Nobeli kirjanduspreemia 1936. Eugene O'Neill: "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956)

Ameerika ajakirjanik ning näitekirjanik, Pulitzeri kirjandusauhinna, Tony lavaauhinna ning Nobeli kirjanduspreemia laureaat Eugene O'Neill (1888-1953) pälvis esmakordselt kuulsust ja kiitust 1920ndatel aastatel. Tema esimene Broadwayl mängitud näidend pälvis Pulitzeri draamaauhinna ning postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Pikk päevatee kaob öösse" on tänapäevani tuntud kui üks parimaid näidendeid USA kirjandusest.

O'Neill pälvis Nobeli kirjanduspreemia esimese ameeriklasena aastal 1936.


Lugesin autorilt mõned näidendid erinevatest aastatest ja erinevates vormides:

"Kariibide kuu" (The Moon of the Carribees, 1918) on vaid ühest vaatusest koosnev lühike impressioon Briti aurulaeva peatusest ühe Kariibi mere saare sadamas. Lühidalt kirjeldatakse madruste igatsust alkoholi ja naisekeha järele ning tuuakse laevale paar neegritari rummipudelitega. Põgusates dialoogides avanevad mõningad meremeeste mõtted ning mõningad rummipudelid ja jõutakse omajagu lustida, enne kui kapten lõbule taas lõpu teeb.

O'Neill oli mõnda aega laeva peal ning kirjutas hea meelega meremeeste eluolust - kõik tema näidendid on teatud määral autobiograafiliste sugemetega. Hotellis sündinud ning hotellis surnud oma lastega väga komplekssetes suhetes, peres arvukate suitsiidide tunnistajaks olnud O'Neilli põhitemaatika on düsfunktsionaalsed armastuseta peresuhted ning sisemistest vajakajäämistest tulenevad lõhed vanemate ja laste vahel.


Triloogia „Elektra saatus on lein” (Mourning becomes Electra, 1931) räägib Mannonite perekonnast. Mõned peredünaamika aspektid: armastuseta abielu, soov abikaasa mõrvata, ema ja tütre vaheline konkurents meeste tähelepanu vahel ning igasuguse õrnuse puudumine, selle asemel pidev omavaheline kritiseerimine nendevahelises dialoogides; kaugemate sugulaste sügav põlgus oma vanavanemate ning õdede-vendade ja tädide-onude vastu; sellest lähtuvalt samuti soov mitmeid pereliikmeid mõrvata, ning teeseldud armastus staatuse võitmise nimel.
Traagika on ilmne ning kuigi figuuride sügav rahulolematus ning võimetus iseenda jaoks õnne leida ja sellest tulenev tahe teisi enese ümber mürgitada on üpris hästi kirja pandud, kuid antud näidend jäi minu maitsele liiga tüüpiliseks ning dialoogid liialt hüüumärkidest painatuks ja seega ülepingutatuks.


Veidi erinevalt kirjutatud on O'Neilli opus magnum, tema tuntuim draama "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956) on autobiograafiliste sugemetega draama ühe pere argipäevast ning käitleb pere kompleksset dünaamikat ning figuuride omavahelisi ja sisemisi konflikte, kuni täielikult nende eraldatud sisemaailmadesse upub. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, kuid saja lehekülje jooksul jõutakse lahata kõigi tegelaste minevik ja olevik. Iga figuuri sisevõitlus oma pereliikmete armastamise, põlgamise, poegade murtud südamete ning vanemate pragmaatilisuse ja eneseohverdamise vaheldumine ning nii pereisa kui -ema omavaheline veendumus, et teine on rikkunud nende elu, tervise ning hingelise tasakaalu, kuid samal ajal üritamine perekondlikus suhtluses mingitki tasakaalu hoida - õigeks ajaks söögilauda jõudmise püüdlused, alati asjata - ning aina intensiivsemaks muutuv heitlus on lummav nagu raske autoõnnetus - võimatu on seda näidendit enne kohutava kulminatsioonini jõudmist käest panna.


Soovitan väga "Pikka päevateed öösse" - tihti märgatud võrdlus Tennessee Williamsiga on asine ning arvamus, et tegu ühe parima meie aja draamaga, peab samuti paika.
Kerge meelelahutuse fännidele O'Neill mõeldud pole, tema draamad on suurepäraselt kohutavad. Ning just selles elemendis ka meisterlikud.

Võimas!

Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003)

Austraalia kirjanik Gregory David Roberts (sünd. 1952) pidi oma üle 900-leheküljelise maailmakuulsa romaani "Shantaram" kirja panema kolm korda, kuna Austraalias vanglas, kus ta röövkuritegude eest istus, rebisid valvurid tema käsikirja kaks korda täielikult tükkideks.

Nii mees kui lugu on erakordsed. "Shantaram" on romaan kaotusest, sisemise tugevuse leidmisest, terroristide ja tugevamate võitmisest ning armastusest ja sellest tulenevatest kohustustest oma pere, sõprade ja armsamate suunas. Robertsiga juhtunu on osaliselt tõene ning osaliselt väljamõeldis, kuid romaan tundub olevat üdini ehe ning mitte ainult protagonist, vaid iga figuur absoluutselt tõeline.


Samaaegselt filosoofiliste ning ideoloogiliste mõtiskluste rohkusega on romaan tohutult põnev, lisaks protagonist Lindsay - hiljem Lin või Linbaba - põgenemisest Pentridge'i vanglast Austraalias (kus Roberts ise hiljem romaani kirja pani) tema seiklustele Bombays ja selle ümbruses, tema tutvustele erakordsete inimestega ning nende illegaalsete hobide ja elukutsetega, tema ohtlikust elust Bombay maffia koorekihis ning tema lahingutest Indias ning Afganistanis, sisaldab "Shantaram" meeletus koguses inimesi, kellel kõigil sisukas lugu, taust, unistused, motivatsioon, patud, nõrkused ja vaenlased. Pidevalt antakse kellelegi kuuli või nuga, keegi põgeneb kellegi eest, kedagi on vaja kaitsta või kuhugi smuugeldada, juhtub traagiline õnnetus... Surm ja elu käivad käsikäes ja ükski figuur pole halva õnne ega leina eest kaitstud.

Olgugi et Linil õnnestub mitmest kaelamurdvast olukorrast imekombel pääseda, ei hoia romaan surmadega kokku ning mitmed sadu lehekülge Linbaba kõrval kõndinud tegelased hukkuvad, põhjustades lugejaski sügavat leina. Robertsi protagonist on nõnda ehe, et talle tema kuritegude eest andestada pole raske.

Tugeva ja nõrga ning kehaliselt tugevama moraalse võitmise temaatika on "Shantarami" üks kandvaid teemasid: vangistuse ajal tuleb Linil taluda vangivalvurite ja organiseerunud kaasvangide - ning tihti polegi piiri tõmmatud - alandusi ning vägivalda. Tihti tundub justkui tegu oleks hoopis dzhungliraamatu lehekülgedega ning õpetatakse ellujäämist loomariigis. Kuid iga kord Bombaysse jalga tõstnu teab, et selles linnas tõepoolest elamiseks on vaja just neid ellujäämisoskusi, mille Link omandanud on.


Armastus ning selle idealiseerimine või lojaalsus ning selle idealiseerimine saavad nii mõnelegi figuurile hukatuslikuks ja ka selle poolest on "Shantaram" ääretult realistlik, olles samaaegselt väga üllas: armastussuhteid kantakse pikalt, nende nimel minnakse surma või ohu teed, isegi kui nad hiljem lihtsalt hääbuvad. Vahel tuleb eirata südamevalu ja soosida realistlikku lahendust.

Selliste väikeste valikutega jutustab Roberts oma erakordset lugu niivõrd usutavalt, et romaani on praktiliselt võimatu käest panna. India elu ning olu on lääne inimesi alati paelunud ning Lini lähedased kirjeldused slummi elanike väikestest unistustest ja suurest koormast on niivõrd südamlikud, nende teistsugusus on niivõrd sümpaatne ja mõningane koomika, mis kultuuride põrkumisel tekib, niivõrd ainulaadne, et lustakad episoodid toimuksid justkui naabrite juures. Lähedus, mille Roberts oma figuuri ja lugeja ja tundeliselt koos nähtu ja kogetu vahel tekitab, on hämmastav.


Mingil hetkel pean takistama liigse sisulise info jagamise ja lihtsalt kokkuvõtvalt mainima, et lugege palun "Shantarami" ja kogege midagi erakorselt liigutavat, intensiivset, põnevat ja .... mul pole piisavalt head omadussõna, et seda postitust kokku võtta.

Tahaksin kohe uuesti algusest lugema hakata.


