32. Johann Wolfgang von Goethe: Faust

1808. aastal tänapäeval tuntud kuues ilmunud Goethe "Faust" on ilmselt üks tuntumaid teoseid saksa kirjandusklassikast ja samal ajal üks tunnustatumaid. Goethe töötas Fausti esimese osa kallal 36 aastat, järgnes 20-aastane paus ja kuue aasta jooksul valmis tegelikult juba esimesse ossa põimitud ja varasema töö fragmentidele üles ehitatud Faust II, mis ilmus 1832, peale kirjaniku surma.


Tegu on klassikalise problemaatikaga - inimene hea ja kurja vahel. Issand ja Mephisto sõlmivad kihlveo doktor Faustuse hinge peale. Jumal on kindel, et Mephisto ei ole võimeline Faustust oma meelelise maailmaga kütkestama ja et Faustus jääb iseendale truuks. Mephisto sõlmib omakorda Faustusega lepingu, mille järgi mees lubab koheselt, kui hakkab hedonistlikku eluviisi naudisklema, oma hinge kuradile üle anda. Järgneb traagiline komejant Mephisto püüdlustest, mis nii mõnegi inimese elu maksavad. Fausti lõplik otsus ja saatus selguvad teises osas.

Kui esimene osa piirdub lihtlabase armastuslooga Gretcheni ja Faustuse vahel (mis küll nukralt lõpeb, aga Mephistole võitu ei too), siis teine osa pühendab oma leheküljed nii Fausti eneseteostusele kui ka kirjanduse arengule ja kunsti väärtusele.


Ja olgugi, et temaatika on põnev, lugu suurepäraselt välja mängitud ja Faustuse tegelane juba alates esimesest monoloogist vägagi sümpaatne, siis see neetud värsivorm muudab Goethe lugemise kurnavaks ja jälgimise tüütuks.
Tasuks lisada, et maitsed on erinevad ja värsivormis kirjandus polegi kõigile mõeldud. Ei, ma tunnen suurt aukartust härra Goethe ja tema täiuslikkuseni küündiva värsivormi vastu ja kogu teos õhkab kirjanduslikust suurelisusest. Aga võibolla on tõesti see kurb aeg kätte jõudnud, kus minu huvi klassikute vastu täielikult unne on suikunud.
Canterbury talesi ja jumalikku komöödiat nautisin väga, seega pole tegemist allergiaga värsivormi vastu. Allergia on Goethe vastu. Ja ülespuhutud mehed pole mulle kunagi istunud.

Aga see on kõigest minu subjektiivne hinnang.
Goethe meisterlikkuses ei tohiks kahelda. Kas selle viljad ka kõigile kogemiseks ja nautimiseks mõeldud on? Ei.

31. Gabriel Garcia Marquez: Love in the Time of Cholera

"Armastus koolera ajal" on "Saja aasta üksinduse" kõrval üks Marquezi suurteoseid. Avaldatud hispaania keeles 1985 ja inglise keeles 1988, jutustab romaan ajavahemikust umbes 1880 kuni 1930. Esiplaanil on armukolmnurk Fermina Daza, Florentino Ariza ja Juvenal Urbino vahel, kellest esimesega Fermina nooruspõlves kirglikku kirjavahetust peab, seejärel aga teisega abiellub. Taustal kirjeldab Marquez Kolumbia linnakese Cartagena üles- ja allakäike.

Võrreldes "Saja aasta üksindusega" on selles loos esiplaanil armastus ja selle erinevad vormid, samuti armastuse ajatus. Fermina Daza lõpetab suhted Florentinoga ja abiellub Juvenaliga, ja hoolimata Florentino tohutust seksuaalsete vallutuste kogusest (üle kuuesaja naise, kõik ametniku täpsussega üles märgitud) jääb tema süda viiekümne kahe aasta jooksul Ferminale truuks, kuni Juvenali surm ta väljavalituga taas ühendab ja taas nooreks saanutel koos õnnelikult oma vanaduspäevad veeta lubab.

Tegu on kontrastiga kahe erineva armastuse vormi vahel - mõistuslik-ratsionaalne argipäevane armastus ja tormiline-impulsiivne põletav armastus. Lugejale mõtisklemiseks jääb küsimus, kui tõenäoline on, et selline suhe nagu Ferminal ja Lorenzol noorte ja rohelistena kirjapaberil oli, ka aastateks abielus jätkunud oleks. Samuti pole kahtlust, et Juvenal armastas oma naist, kuigi teda kaks korda pettis. Ka Lorenzo pettis oma armastust füüsiliselt, kuigi tema n.ö. kõrvalehüpped on pigem meeleheitlikud tühjuse peletamise katsed. Raamatu lõpus ütleb ta Ferminale, et on end tema jaoks hoidnud, ja mingis mõttes on see tõsi.


