1913. Rabindranath Tagore: "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910)

Su lõputud annid tulevad mulle vaid nendele mu väga väikestele kätele. 
Ajastud mööduvad, ja ikka sa kallad, ja ikka on täitmiseks ruumi.

India kirjaniku Rabindranath Tagore (1861-1941) luuletuste kogumik "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910) ilmus esmalt Bengali keeles ning autor tõlkis selle seejärel osade uuesti struktureerimise järel 1912 inglise keelde. "Gitanjali" avaldati Londonis India seltsi poolt ning see pälvis laialdase populaarsuse ka Euroopas.Tagore sündis Brahmanite ehk siis kõrgeima kasti peresse ning oli noorim neljateistkümnest võsust. Tema vanemad vennad tegelesid luule, kirjanduse, kultuuriga ning kodust kaasa antud vahendid ning haridus aitasid "Rabil" - nii teda kutsuti - vendade toetusel kirjutada ning hiljem väga kitsas raamis kulgev kooliharidus katkestada, Londoni ning Brightoni koole külastada ning juba kaheksa-aastaselt luuletada ja hiljem avaldada.

Küpses eas keskendus Tagore maailmisele ja joonistamisele ning kuigi tema põlvkond tema teoseid ei mõistnud, sai temast järgnevale põlvkonnale india modernse kunsti isa.

Populaarsusele andis muidugi juurde Tagore isiksus - levinud "Gitandžali" variandi eessõna kirjutanud W. B. Yeats rääkis mehe vaimsusest ning üldisest isikust vaimustusega ning kirjutas, et need, kel tahtmine Gitanjalisse parandusi sisse viia, pole viimast aimu luulest ja kirjutamisest. Yeatsi ning üldine lääne maailma suurenenud huvi india ning ida kirjanduse vastu - Yeats studeeris tol ajal Upanishaade - aitas Tagorel kuulsust koguda. Autor reisis aga väga palju - 1872 ja 1932 aastatel külastas ta kolmekümmet riiki ning tutvus peale Yeatsi veel Thomas Manni, Robert Frosti, Ezra Poundi jpt. kirjandusmaailma tegelastega. Tagore pidas loenguid filosoofia ja humanismi teemadel ning pälvis maailma imetlust oma optimismi ning vaimsusega. Samuti täitis ta oma kaftani ja pika habemega ida stereotüübi eksootilise esindusfiguuri kriteeriumid, niiet läänemaailma huvi oli kui algselt klisheelikel põhjustel tärganud, siis mehe sisu ning laadiga täiesti põhjendatud -- Tagore oli väga, väga huvitav inimene ja voolav, haarav luuletaja. Samuti Indias mitmel rindel reformaator ja edendaja - näiteks mängisid tema näidendeid tema pereliikmed ning lavale tohtisid minna ka naised, mis tol ajal polnud just tavaks.

Tagore kirjutas nii luulet kui proosat ja avaldas üle 50 luulekogu ning näidendeid, artikleid ja isegi kooliõpikuid, kuid aja mõjul sai ja jäi "Gitandžali" neist kuulsaimaks. Tõlgitud on tema loomingut suures hulgas ka eesti keelde -- lingil allpool eesti Vikipeedia artikli, kus päris pikk kirjanduse nimekiri huvilistele lugeda. "Gitandžali" pälvis esimese mitteeuroopa teosena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1913. (Järgneval aastal, muide, preemiat ei antud, seetõttu jätkan alles aastal 1915 Romain Rollandiga.)

Pealkirja on veidi keeruline tõlkida - "Gita" tähendab laulu ning "anjali" pakkumist või kingitust, eelkõige aga ohvrit jumalale, lugedes "Gitanjali" värsse, ilmneb hetketi ka väga selgelt, et kirjutatakse jumalat ülistavalt ning luuletaja teeb end väikseks ja tähtsusetuks, pühendades oma luule ning oma laulu, oma keha ja oma hinge oma loojale. Uku Masing on loonud kauni tõlke - Laulupalvelus.

Kohati tundub aga ka, et luuletaja ülistab mitte otseselt jumalat, vaid loodust ning ilu enese ümber. Kohati on luule lausa sensuaalne. 