Braavo! Braavo!

Paulo Coelho: "Spioon" (A Espiã, 2016)

Brasiilia kirjanik Paulo Coelhost (sünd. 1947) on juttu tulnud kahel korral, olen kirjutanud romaanidest "Zahir" (link) ning "Valküürid" (link). Coelho tuntuim romaan on ilmselt "Alkeemik" (O Alquimista, 1988 ja The Alchemist, 1993), Guinnessi rekordi kandja enamikku keeltesse tõlgitud raamatu eest veel elava autori poolt.

 Lugesin "Alkeemikut" veel enne selle blogi alustamist ning raamat avaldas mulle sügavat muljet. Coelho võime inimeses mediteeriv-spirituaalne pool välja tuua ning lugejal käest kinni võtta ja teda protagonistiga vaimu sügavamatesse soppidesse kaasa viia on väga põnev ja tema esoteerika ja meditatsioonid iseenda kaotamise ning leidmise teemadel kaasahaaravad.

Sedakorda on autor aga võtnud käsile ajaloolise temaatika ning kirjutanud ajaloo sensuaalseima spiooni Mata Hari saatusest. Materjaliks olid Coelhole madam Zelle kirjad, adresseeritud tema viimasest puhkepaigast, Saint-Lazare’i vanglast.

Romaan näitab tantsijannat terase ning nutika naisena, kellelt noore neiuna tükike tema armastuseks võimelisest hingest rööviti ning kel tulnud end üksi läbi maailma võidelda, kasutadest valuutana lähedust ning oma keha võlusid. Kuivõrd Mata Hari tõepoolest spioonina tegutses või kas tema ülesanded jäid sama sisututeks vormideks nagu Jaavalannadest inspireeritud kuid religioossest perspektiivist täielikult alusetu seitsme rätiku tants, jääb vaat et avatuks ja Coelho ise soovitab romaani lõpus mitmeid erinevaid allikaid temaatikaga lähemalt tutvumiseks.


Ma ei mõista selle romaani mõtet. Ta tundub olevat illustratsiooniks Coelho soovitatud elulugudele, on fragmentaarne, avab väga üldises stiilis tantsijanna mineviku ning üritab emotsionaalsest perspektiivist selgitada, miks temast sai see, kellena maailm teda tundis, kuid suures plaanis tundub Coelho uus romaan olevat vaid farss, millegi algus, millega pole viitsitud korralikult tegeleda.

Fragmendid "Spioonist" on huvitavad ning pigem äratab see huvi teiste - taas korrates fakti, et Coelho annab need kirjanduslikud soovitused omaenda romaani lõpus -, ajalooliselt enam süvitsi minevate allikate vastu ning täidab sissejuhatuse rolli. Romaanina leian, et "Spioon" oli üpris näotu.

Võrreldes näiteks pettumust tekitanud "Valküüridega" on "Spioon" uue elemendina Coelho sulest huvitavalt kirjutatud ning sulab käes, kuid jääb tunne, et tegu oli pigem kirjutusharjutuse kui täisväärtusliku romaaniga. Oleksin hea meelega lugenud sama romaani kahesaja lisaleheküljega.


Meeldejääva romaaniga tegu pole. Mata Hari loo huvilistele annab Coelho teised allikad.
Milleks siis "Spioon" kirjutada, kui tundub, et Coelhole polegi tähtis, kas keegi seda loeb või mitte?
Vaid selleks, et kasutada oma nime tantsijanna loo laia avalikkuse ette toomiseks, kui tegu on niigi ühe tuntuima naisenäoga 20. sajandi ajaloos?

Ükskõik millisest punktist temaatikale läheneda - ma ei näe selles raamatus mõtet.

Aitäh tähelepanu eest.

Nobeli kirjanduspreemia 1934. Luigi Pirandello: "Kadunud Mattia Pascal" (Il Fu Mattia Pascal, 1904)

Itaalia kirjanik Luigi Pirandello (1867-1936) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1934. Erakordne preemia pälvimisel oli, et Pirandello sai Akadeemia tunnustuse osaliseks esimesel aastal, mil teda soovitati - enamasti läks paar-kolm, mõnikord ka kümme aastat aega, enne kui teatud autor Nobeli tunnustuse sai. Näiteks olid aastal 1934 kahekümne kaheksa nimetatud kandidaadi hulgas ka järgmiste aastate Nobeli kirjanduspreemia laureaadid.

