemuse tuumikusse ja vaatab, kas Iiob ikka tõesti on nii vaga ja puhas oma headuses ja usus, kui tundub.

Ühest küljest pole selline katsetamine tarvilik, kuna Piibel ütleb ka, et Jumal näeb, mis on sinu südames - seega milleks Iiobit kiusata ja piinata? Oled kindel oma sulase Iiobi headuses ja õigluses, Issand, miks lased tal selliseid piinu läbi elada?

Teisalt, nagu üks tark sõber mulle kunagi ütles - kui sul on suhe Jumalaga, pole miski muu tähtis. Seega võiks puhtkristlikust küljest argumenteerida, et Iiobil ei olegi muud vaja kui oma Jumalat, kelle poole palvetada, see hoiab tema hinge puhta ja vaimu värske. Pole vaja naist, lapsi ega lambakarja.


Minu jaoks on Iiobi raamat ärritav, kuigi paradoksaalselt usun, et igast halvast tuleb võtta tükike head, olgu see siis vaid õppetund edasiseks. Iiobi usk on pime ja kuigi Piiblist tuleb ka ütlus: õndsad on need, kes ei näe, vaid usuvad, arvan, et Iiob kui musternäide kõigile, kes oma usus vankuvad, on hea eeskuju - ärge kaotage oma usku, Jumal on kõikvõimas ja kui te elate üle piinad, mis teie teele saadetakse, tasutakse teile lõpus rikkalikult -, aga kas keegi on sellist kohtlemist väärt, jääb muidugi küsitavaks.

Siit ka Iiobi loo ajatus ja igihaljas aktuaalsus - pidevalt tehakse headele inimestele halba. Miks see nii on, kas tegu on mingisuguse karmavõlaga, kurja nõia kättemaksuga või on saatanal tõesti igav - igaühe religioosne taust ja mõttekäigud loovad vastuse sellele küsimusele.
Õpetliku mõtte iseseisvaks eluks võib Iiobi loolt siiski võtta ja taskusse panna - ära lase oma usul heasse vankuda ka halvas. Sest rasketes olukordades tuleb välja inimese tõeline loomus ja kui sisemine naeratus püsib, ei saa maapealsed hädad sulle mitte ligi tulla.


Piibel on, muide, üleüldiselt väärt lugemisvara.

Mario Vargas Llosa: "Roheline maja" (La Casa Verde), "Paha tüdruk" (Travesuras de la niña mala)

Peruu kirjanik Mario Vargas Llosa on selle aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat.
Kuna kuuenädalane praktika kirjanduskriitikat viljeleva ajakirja toimetuses tõi minuni häid sõnu sisaldava artikli Llosa loomingu kohta (mõned Nobeli kirjanduspreemia laureaadid ei liiguta näiteks ühtegi mu närvi), otsustasin Llosa loominguga tutvuda.

La Casa Verde ehk "Roheline maja" kuulub Llosa varajasse loomingusse, ilmus hispaania keeles 1965, inglise keeles kolm aastat hiljem ja räägib juhtumistest Piura linnas ja Amazonases, Marañóni jõe ääres, rohelisest bordellist ja elust, mis selle ümber läbi aegade keerleb ja keerelnud on.
Travesuras de la niña mala, inglise keeles lihtsalt "Bad Girl" ehk "Paha tüdruk" ilmus 2006 ja jutustab Peruust pärit Euroopas elava Ricardo Somocurcio elust, põimitud pidevalt nime muutva "paha tüdruku" ilmumiste ja kadumiste ja sellest tingitud emotsionaalse labürindiga, millest mees praktiliselt elu lõpuni välja ei pääse.