"Gitandžali" on väga hingeline luulekogumik ning indiahuviliste kirjanduskogemuste pagasis kindlasti tähtsal kohal.

Paar inglisekeelset katkendit:

My song has put off her adornments. She has no pride of dress and decoration. Ornaments would mar our union; they would come between thee and me; their jingling would drown thy whispers.

My poet's vanity dies in shame before thy sight. O master poet, I have sat down at thy feet. Only let me make my life simple and straight, like a flute of reed for thee to fill with music.

The child who is decked with prince's robes and who has jewelled chains round his neck loses all pleasure in his play; his dress hampers him at every step.

In fear that it may be frayed, or stained with dust he keeps himself from the world, and is afraid even to move.

***

If thou speakest not I will fill my heart with thy silence and endure it. I will keep still and wait like the night with starry vigil and its head bent low with patience.

The morning will surely come, the darkness will vanish, and thy voice pour down in golden streams breaking through the sky.

Then thy words will take wing in songs from every one of my birds' nests, and thy melodies will break forth in flowers in all my forest groves.

***

I am like a remnant of a cloud of autumn uselessly roaming in the sky, O my sun ever-glorious! Thy touch has not yet melted my vapour, making me one with thy light, and thus I count months and years separated from thee.

If this be thy wish and if this be thy play, then take this fleeting emptiness of mine, paint it with colours, gild it with gold, float it on the wanton wind and spread it in varied wonders.

And again when it shall be thy wish to end this play at night, I shall melt and vanish away in the dark, or it may be in a smile of the white morning, in a coolness of purity transparent.

On many an idle day have I grieved over lost time. But it is never lost, my lord. Thou hast taken every moment of my life in thine own hands.

Hidden in the heart of things thou art nourishing seeds into sprouts, buds into blossoms, and ripening flowers into fruitfulness.

I was tired and sleeping on my idle bed and imagined all work had ceased. In the morning I woke up and found my garden full with wonders of flowers.

Time is endless in thy hands, my lord. There is none to count thy minutes.

***

It was my songs that taught me all the lessons I ever learnt; they showed me secret paths, they brought before my sight many a star on the horizon of my heart.

They guided me all the day long to the mysteries of the country of pleasure and pain, and, at last, to what palace gate have the brought me in the evening at the end of my journey?

I boasted among men that I had known you. They see your pictures in all works of mine. They come and ask me, `Who is he?' I know not how to answer them. I say, `Indeed, I cannot tell.' They blame me and they go away in scorn. And you sit there smiling.

I put my tales of you into lasting songs. The secret gushes out from my heart. They come and ask me, `Tell me all your meanings.' I know not how to answer them. I say, `Ah, who knows what they mean!' They smile and go away in utter scorn. And you sit there smiling.

In one salutation to thee, my God, let all my senses spread out and touch this world at thy feet.

Like a rain-cloud of July hung low with its burden of unshed showers let all my mind bend down at thy door in one salutation to thee.

Let all my songs gather together their diverse strains into a single current and flow to a sea of silence in one salutation to thee.

Like a flock of homesick cranes flying night and day back to their mountain nests let all my life take its voyage to its eternal home in one salutation to thee.

Ilusas vormis saab inglisekeelset "Gitanjalit" lugeda siit (link)

Samuti kopeeritavat täisteksti inglise keeles tavalises tekstivormis siit (link)

Tagore tõlgitud teoste nimekiri eestikeelses Vikipeedias (link)

Üpris asjalik lihtsas keeles eestikeelne referaat Tagore elust (link)

Pierre Michon: "Pisikesed elud" (Vies minuscules, 1984)

Prantsuse kirjanik, 1945. aastal Les Cardsis Châtelus-le-Marcheixis sündinud Pierre Michon õppis kirjandust ülikoolis ning alustas oma kirjanikukarjääri aastal 1983 ajakirjas Oracl. Autor üllitab teatud regulaarsusega lühijutte ning ajaloolist proosat.