Marquez ise hoiatab lugejat langemast tema poolt seatud lõksu, ilusa armastuse mulli sisse, sest tegelikult ei leia seda kummastki klisheest. Abielumees otsib enesele armukese ja surematut armastust vandunud armastaja täidab oma elu naistega. Ferminale on küll lubatud oma elupäevad muredeta veeta, nooruspõlve mälestusega käsikäes, aga tema elu, nagu iga teinegi elu, veab oma murejooned naise näkku. Ja sellest hoolimata on nende armastus see, mis jutustusele raamid annab, muutes oma kompositsiooniga kogu Fermina ja Urbino kooselu teisejärguliseks. Tõepoolest, pole raske sellisesse osavalt seatud lõksu langeda.

Mis aga stiili puutub, on järjekordselt tegu meisterliku teosega Marquezi sulest, selle toorus, ausus, kohati nukker otsekohesus, kas või vana inimese kortsus keha kirjeldus ja kuidas nende püüdlused taas nooreks muutuda kohati väga vaevalised on, või siis Urbino sugugi mitte kangelaslik surm; samal ajal suurepärane huumor näiteks Urbino papagoi noka vahelt - kõik need pisiasjad teevad Marquezist Marquezi ja tema teostest absoluutselt kohustusliku lugemisvara.


"Saja aasta üksindusega" võrreldes on tegemist lihtsakoelisema konstruktiga - esimene tegeleb kõigi maailmamasina mutrikestega - ajalugu, poliitika, armastus, sõda, surm, transtsendents jne - siin on aga esiplaanil inimlikkus ja armastus. Seega soovitan Marquezi-huvilistele alustada just sellest teosest.

Samuti soovitan tugevalt filmi vaadata - Javier Bardem on suurepärane näitleja ja mängib Lorenzot nii võrratult veenvalt. Marquezi enese soovil valitud Shakira filmi Soundtrackil annab tohutult ilusa kombinatsiooni filmi meeleoluga. Pärl!

30. Fyodor M. Dostojevski: Kurjad vaimud

"The Possessed" ehk "Kurjad vaimud" on Dostojevski poliitilisema suunitlusega teoseid, kirja pandud 1872 ja toimub enam-vähem samal ajal. Tegu on looga revolutsiooni podisema hakkamisest ja katsetest valitsevat autoriteeti vankuma panna ja kukutada. Selle taustal toimub tavaline elu tüüpilises vene provintsis kõigi seltskondlike stereotüüpidega.


Raamatu pealkirja inglise keeles on korduvalt vaidlustatud ja tegelikult on eestikeelne pealkiri originaalile tähenduslikult lähemal, inglisekeelne tõlge oleks tegelikult pigem "The Possessors", sest tõepoolest on juttu kurjadest vaimudest endist, poliitilistest õõnestajatest, kes millegi ees tagasi ei kohku, et ülalt saadetud käsku täita.


Ja kuigi Dostojevski siin oma sarmi kaotanud ei ole ja tegelaste siseelu ja mõningad kahtlused ideoloogia täiuslikkuses väga hästi esile tulevad, on seekordne lugemine minu jaoks killu võrra liiga poliitilise sagimise maitsega, et seda mõnuga lugeda. Vestlused Jumala, ühiskondliku korra ja moraalse õigustuse teemadel on küll väga huvitavad, aga kuna poliitiline olukord Venemaal 19. sajandi teises pooles üpris kaootiline oli, kaob ka lugeja kohati hoolimata ilusast kompositsioonist osadeks ja peatükkideks tegelaste, mõtete ja motiivide rägastikku ära.

Põhitegelased (peale Stepan Trofimovitshi, kes küll autentselt kirja pandud on, aga kelle prantusekeelsed kommentaarid üles-alla-hüpleva lugemise tahes-tahtmata tüütuks muudavad) nagu Stavrogin, Verhovenski ja Lizaveta, ja tegelikult ka Šatov ja kui järele mõtlema hakata, siis tegelikult ka kõrvalised tegelased oma ideede ja emotsioonidega pakuvad mõtlemisainet ja huvi, aga kuna neisse süvenetud ei ole, sunnib nende paljusus pealiskaudsusele.