Kas Llosa kirjutamisstiil muutub oma arengus või kasutab ta teadlikult nii erinevaid lähenemisviise, jääb hetkel küsimärgi alla seisma, kuna lugesin üht näidet tema varasest ja üht hilisest loomingust. Need kaks on oma kompositsioonis, stiilis ja tegelaste visandustes niivõrd erinevad, kui kaks raamatut üldse olla saavad.
"Roheline maja" võiks kuuluda sajandi kompositsiooniliste tippsaavutuste hulka - just nõnda keeruline on tegevust jälgida. Esimesest sajast leheküljest selgub, et tegelasi ja süžeeliine on mitu, kõik on omavahel piirideta kokku segatud, ühe tegelase arengu ja tegevuse kirjeldus on kokkupõimitud nii minevikus kui tulevikus ja olgugi, et tegevuspaiga vahetumist märgistab enamasti tühi rida kahe lõigu vahel, on epiloogini välja raske täpselt aru saada, kes kus kellega millal mida tegi. Seega algajatele kindlasti ei soovita.
Samas annab end nende saja leheküljega tunda ka autori rahulik, sujuvalt joonistav käsi - Llosa teab täpselt, mida teeb, kui kõiki niite vaikselt kulminatsioonini liigutab. Raamatu tempo on piisavalt rahulik, et läbi tegevuse ja dialoogi (kirjeldusi leidub tähelepanuväärselt vähe) väljendada, milliste inimestega on tegu ja miks nad just seal on, kus nad parasjagu on.
"Rohelise maja" juhtiv iseloomuomadus on toorus - raamat räägib Peruust 20nda sajandi algusest 1960ndateni, läheb nii jõuka kaupmehe kui Amazonase džunglist pärinevate meeste argipäeva ja läbi oma ajaperspektiivide segamistehnika jätab lugejasse kõige sügavama mulje oma tooruse, jõulisuse, kohati tundetusega. Esiplaanile jäi minu jaoks kontrast paljaste tagumikega pärismaalaste ja "heade" kristlaste vahel, kes neid "tsiviliseerida" üritavad, ja üldine toorus meeste vahel, samuti meeste ja nende naiste vahel.
Kogu ajaline segadus, arvab nii mõnigi "Rohelise maja" arvustus, tahabki just ajatu inimliku tasandi esiplaanile tuua ja näidata, et sündmuste täpsest käigust hoolimata on olemas teatud tüüpi loomused, kes omavahel põrkuvad ja teatud tüüpi reaktsioone tekitavad.
Selle mulje tugevusest ja sügavast aususest hoolimata on raske ka kompositsioonilisest meisterlikkusest mööda vaadata.

"Paha tüdruk" läheneb oma materjalile hoopis teistmoodi - kõik sujub kronoloogiliselt, kui mõned kohad välja arvata, tegelasi kirjeldatakse, raamat on kirjutatud minaperspektiivis, Ricardo kirjeldab oma elu ja kohtumisi "paha tüdrukuga", kelle nimi algselt peaks olema Lucy, kellest aga seejärel saab seltsimees Arlette, Madame Arnoux, Kuriko jne. Hoolimata algusest peale öeldud "ei" järjepidevast kordumisest armastab Ricardo oma "Peruu tüdrukut" väga kõrge eani ja võtab vastu kõik naise poolt rõõmuga jagatud järsud hoobid. Tüdruku idee õnnestunud elust on olla rikas ja kuna Ricardo on väga intelligentne, aga valinud töö, millega miljonid pangaarvele ei laeku, on ta tüdrukule läbi aastakümnete armukeseks ja hädaabisõbraks. Otsustaval kriisihetkel tuleb tüdruk küll tema juurde abi paluma ja tekib harmooniline partnerlussuhe, see katkeb aga taas kõige ootamatul hetkel.
"Paha tüdruku" elu on väga kirju, ta läbib maid, abikaasaid ja armukesi ja kogeb parimat ja halvimat elus. Ma ei taha avaldada, kas tüdruk leiab lõpuks tõe ja saab aru, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, või on ta elu lõpuni veendunud materiaalse aspekti esiplaanile toomise õigsuses. Kindel on, et tüdruk läbib mitu korda vastupanuta tule, vee ja seksuaalse alanduse kadalipu, et säilitada rikas mees.
Selline hävitav täiusliku lõpuga seksuaalselt praksuv armastuslugu oleks piisav materjal, et lugeja huvi oma viimase, neljasaja teise lehekülje lõpuni hoida, kuid sellele lisaks käsitleb Llosa ka ajastut - raamat on täis kirjeldusi Peruu poliitilisest olukorrast viiekümnendate lõpust üheksakümnendateni välja ja kajastab samuti Euroopa kultuurilist arengut, tuues välja Ricardo (vaatleva ja osaleva, kuid mitte kaasamineva) kiindumuse Londoni hipide vastu, prantsuse kirjanduslikud voolud, näiteks Derrida populaarsuse, rääkides teatrist, kunstist, moest ja muusikast Euroopa revolutsioonilistel aastakümnenditel.
"Paha tüdruk" on suurepärane teadmisi ja emotsioone täispikitud, kaunilt põimitud, sama tugevaid positiivseid ja negatiivseid emotsioone tekitav Romaan. Suure tähega.


Llosat on võrreldud Gabriel Garcia Marqueziga, "Paha tüdruk" on tituleeritud Flauberti "Tundekasvatuse" tütarteoseks. Mõlemad paralleelid on igati õigustatud, ja mis Flauberti puutub, julgeksin soovitada, et Llosa on tänapäeva lugejale tunduvalt huvitavam objekt.

Pärast kahe Llosa teosega tutvumist on mul ainult üks soov: et keegi mulle jõuludeks veel Llosat kingiks. Suurepärane, võrratu, kordumatu kirjanik.