Michoni esimene lühijuttude kogumik "Väikesed elud" (Vies minuscules) ilmus aastal 1984 ja on pälvinud nii prantsuse kui ka näiteks saksa kriitikute kiituse -- kogumikku peetakse üheks kaasaegse kirjanduse ainulaadseteks meistriteosteks.

Jutustused räägivad protagonisti pereliikmete eludest või inimestest, kellega ta oma eluteel kohtunud on: mehe esiisa, vanavanemad, patsient hullumajas, koolikaaslased... kõigile omistab Michon teatud erilisust ning kirjeldab nende elusid kõrge emotsionaalsusega.

Kohati tundub, et kirjanik on stilistiliselt räigelt üle pingutanud ning läheneb oma materjalile liiga emotsionaalselt, et seda hoomata. Eriti esimene jutustus rohkete Rimbaud tsitaatide ning viidetega mineviku suurkujudele (hetkel, mil protagonist kirjeldab Mallarmélikku palmi pidin küll silmi pööritama) kuhjatuna tundub oma kurnava sõnakõlksude kontsentratsiooni tõttu pigem oodi kui jutustusena ja on pidevalt oma võlu kaotamise piiril.

Siiski on jutustaja ja jutustus sümpaatsed, hetkes haaravad. Stiil muutub: järgmise jutustusega tuleb autor aga oma emotsionaalsuse loori tagant välja ja kätkeb oma emotsionaalsust kainemal viisil, rääkides tõepoolest inimestest, pigem nende isepäradest ja vigadest ning inimlikkusest (Vanaisa Eugéne "suri nagu peni; ja mind rahustab mõte, et minagi ei sure teisiti."), kuid ülistades neid samal ajal teatud nostalgilise tooniga.

Paralleelselt tuleb esile protagonisti keeruline suhe kirjutamise ning kirjandusega - mees jumaldab autoreid nagu Rimbaud ja Mallarmé ning soovib sama surematuid sõnu paberile panna, kuid ei ole võimeline kirjutama ning maandub narkouimas ning hullumajas. Subtiilne protagonisti kirjeldamine ning aina enam esile toomine läbi teiste figuuridega kokkupuutumiste episoodide on võib-olla kõige huvitavam kirjanduslik võte Michoni jutustuste kogumikus.

Lõpp tehakse veidi kiirelt -- autor kirjeldab viimasena oma väikese õe väga lühikest elu ning loob müüdi taevas istuvast inglist ning selle tulevasest elust õndsuses. Kurblik-ülistav lõpp tuleb väikese refleksiivse apoloogiaga üleva tooni võb-olla kohatu kasutamise eest, mis esimest raamatut kirjutanud noorele autorile veelgi enam sümpaatiat toob.

Minuscule tähendab eelkõige "tillukest" -- inimesed, kellest Michon kirjutab, on ajaloo annaalidele tõeliselt tähtsusetud, kuid autor leiab igas neist midagi imetlusväärset, või vähemalt mäletamisväärset ning loob oma üleva tooniga edukalt müstika nonde figuuride ümber. Meenus veidi Kasemaa "Leskede" (link) toon -- kuid antud juhul valitseb autor materjali tunduvalt paremini.

Hoolimata kohati väga lihtsakäelisesest suurte väljendite ja sõnadega vehklemisest, mis kohati häirib (kuid samas on ka üldiselt pranslastele omane), on Michoni "Pisikesed elud" meeldajääv ja muljetavaldav.


Link raamatule Varraku kirjastuse kodulehel (link)

Ekskurss filmilinale: "Mere ääres" (By the Sea, 2015)

Tänavu kinodesse tulnud ning jaanuaris eesti kinodesse jõudev suhtedraama "Mere ääres" (By the Sea, 2015) on Angelina Jolie kolmas kord rezhissööri toolis istuda. Film räägib ühe paari erinevatest kaotusega toimetuleku viisidest ning leina löödud kiilu välja kiskumise raskustest.

Roland ja Vanessa, neli aastat abielus veetnud paar, on teineteisest kaugenenud ning reisivad mööda Prantsusmaad -- tegelikult Maltat, et inspiratsiooni ja lohutust leida. Mõneks päevaks peatuvad nad ühe väikelinna hotellis ning sealt hargneb nende suhte olevik ja minevik vaataja silme ees laiali.