Sest just sellesamuse tegelaste, mõtete ja motiivide rägastiku loetava ja arusaadava teostuse arvelt tundub mulle, et nagu Dostojevskile enamasti omane inimeste hinge pugeda, on sedakorda nii tegelaste kui sündmuste arvukus röövinud selle sügavuse, mis Dostojevskile muidu omane. "Kurjad vaimud" ilmus kuus ja kolm aastat pärast resp. "Kuritööd ja karistust" ja "Idiooti", seega on ehk loogiline, et kirjaniku huvispekter ja seeläbi ka stiil muutub, aga loodan, et "Vennad Karamazovid", minu järgmine ja mõneks ajaks viimane Dostojevski ja tema viimane teos, annab teist laadi kogemuse kui "Kurjad vaimud".


Kokkuvõtteks - Dostojevski geniaalsus ei jää vaidlustamata, aga kui Venemaa ajalugu 19. sajandi teisel poolel ei ole antud hetkel teie huvispektri primaarne objekt, siis soovitan mõnd muud teost tema sulest.

29. Ernest Hemingway: The Old Man and the Sea

„Vanamees ja meri“ on ilmselt meie kõigi kooliaja mälestustes kusagil kirjas. Hemingway viimane suurem ettevõtmine ja üks kuulsamaid teoseid on kirja pandud Kuubas 1951 ja avaldatud aasta hiljem, sisuks kalamees Santiago viimane heitlus merega.

Esmene aspekt, mis lugejale ilmselt koheselt silma hakkab, on sügav sõprus nooruk Manolini ja vanur Santiago vahel. Noor poiss hoiab Santiagot nagu vanaisa ja aitab teda, kus aga saab. Tegu on pigem tõelise meestevahelise sõpruse kui isa-poeg suhtega (oma isa vastu poiss , kus küll kumbki kummagi kohta elus teab, aga seda teisele kunagi meelde ei tuleta, sest austab teda just sellisena, nagu ta on. Selline suhe põlvkondade vahel on harv nähtus.

Teine eripära on Hemingway stiil kõike kirjeldada, väga otsekoheselt sügavale minnes ja elule tõepoolest muuli istuva nentiva elule tagasi vaatava mehena silma vaadates. Keskkooli esimene lugemisproov jättis mulle tõepoolest mulje, et tegu on tohutult kurva looga, näitamaks, et kõik siin maailmas lõpeb kord ja iga unistus ei täitu.

Aga teine lugemine tõestas, et tegu on hoopis teistlaadi looga, sest asjaolu, et vana mees oma nõrkustega arvestab, neid hinnata ja mõõta oskab, annab talle eelise oma keha tunda ja õigel hetkel mõistuslikult suunata. Santiago on tark ja tugev mees, olgugi et vana ja kohati uhke, tunnistades vaid merel ja iseendale – nüüd võiks poiss siin olla, ma kardan, et ilma temata ei jaksa. Mida aga olelusvõitluse trajektoori mööda edasi, seda enam ilmneb, et vana iga on rada väärtuslikke kogemusi, mis Santiagole väga põhjalikud teadmised mere ja selle elanike loomusest on andnud. Ja julgusest sellel mehel puudu ei jää – kas keegi teist on võimeline tapma ühe käega neli haid, olles eelnevalt kaks ööpäeva paadis istunud ja endast vähemalt kaks korda suuremat kala jahtinud?

Asjaolu, et kala lõpuks koos kütiga kaldale ei jõua, ei tähenda sugugi kaotust ses heitluses loodus- ja inimjõudude vahel, sest Santiago alistas oma võrdse vastase ja lömastas parasiidid, kes võidu kojuviimisel tema teele sattusid.

Kõige ilusam ongi ilmselgelt suur austus, millega see mees merd ja oma marliini kohtleb – ta lubab jääda merele, kuni kas kala või tema sureb. Meri pole tema vaenlane, vaid kaaslane, ja olgugi et tal mingil hetkel armastatud naine oli (kellest küll hoolivas võtmes, aga vähe räägitakse) – oma viimase tantsu tantsib Santiago merega ja olgugi, et see ta keha lõplikult laastab, lõpetab ta oma aja õnnelikult, viimastes lugejani toodud ridades unenägudes rannaliival.

Sümbolitesse laskumise vaatenurka iseloomustan Hemingway sõnadegga: „No good book has ever been written that has in it symbols arrived at beforehand and stuck in. ... I tried to make a real old man, a real boy, a real sea and a real fish and real sharks. But if I made them good and true enough they would mean many things". Seega jäägu nüansid teie päid kummitama, sest nüansse võiks hulgaliselt välja tuua.

Jään aga autorit järgides lihtsa ja ilusa juurde – lugege Hemingwayd, lugege lühijutte, lugege romaane. Miskipärast pole nimekirjas, mille järgi hetkel loen, rohkem Hemingwayd. Aga kindlasti soovitan lugeda kuue lühijutuga kogumikku „The Snows of Kilimanjaro“ („Kilimandžaaro lumi“).