1919. Carl Spitteler: "Prometheus" ja "Imago"

Šveitsi ilukirjanik, jurist, teoloog ning ajakirjanik Carl Friedrich Georg Spitteler (1845-1924) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1919 ning on Hermann Hesse (Nobel 1946) kõrval ainus šveitslane, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjatud.

Eelkõige anti preemia 1905. aastal ilmunud eepose "Olümpia kevad" eest, kuid autor on üllitanud veel eeposeid, jutustusi, romaane, luulet ning muinasjutte.

Nobel taheti autorile anda juba varem, kuna tema kirjutiste inimlikkus ja antiiksed teemad tundusid ajaga sobivat, kuid poliitilistel põhjustel (Spitteler kritiseeris oma kõnedes - vaieldavalt - Saksamaad ja Austriat) juhtus see mõned aastad hiljem. Ka aastal 1919 taheti preemia anda Erik Axel Karlfeldtile, kes oli aga Akadeemia sekretär ning ei soovinud preemiat. Karlfeldt pälvis Nobeli kirjanduspreemia postuumselt aastal 1931. Tänu oma kõne(de)le on Spitteler ka eelkõige tuttav nimi ajaloolastele, mitte kirjanikele.

Spitteleri temaatika on antiiksed müüdid ning vahel ka tavaelu: Lugesin eepost "Prometheus" ning - oletatakse, et - autobiograafiliste mõjudega jutustust (140 leheküljega võib seda ka romaaniks nimetada) "Imago".

Jutustus Prometheusest ning tema vennast Epimetheusest on Spitteleri esimene mahukam eepos, kuid juba on näha tüüpiline ideaalse antiigi kangelase motiiv. "Prometheus" on kirjutatud klassikalises heksameetris, ladusalt loetav ja hästi kirja pandud, Prometheus on sümpaatne figuur ning tema antagonist-vend pälvib loo lõpus mitte-ärateenitud lunastuse, ühesõnaga piisavalt põnevust, toredad figuurid ja kenasti kokku palmitud otsad. kuid selle tüüpilisus muudab kangelase seikluste lugemise üpris tülpivaks. Eepose kategooria on muidugi kahjuks määratud olema tüüpiline, kuna selle sisu, stiil ja vorm on kindlad, kuid on mitmeid, mitmeid paremaid eeposeid kui Spitteleri "Prometheus".
Spitteler avaldas Prometheuse eepose 1924. aastal uues kuues.


"Imago" (1906) idee on olla ajakajalistest sündmustest eemal ning jutustada üldinimlikel teemadel - jutustuse protagonist on mees, kes veidratel põhjustel veendunud, et naine, kes teise mehega abielus, kuulub tegelikult talle. Ebatavaline on selle trafaretsete väljendite, muljete ja sündmustega täidetud jutustuse puhul vaid, et protagonist on ebasümpaatne nii loo alguses kui ka selle lõppedes.

Spitteler on asjalik eeposte kirjutaja, kuid tema proosa on lame ja värvitu.


Tänapäeval kuulub Spitteler mitte ainult rahvusvahelisel kirjandusmaastikul, vaid ka Šveitsis unustatud kirjanike hulka.