Jolie kasutab pehmeid värve ning vaikset tooni, et 70ndate miljöö filmilinale tuua. Tempo ning kaamerakasutus on draama jaoks üpris klassikalised, visuaalset avantgarde'i "Mere äärest" oodata pole. Samuti on üpris klisheelik paari konflikt ning Vanessa pidev Rolandi kallal närimine ning sisisevad vastused lepitust otsiva mehe suhtluspüüetele.

Tundub justkui oleks Roland Vanessat petnud ning naine seetõttu võimetu mehele andestama, kuid konflikti tegelik lahendus - ühine lein - ilmneb alles filmi lõpupoole.

Veidi prantsusepärast ning sensuaalset elementi lisab teise paari dünaamika: äsja abiellunud Lea ja Francois saabuvad kõrvaltuppa ning läbi piiluaugu seinas avastavad Vanessa ja Roland uue hobi, teise paari vestluste ning seksi jälgimine veiniklaasi saatel (Vanessa katab augu käega kinni, Roland valab veini, piilutakse kordamööda).

Huvi teise paari vastu kulmineerub ühel hetkel territooriumide piiride ületamisega ning ka konflikt Vanessa ja Rolandi vahel tuleb sellele järgnevalt lõpuks vestlusteemaks. Etteheide: naine on ise nii õnnetu, et naudib edukate suhete hävitamist, kuna ei ole ise võimeline õnneks.

Konfliktid silutakse ja teoorias ootab horisondil ka leppimine, kuid filmi kogutoon nii traagilistel kui kurbadel hetkedel on leppiv-refleksiivne, mistõttu päris pinget nagu ei tekikski.
Vanessa ja Roland on iseendas ilusad ning vihjatakse, et ka huvitavad figuurid, kuid nende esmakonfliktist ja hetkemuredest kaugemalt ei minda -- puudub komplekssus.


Vaade merele ning kaadrid hotellitoast väljaspool on kaunid, kuid selle pakub koht, mitte koha jäädvustaja.


Kaks tundi ja kaksteist minutit ühe konflikti lahendamiseks ning inimlikkude nõrkustega ümberkäimiseks, et avastada, miks kaks inimest teineteist üldse armastavad, on täiesti piisav aeg.

Kuid päriselt lõpplahendust ei tulegi -- paar saabub hotelli, veedab aega hotellis ning lahkub hotellist. On stseen, on osa, kuid pole tervik.

Sellest visuaalselt kaunist paljude hästi mängitud üksikute lühistseenide kogumikuna on küll võimalik naudingut kogeda, kuid tõeliselt hea filmi tiitli pälvimiseks peaks olema rohkem sisu, rohkem toorust, rohkem jõudu ja rohkem kihte.

Täiesti meeldiv vaatamiskogemus, kuid ei enamat.

1912. Gerhart Hauptmann: "Suured jutustused"

Saksa kirjanik, kunstnik, Shakeaspeare'i tõlk ning loodusteadlane Gerhart Hauptmann (1862-1946) on üks saksa naturalismi tähtsamaid esindajaid. Hauptmann üllitas nii draamat, proosat kui luulet ning tema teosed ulatuvad ka naturalismivoolust edasi. 1912. aastal, 50ndal sünniaastal, pälvis Hauptmann Nobeli kirjanduspreemia.


Akadeemia oli Hauptmanni märganud juba varem -- teda pakuti kandidaadiks juba aastal 1906, kuid otsustati siiski paar aastat oodata ning teda edasi jälgida -- 50ndaks eluaastaks on, muide, mitmed autorid Nobeli pälvinud ning see pole kokkusattumus.

