Dantet (link), Chaucerit (link), Shakespeare'i (link) ja Boccacciot (link) inspireerinud antiikse rooma kirjanik Ovidiuse tähtsaim ning tuntuim teos "Metamorfoosid" ilmus ilmselt esimesel sajandil meie aja järgi. Teos koosneb viieteistkümnest raamatust ning 250st lühiloost, mis jutustavad nii jumalatest kui inimestest. Põhiteemaks on kired ning metamorfoosid.
Ovidius on ise huvitav tegelane, sest mehe sünniaasta on selgelt teada - 42 eKr -, kuid surma-aasta on vaidluse all ning samuti pole teada, kas Ovidius tõesti aastal 8 eksiili saadeti või mitte. Samuti keerleb lugu sellest, kuidas Ovidius valmis teose ise tulle viskas, kuid see tänu juba sõprusringkonda jõudnud arvukatele ärakirjadele avaldamise suhtes midagi ei muutnud. Huvitav, huvitav...
Igatahes oli Ovidiuse teos nö. rooma mütoloogia go-to-leksikon nii keskaja kui Renessansi ajal ning inspireeris ka näiteks Picassot, kes "Metamorfoose" väga fännas ning 30 joonistust, kaks iga raamatu juurde, avaldas. Arvukad motiivid ning figuurid on tuntud nii kunstiteostest kui hilisematest jutustustest, müütidest ning lavastustest. Ovidiuse "Metamorfoose" lugedes on võimalik kõige lühemas vormis tutvuda tähtsamate figuuridega rooma mütoloogiast ning nende tuntumate vägitegudega (Herakles, Jupiter, jne) (või rumalustega - vt. Daedalus ja Ikaros jne.) või surematute armastuslugudega (Narcissus ja Echo; Pyramus ja Thisbe on Romeo ja Julia inspiratsioon. Ikka jälle lühikeses vormis, kuid selle raamis siiski suurel, traagilisel moel.
Ovidiuse põhimõte on, et kõige alustalaks on moondumise ehk metamorfoosi põhimõte - mitmed lood ei jutustagi moondumisest vaid lihtsalt jumalate tegudest ning inimeste rumalatest tegudest -, kui keegi loomaks või taimeks moondatakse, muutub see figuur väliselt, oma kirgedele järgnemise ja mõistuse või hea tava ignoreerimise tõttu; tihti moondub aga ka ohver, et teda kaitsta (jumalad moonutavad end võrgutamiseks, näitsikud moonduvad lilledeks ja puudeks et end peita, kõik moondub). Sisemine kuju aga säilib - selles lilles, puus või loomas on jätkuvalt peidus isik, kes moondati. Väga huvitav animismi-budismi valdkonda kalduv rooma mütoloogiat käsitlev teos, tuleks mainida.
Pärast renessanssi huvi "Metamorfooside" vastu vähenes, kuid tuli taas klassitsismi ning modernismi ajastul ja pole siiani suurt kahanenud, sest Ovidiuse teos koosneb tõesti hästi ja huvitavalt kirjutatud ridadest, ning köidab väga kerges vormis loetavalt rooma mütoloogia maailma. Selle jumalikud, inimlikud ning pooljumalikud tegelased omavad kõik nõrkusi ja vigu, mis neile tihti saatuslikuks saavad. Jutustused on lühikesed ja põnevad.
Ärge ainult lootke, et "Metamorfoosid" ühe hingetõmbega läbi lugeda saate - vorm on küll mõnus, aga sisu ülimahukas.
Mõnusalt põnev, ülimalt hariv, nii vormis kui sisus huvitav ja ilusasti kirjutatud rooma mütoloogia jutukestega täidetud öökapiraamat. Ning üks maailma tuntumatest teostest.
Leian, et igaüks peaks vähemalt kümme jutustust "Metamorfoosidest" lugema.
Seda saate te inglise keeles teha ka internetis, näiteks siin (link)
Samuti on võimalik lugeda eestikeelseid katkendeid siit (link)
Ovidius on ise huvitav tegelane, sest mehe sünniaasta on selgelt teada - 42 eKr -, kuid surma-aasta on vaidluse all ning samuti pole teada, kas Ovidius tõesti aastal 8 eksiili saadeti või mitte. Samuti keerleb lugu sellest, kuidas Ovidius valmis teose ise tulle viskas, kuid see tänu juba sõprusringkonda jõudnud arvukatele ärakirjadele avaldamise suhtes midagi ei muutnud. Huvitav, huvitav...
Igatahes oli Ovidiuse teos nö. rooma mütoloogia go-to-leksikon nii keskaja kui Renessansi ajal ning inspireeris ka näiteks Picassot, kes "Metamorfoose" väga fännas ning 30 joonistust, kaks iga raamatu juurde, avaldas. Arvukad motiivid ning figuurid on tuntud nii kunstiteostest kui hilisematest jutustustest, müütidest ning lavastustest. Ovidiuse "Metamorfoose" lugedes on võimalik kõige lühemas vormis tutvuda tähtsamate figuuridega rooma mütoloogiast ning nende tuntumate vägitegudega (Herakles, Jupiter, jne) (või rumalustega - vt. Daedalus ja Ikaros jne.) või surematute armastuslugudega (Narcissus ja Echo; Pyramus ja Thisbe on Romeo ja Julia inspiratsioon. Ikka jälle lühikeses vormis, kuid selle raamis siiski suurel, traagilisel moel.
Ovidiuse põhimõte on, et kõige alustalaks on moondumise ehk metamorfoosi põhimõte - mitmed lood ei jutustagi moondumisest vaid lihtsalt jumalate tegudest ning inimeste rumalatest tegudest -, kui keegi loomaks või taimeks moondatakse, muutub see figuur väliselt, oma kirgedele järgnemise ja mõistuse või hea tava ignoreerimise tõttu; tihti moondub aga ka ohver, et teda kaitsta (jumalad moonutavad end võrgutamiseks, näitsikud moonduvad lilledeks ja puudeks et end peita, kõik moondub). Sisemine kuju aga säilib - selles lilles, puus või loomas on jätkuvalt peidus isik, kes moondati. Väga huvitav animismi-budismi valdkonda kalduv rooma mütoloogiat käsitlev teos, tuleks mainida.
Pärast renessanssi huvi "Metamorfooside" vastu vähenes, kuid tuli taas klassitsismi ning modernismi ajastul ja pole siiani suurt kahanenud, sest Ovidiuse teos koosneb tõesti hästi ja huvitavalt kirjutatud ridadest, ning köidab väga kerges vormis loetavalt rooma mütoloogia maailma. Selle jumalikud, inimlikud ning pooljumalikud tegelased omavad kõik nõrkusi ja vigu, mis neile tihti saatuslikuks saavad. Jutustused on lühikesed ja põnevad.
Ärge ainult lootke, et "Metamorfoosid" ühe hingetõmbega läbi lugeda saate - vorm on küll mõnus, aga sisu ülimahukas.
Mõnusalt põnev, ülimalt hariv, nii vormis kui sisus huvitav ja ilusasti kirjutatud rooma mütoloogia jutukestega täidetud öökapiraamat. Ning üks maailma tuntumatest teostest.
Leian, et igaüks peaks vähemalt kümme jutustust "Metamorfoosidest" lugema.
Seda saate te inglise keeles teha ka internetis, näiteks siin (link)
Samuti on võimalik lugeda eestikeelseid katkendeid siit (link)
No comments:
Post a Comment