Samuti huvitav on Pirandello puhul, et autor kirjutas esmalt romaane ning pälvis sellega ka Itaalia piires kuulsust ja kiitust - tema romaanide kogus on hiiglaslik, 1922-37 avaldati tema proosa täies mahus 15s köites -, kuid avastas viiekümneaastaselt näidendite kirjutamise ning jäi elu lõpuni näitekirjanikuks - ning saavutas sellega näiteks Pariisis uutlaadi tunnustuse.

Lugesin põgusalt Pirandello tuntumate romaanide hulka kuuluvat "Kadunud Mattea Pascali"  (Il Fu Mattia Pascal, 1904) ning jäin üpris neutraalisele seisukohale.

Romaan räägib Mattia Pascali üpris seiklusterohkest elust, tema õnnetust abielust, rivaalitsemisest erinevate põlvkondade ning sugude esindajatega erinevate eesmärkide saavutamise nimel ning tema vaesusest ja rikkusest. Tegu on värvika, lustaka, kergemeelse jutustusega ühe mehe kannatustest ja seiklustest.

Kui romaani sündmused ja Mattiaga juhtunu kokku võtta, on sisu üpris põnev ning mis kõik ühe eluea jooksul ühe mehega juhtuda võib, on üpris huvitav. Kuid nii Mattia figuur kui autori stiil on niivõrd pinnapealsed, et on võimalik seda romaani kas huumoriga lugeda ja teda mitte tõsiselt võttes jutustust nautida või romaan käest panna.

Kurvad seigad, millest vaid ühe lausega mööda minnakse, ning teatud sügavamõttelisuse potentsiaali omavad lõigud, mis taas sõnakõlksudega raamitakse, ei tekita ei pinget ega sümpaatiat - Mattia jutustab oma elust, kuid kehitaks justkui kogu romaani jooksul õlgu. Talle pole tähtis, et talle kaasa tuntakse või kaasa elatakse ning kuna ma pole kunagi suur komöödiate fänn olnud, panin umbes poole pealt romaani käest, vaid lappasin lõpuni.

Iseenesest on kahju, Pirandello keelekasutus on üpris mahlane ning lihtsalt teksti nautimise nimel võiks teda lugeda - ülikoolis romaani filoloogiat õppinud Pirandello oskab kirjutada küll. Aga tema kergemeelsus on miski, mis mind ei puuduta ega muljet avalda.

Kelmikate komöödiate fännidele võib "Kadunud Mattia Pascal" ja tema kaks surma, suur rikkus ning murtud südamed ja seiklused erinevates maades olla meelelahutustlikud. Mulle kui sisutiheda kirjanduse fännile ei pakkunud romaan peale paari huvitava ning üldsuse halli massi kaduva lõigu mitte midagi.

Romaani täisteksti saab inglise keeles lugeda siit (link)

I

"MY NAME IS MATTIA PASCAL"

One of the few things, in fact about the only thing I was sure of was
my name: Mattia Pascal. Of this I took full advantage also. Whenever

ask me for a bit of advice on some matter of importance, I would shrug
one of my friends or acquaintances so far lost his head as to come and
my shoulders, squint my eyes, and answer:


There was no reason why he should that I could see.  But at the time I
"My name is Mattia Pascal!"

"That's very enlightening, old man! I knew that much already!"

"And you don't feel lucky to know that much?"


"My name is Mattia Pascal!"
had not realized what it meant not to be sure of even that much--not
to be able to answer on occasion, as I had formerly answered:


Some people surely will sympathize with me (sympathy comes cheap) when

nor where, he was born--if ever he was born at all.... Just as others
they try to imagine the immense anguish a poor man must feel on
suddenly discovering ... well, yes... just a blank; that he knows
neither who his father was, nor who his mother was, nor how, nor when,
will be ready to criticize (criticism comes cheaper still) the

if need should arise, I could give my family tree with the origin and
immorality and viciousness of a society where an innocent child can be
treated that way.

Very well! Thanks for the sympathy and the holy horror! But it is my
duty to give notice in advance that it's not quite that way. Indeed,
descent of all my house. I could prove that I know my father and my

is so far out of the ordinary in fact, that I have decided to recount
mother, and their fathers and mothers unto several generations, and
the doings, through the years, of all those forebears of mine (doings
not always to their untarnished credit, I must confess).

Well then?

Well then! It's this way. My case, not the ordinary one, by any means,

it.