Hauptmann on vist tõesti igast nurgast midagi keskpõrandale kokku toonud: noormehe esimene teos oli eepiline luuletus "Promethidenlos" (1885). Tema kuulsamad teosed on seksuaalsuse ning alkoholismi tematiseerimisega skandaali tekitanud sotsiaalkriitiline näidend "Enne päikesetõusu" (1899) näidend Sileesia kangrute mässust 19. sajandil, "Kangrud" (1892), komöödiline-sotsiaalkriitiline näidend "Kopranahkne kasukas" (1893)  ning saksa keeleruumis kindlasti naturalistlik traagilise perekonna allakäiku kujutav jutustus "Jaamavalvur Thiel" (vaba tõlge, "Bahnwärter Thiel", 1888). Huvitaval kombel soovis kirjanik esmalt saada skulptoriks ning proovis hiljem kätt ka rezhissöörina.

Nobeli kirjanduspreemia sarjast on ilmunud kogumik kolme jutustusega: "Jaamavalvur Thiel", "Soana ketser" (vaba tõlge, "Der Ketzer von Soana", alternatiivpealkiri Süüria jumalanna, 1918) ning jutustus "Mereime" (vaba tõlge, "Das Meerwunder", 1934).

Hauptmannil oli mitmeid huvisid ning tudeeris sama kirglikult skulptuuri kui loodusteadusi, kunsti kui teadust kui kirjandust, oli mobiilne nii Saksamaal ning Itaalias ja kasutas mõlemat kulissi kaunilt, kirjutas elu traagilistest ning müstilistest aspektidest -- seega on siinkohal ka arusaadav, et kogumikus on toodud kolm väga erinevas stiilis kirjutatud teost erinevatest loomingu etappidest. Enim muljet avaldas jutustus Thielist.

Jaamavalvur Thiel on halli välimuse ning sisemusega robustne töökas ja kasin mees, keda alguses vaid välisperspektiivist ning asjalikus toonis kirjeldatakse -- käis pühapäeviti kirikus, ilmus kord naisega, siis pojaga, siis ilma naiseta, siis uue naisega.
Kodus peituv traagika avatakse ka vaikselt lugejale -- ilmneb, et võõrasema kohtleb poega väga ebaõiglaselt ning eelistab tugevalt oma last. Thiel jumaldab oma lahkunud naist, kuid leiab kohusetundest uue ema tööajal üksi jäetud pojale.
Kui Thielile tööposti lähedal tükike maad kingitakse ning pere rongirööbaste lähedal mulda harimas, juhtub kohutav õnnetus ning mees kaotab enesevalitsuse ja hullub.
Thieli tühine kuid suurest kohusetundest ja reeglipärasusest kantud argipäev ning selle rutiinne ükskõiksus muutuvad väga kiiresti ekstreemseteks emotsioonideks ning järk-järgult kandub ka jutustus siseperspektiivi. Lõpuks jälgib lugeja väga detailselt, kuidas Thieli eksistentsi viimane rõõmupiisk kuivatatakse ning tema süda tõeliselt kiviks muutub.
Nagu naturalismile omane, kirjeldatakse rongi kui tehnika arengu tippnäidist läheneva ohu ning koletisliku, hävitava, hingeta hiidmasinana -- industrialiseerumine, linnadesse kontsentreeruva tööjõu hall ning armetu argupäev ja sellest lähtuv traagika olid naturalismi tekkimise põhjused ning materjal.

Järgnevad jutustused on itaaliast ning mõlemad emotsionaalse-fantastilise sisu ning stiiliga: üks jutustab vaimulikust, kes müstilise metsatüdruku kütkesse langeb ning jumala tema reite vahelt leiab ja kirikust pagema peab, teine lugu jutustab ühe meremehe uskumatust reisist ning mütoloogilistest naisolevustest, kellega ta laeval ning merel kohtub. Mõlemad jutustused on keskmiselt põnevad.


Hauptmanni näidendid on väga huvitavad ning keda naturalism kui sünge elu näitamise filosoofia ei kohuta, sellele Hauptmann ka meeldib.

Paremal: Hauptmanni näidendid eesti keeles. Tallinn: Eesti Raamat, 1985.

Draamad inglise keeles siin (link)

Ekskurss filmilinale: "Macbeth" (2015)

All hail, Macbeth, that shalt be king hereafter. 

Macbethi on filmilinal ja teatrilaval mängitud Shakespeare'i ajast (ilmunud kusagil ajavahemikus 1603-1607) tänapäevani suurtes kogustes. Viimane filmivariant ilmus 2006. Sel aastal ilmus uus "Macbethi" interpretatsioon, peaosades Michael Fassbender ja Marillon Cotillard.


