1904. Frédéric Mistrál: "Miréio" (1859)

Prantsuse kirjanik ning provanssaali/oksitaani keele leksikograaf Frédéric Mistral (1830–1914) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt José Echegarayga aastal 1904.


Nobeli preemiaga tulevad kaasa kuldmedal, diplom viitega teosele, mille eest preemia antud, ning rahasumma napilt üle miljoni dollari. Sel aastal tuli siis kahel laureaadil preemia poolitada, eeldan muidugi, et mõlemad said medali ning diplomi.

Mistrali tunnustus kuulub samaväärselt tema ballaadile "Miréio" / "Mirélha" / Mireille" ning tema filoloogiaalastele uuringutele Lõuna-Prantsusmaal räägitavas oksitaani keeles. Mistral on tähtsaim kirjanik oksitaani keeleruumis tänapäevani. Ametlikult anti Mistralile Nobel tema värske originaalsuse ning luule eheda inspireerituse eest, ning tema piirkonna looduse ja vaimsuse tabava kehastamise eest. Lisaks sellele kiideti tema tööd provanssaali filoloogina.


"Miréio" on kirjutet 1859 ning sisaldab 12 laulu, millest igal oma pealkiri ning laulule eelnevalt lühitutvustus. Vormi poolest niisiis klassikaline ülesehitus. Sisuks on kahe noore inimese armastus ja selle nimel ületatavad raskused - Miréio on karjuseidüll nagu leksikoniartiklis kirjutatud. Noor napilt 15-aastane Miréio on jõuka taluniku tütar, kes armub tükike vanemasse Vincén'i. Noormees on aga kahjuks vaid tagasihoidliku korvipunuja poeg ning noorte tärkav ja hõõguv armastus sunnitakse neiu vanemate poolt patta tagasi.

Miréio põgeneb kodust ning võtab ette raske ning vaevade ja kannatuste poolt rikka teekonna Saintes-Maries-de-la-Meri, kus pageb kirikusse, palvetab pühakute poole oma armastussoovide ning hinge lootuste täitumise nimel kuni pühakud neiule vastavad.

1863 kirjutas Charles Gounot "Miréio" põhjal kauni ooperi "Mireille" viies vaatuses, mida 1864. aastast tänapäevani mängitakse, viimati Pariisi ooperimajas aastal 2009, lavastust ilmus ka DVDl. 1933 ilmus ballaadi ainetel ka film, mille rezhissöriks René Gaveau.

Värsid on kirjutatud värvikalt ja soravalt ning "Miréio" seiklusi on põnev lugeda, seega värsivormi fännidele täiesti soovitamisväärne jutustus. Minu subjektiivne seisukoht karjuseidüllide suhtes on skeptiline - loodus on kaunis, puud on värvilised, tuul on meeldiv ja see neiu seal puu otsas on väga punapõskne ja kelmikas. Noored on väga nunnud ja Miréio kui aktiivne naiskangelane on väga sümpatiseeriv. Samuti on traagika karjuseidülli jaoks ebatavaline, mistõttu Mistrali värsid siiski päris selle sildi alla ei käi.

Konteksti jälgides ning Mistrali filoloogilisi saavutusi arvesse võttes mõistan, miks tegu oli Prantsusmaa ning provanssaali mõistes tähtsa kirjaniku ning keeleteadlasega. Siinkohal ilmebki, et Nobeli preemia jagamine on väga tugevas sõltuvuses aastaarvust. Tänapäeva lugejat, kui too pole juhuslikult Lõuna-Prantsusmaalt, "Miréio" ehk väga ei huvita.


"Miréio" täistekst inglise keeles (link)
"Miréio" täistekst saksa keeles (link)
"Miréio" täistekst oksitaani keeles (link)