Wednesday, November 18, 2009

3. Samuel Beckett: Molloy

Molloy, the first of the three masterpieces which constitute Samuel Beckett’s famous trilogy, appeared in French in 1951, followed seven months later by Malone Dies (Malone meurt) and two years later by The Unnamable (L’Innommable). Few works of contemporary literature have been so universally acclaimed as central to their time and to our understanding of the human experience.

On first appearance the book concerns two different characters, both of whom have interior monologues in the book. As the story moves along the two characters are distinguished by name only as their experiences and thoughts are, to say the least, similar. The novel is set in an indeterminate place, most often identified with the Ireland of Beckett's birth. It was written in Paris, along with the other two books (Malone Dies and The Unnamable) of 'The Trilogy', between 1946 and 1950. 'The Trilogy' is generally considered to be one of the most important literary works of the 20th century, and the most important non-dramatic work in Beckett's oeuvre.


Molloy sisemaailm on kahtlemata iseseisev ökosüsteem. Ta on küll kunagi kuulnud sellest, mismoodi tavaline maailm töötab, aga pole sellesse sisse elada saanud. Halvatud jalaga hambutu aeglase arusaamisega olend tekitab ju enamikus meist võõrastust, et mitte öelda õõvastust.

Aga Molloy ei koosne ainult veidratest harjumustest (süstemaatiline kivide lutsutamine nälja peletamiseks? eergh), tal on tunded ja kuigi ta enesele suurt emotsionaalset üleküllust ei luba ja oma kapseldumise tagajärjel end ka raskesti väljendab, empiirilised vaatlused on küll detailsed (ta lebab põõsas ja kirjeldab möödaminejaid), aga oma tundespektrit ta analüüsida ei oska. Huumor, tema puhul küll pigem võidukas enese üle naermine – ka seda võib raamatust leida.

Molloy õnnelik lõpp võinuks Kivirähu Meemega võrduda – metsa sambla sisse sulada ja sinna rahulikult lesima jääda. Sest loodusega oli ta võimeline kõige kvaliteetsemat kooskõla saavutama. Aga kahjuks rebisid teised inimesed teda algusest lõpuni siia-sinna, kuni rebenemiseni.

Ühe sõnaga kirjeldades: veider raamat veidra karakteri veidrast elust, millesse on raske sisse elada – kuniks pole õpitud sügavamale vaatama (sest narratiivi tasandil võiks raamat olla 25lk). Aga vägagi väärt süübimist.


Triloogia jääb hetkel jätkamata, sest kuigi Becketti luule sümpaatselt ja paeluvalt omanäoline on, siis need raamatud mulle üdini maitsev tee ei tundu olevat. Kirjanik ise on öelnud: „I shall state silences more competently than ever a better man spangled the butterflies of vertigo,“ mis on ka täiesti tõsi, sest ma pole siiani kohanud kedagi, kes nii soravalt oskaks mitte millegi toimumist kirjeldada. Selline lähenemine on kohati huvitav, ja raamatu esimene osa jättis minusse sügava jälje. Aga kuna tegu on kahe looga samast tegelasest, kes, muutudes aina ebainimlikumaks, muutub ometigi aina sümpaatsemaks ja raamat on selles võtmes tagurpidi, on lõppu raskem lugeda kui algust. Hetkel piirdun kogetuga.

No comments:

Post a Comment