Klassikat on mitmel põhjusel raske filmilinale tuua. Värssides rääkimine ning teatud atmosfääri tekitamine pluss filmi pinge ülalhoidmine näidendi nappuse vormist lähtudes pole lihtne ülesanne ei rezhissöörile ega näitlejatele. Mis juhtub, on teada iga üksiku liigutuse ning repliigini, seega on esiplaanil kuidas juhtub. Siinkohal võin kohe öelda, et nii näitleja- kui kaameratöö on väga hästi õnnestunud.


Film algab hästi ja realistikult lahendatud lahingustseeniga, mis oma plaanitud ebaesteetilisusega muljet avaldab: aegluubis jooksvad hetked täieliku vaikuse ning siseperspektiivi näitamise eesmäriga vahelduvad ülevaateta vehkimise ja vere lendamise ning melu ja lärmiga.

Sõjapealik Macbeth näeb lahinguvälja serval nelja nõida, kes talle tulevikku ennustavad: temast saab kord kuningas. Ükski naisest sündinud mees ei ole võimeline teda võitma. Kuid tema seemnest enam tulevasi kuningaid ei sünni ning teda ootavat õnnetu lõpp.

Macbeth purjutab kuninga valvurid ning pussitab julgustusel kuninga väga verises intensiivses Fassbenderi poolt kaunilt mängitud stseenis, ning temast saab järgmine kuningas.

Kuidas nii Fassbender kui tema leedit kehastav Cotillard oma sisemiste kummitustega võitlemise filmilnale toovad, on üdini lummav. Macbethi ning tema naise armastussuhe on kord õrn, kord kirglik, kuid ambitsioonikas naine nõuab oma mehelt tugevust ja julmust. Macbeth allub ning muutub aina enam saatanlikuks, soovides säilitada iga hinna eest oma võimu... kuni tema pattude koorem aga liig raskeks saab ja kuningas langeb.


Macbeth kukub oma moraalse dilemma all, leedi Macbeth on üldiselt tundub et veidi karmim indiviid - Macbeth ütleb, et teeb vaid seda, mis inimlikkuse piires võimalik, kuid naine teatab, et on vande nimel kõigeks võimeline. Kas Macbeth tõepoolest oma loomuse tõttu või vaid naise survel surmapatuni viiakse, toob nõidade ennustus mehe juba nii kaugele või on raevuka ning - väga võimsa stseeni - pussitamise võimelisuse seeme juba aegade algusest peale mehe hinges?

Filmi tempo on kohati väga kiire, kohati ülimalt kannatlik, nagu ülalkirjeldatud lahingustseengi. Teatud sisevõitlused on ära teeninud rohkem linaaega kui teatud tapmised kodus ja lahinguväljal, sest nende tegude emotsionaalsed tagajärjed on "Macbethi" huvitavam külg - hinge pimedusse kadumine, inimlikkuse lahkumine, deemonlikkuse sünd ning armastuse surm.



Macbethi ja tema leedi dünaamika ning mõlema tugeva hinge allakäigu nende endi ning vastaspoole silmis peegeldumine ja nende kohati armastuseta armastus on juba omaette vaatamist väärt, kuid ka kõrvalosatäitjad, näiteks kuningas, Macbethi rivaal Macduff või kuninga poeg teevad oma tööd hästi. Musikaalne minimalism on oma märkamatuses väga veenev ning värvispektriga vihjatakse deemonlikkusele ning põrgu lähenemisele...

Teatud narratiivi kuuluvad detailid puuduvad filmist - näiteks ei mainita asjaolu, et Macbeth langeb, kui mets kunigalossini jõuab/kasvab, lõpupoole seisab kuningas aga põlevate puude keskel. Teadjat võib see häirida.

Film on näidendi minimalistlikkuse ning valitud visuaalselt võimsad stseenid kokku pannud ning seega teatri ja filmi elemendid intelligentselt kokku mässinud. Ebatavaline.

Aga - Vägev!