Andrei Ivanov: "Hanumani teekond Lollandile" (Путешествие Ханумана на Лолланд, 2009)

Eestis elav vene kirjanik ning vene filoloog Andrei Ivanov (1971) on kirjutanud nii romaane kui jutustusi. 2010 jõudis autor vene Bookeri auhinna finalistide hulka ning on pälvinud ka Eesti Kultuurkapitali vene kirjanduse auhinna.

Tema tuntumat romaani "Hanumani teekond Lollandile" on tõlgitud nii eesti kui saksa keelde (2012). Romaani järg "Bizarre" ilmus aastal 2014 ja tuleb jutuks järgmisel nädalal. nn. Skandinaavia triloogia kolmas osa "Kuutõbise pihtimus" ilmus aastal 2015. Eesti keeles on ilmunud ka "Peotäis põrmu" (2011) ja "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010).

Ivanov kirjutab räigelt tõsielulisi romaane, mille grotesksed sündmused põimuvad inimlike tähelepanekutega ning on mõeldud jätma muljet. Kas mulje peaks shokeerima või oma räigusega esteetiliselt harima, on hõljumajääv küsimus.



"Hanumani teekond Lollandile" on juhtumite kogum ning romaani protagonistid pigem antikangelased: Indiast pärit Hanuman ja Eesti venelane Johannes/Eugen/Jevgeni kelle päritolust või taustast kogu romaani vältel erilisi andmeid ei ilmne. Ometi on tegu protagonistidega, kelle saatust jälgitakse õhinal ning kelle elu Taani erinevates linnades ning pagulaslaagrites on võibolla just seetõttu kvaliteetsem, et nad on oma saatusekaaslastest veidi inimlikumad, südamlikumad ning refleksiivsemad. Groteski esimene tasand.

Ivanov ise viibis 1990ndate lõpul Taani pagulaslaagris, niiet kirjutatu pärineb jälgitud ja kogetud reaalsetest muljetest. Autori enda sõnadega:

 “autobiograafia on pinnas, 
millele ma rajan oma väljamõeldiste aedu” (Vk)

Raamatut on ühest küljest raske lugeda, kuna kirjeldatakse kõiki võimalikke inimlikkusevastaseid tegusid, kehast väljuda võivaid vedelikke, haigusi, intiimseid protseduure, mustust ning ebameeldivaid inimesi, harjumusi, olukordi ja kriminaalseid tegusid. Kuid kõige selle taustal kristalliseeruvad protagonistid kuidagi välja, sest nende olelusvõitlus tundub olevat õigustatud. Kusagil romaani teises kolmandikus toimub mõrv, mille võiks aga andestada, sest Hanuman ja Euge ei kasuta hiljem laagrisse sattunud noori tüdrukuid niimoodi ära, nagu nende kämpakaaslased seda teinud oleksid....

Ivanov ise ning kuidas ta enesesse ja kirjutatusse suhtub, on muide omaette fenomen, mistõttu soovitan lugeda allpool toodud artiklit ja intervjuud.

Romaani struktuuri ning kompostitsiooni teemat puudutades nendib autor, et tähtis on selle pikkus, sundimaks lugejat läbima pagulaste argielu piinu ülisuurtes kogustes, et õige mulje settiks; ning nö. tegevusetus, et ka tujus ja toonis olla autentne, sest

"Kuni oled illegaal, asud väljaspool hierarhiat, 
tammud ühe koha peal olenemata sellest, mitu autot sa ärandad, 
mitu telefoni müüd; rooma kõhuli kas või läbi kümne prügimäe ja peta kõiki; 
aja kokku kas või hunnik raha, sa jääd ikka koha peale." (Pr)

Eestikeelses variandis 372-l leheküljel kirjeldatakse erinevaid kujusid, seiku raha teenimisest raha mahajoomise ja raha kaotamiseni, uute äriplaanide ning reisiplaanide loomisest, põhjatutest unistustest, vägivalda enese, sõprade, pereliikmete, lemmikloomade ning hoonete vastu ja aeg-ajalt protagonistide hingeelu ja piiritut, uskumatult sügavat ahastust.... kuid sellega ei minda liiga kaugele, sest nii Hanuman kui Eugen teavad, et nende unistused ei täitu enam ja nad ei jõua ei maailmakaardil ega elus sinna, kuhu nad minna tahavad.

Romaan tõstatab inimelu väärtuse ning hea ja kurja küsimuse ja näitab, et armetuis elutingimustes ei tähenda igapäevane varastamine, valetamine inimese moraali armetust vaid pelgalt võimet tulla toime armetutes tingimustes.


Lõppeks ei olegi nende arvukate episoodide järel küsimus, kas Hanuman või Jevgeni on lugeja poolehoidu väärt või muidu väärt tegelased - tekib südi imetlus nende ellujäämisvõime ees. Ivanov pole naturalist, Ivanov on realist ja kirjeldab seda, mida näinud.

Samaaegselt on mõlemad tegelased ka moraaliskaalast väljaspool lihtsalt huvitavad, kuna põhjustest nende pagulaslaagrisse või üldse Taani sattumisest ja nende "normaalsetest" eludest vaid möödaminnes räägitakse.... Narratoloogiline lünk või sihilik pinge hoidmine? Ilmselgelt viimane, sest hoolimata vähestest faktilistest koordinaatidest on mõlemal figuuril küllaga sügavust ja selle teadmise saab lugeja tasuks väikeste mõttefragmentide kogumisest kogu romaani jooksul. Nii staatiline kui narratiiv ka poleks - tegelikult ei juhtu ju midagi - hoiab Ivanov pinget ülal.

Nõrganärvilistele "Hanumani teekond Lollandile" mõeldud pole, kuid innustan teid siinkohal olema julge ja seda romaani kätte võtma sest tegu on väärtusliku kogumikuga kõigist elu õppetundidest ning inimestest, mida te mitte mingil juhul kogeda ja kellega kokku puutuda ei soovi, kuid millest ja kellest lugemine teile sama tugevalt alatiseks meelde jääb - nagu oleksite ise ühel neist haisvatest narivooditest istunud, nälginud, külmetanud ja mõistatanud, kas varbad juba mädanevad või ei.


Tsitaatide allikad (pealkiri = link):
Vk = Tarmo Jüristo: Andrei Ivanov ja meie aja antikangelane (Vikerkaar, detsember 2013)
Pr= Teet Korsten: Kirjanik, kelle parim romaan teeb haigeks (Põhjarannik, märts 2013)


"Hanumani teekond Lollandile" e-raamatuna Varraku kodulehel (link)