7. Geoffrey Chaucer: Canterbury Tales

The Canterbury Tales is a collection of stories written in Middle English by Geoffrey Chaucer at the end of the 14th century. The tales are told as part of a story-telling contest by a group of pilgrims as they travel together on a journey from Southwark to the shrine of Saint Thomas Becket at Canterbury Cathedral.


Alustasin Canterbury Talesi lugemist vanainglisekeelses variandis ja keeleline meisterlikkus pungus muidugi igast avausest välja koheselt, aga nii vana keel oli minu jaoks veidi raske, seega jätkasin Nevill Coghilli tõlkega tavakeelde. Tõlge on väga hea ja keeleline rikkalikkus ja mitmekesisus on säilinud, eriti arvestades, et teos koosneb lühijuttudest, mida räägivad erinevate taustadega inimesed.

Coghilli tõlke tagakaanelt loetav arvustus ütleb: "The tales are told by a motley crowd of pilgrims as they journey for five days from Southwark to Canterbury. Drawn from all levels of society and all walks of life (from knight to nun, from miller to monk), the pilgrims reveal a picture of English life in the fourteenth century which is as robust as its representative."

Tõde on, et jutustuste kogum tervikuna ajastu hõngu väga autentselt edasi annab ja samuti, et kõigile seal midagi leidub, kuna kõrvuti on jutud sellest, kuidas kaks kavalat tudenginoormeest ihnele veskimehele kätte maksavad teda purju jootes ja siis öö läbi tema naise ja tütrega lõbutsedes, ja sellest, kuidas vooruslik naine oma meest truult teenima jääb, isegi kui too temalt mõlemad lapsed röövib - naisele teada olevalt tappa laseb, et nad röövitud olid, selgub naisele lõpus - ja takkapihta teatab, et on aeg uus ja noorem naine võtta, kusjuures vanem naine peaks noorele mõrsjale teenijaks jääma.

Keelelisele naudingule rõhudes: kuna juttude vestjad erinevatest seltskonnakihtidest pärinevad, on sõnade valik ja keele esteetiline tase erinev, sellest tulenevalt mitmekesine lugemine hoolimata värsivormist, mis mulle juba omajagu tüütuks on muutunud, kuna meil ühes seminaris ainult keskaegseid värsivormis romaane loetaksegi.


Lõbustavaks öökapiraamatuks võin soovitada, sest üks lühike lugu korraga lugeda ja vastavalt naerda või imestuda või imetlema jääda peategelaste seiklusi jälgides on täitsa lõbus. Aga korraga tervikuna läbi lugemiseks olgugi, et lugusid võrreldes näiteks Dekameroni saja lühijutuga niiiiii palju pole - hakkab kooslus veidi venima.

Theodor Storm: Der Schimmelreiter

Mida muud ikka jõulupühade ajal teha kui lugeda? Kingitusi pakkida ja jõulusööki lauale tassida muidugi.

Seega tahaksin jällegi pakkuda ekskursina lugemiseks suurepärast novelli Theodor Stormilt, ilmunud 1888. Schimmelreiter ehk kimliratsur räägib suures plaanis Hauke Haienist ja tema võitlusest loodusega, Põhja-Saksamaal asuva külakese saatusest heitluses mere hävitavate jõududega, kuidas inimene üritab loodust enesele alistada ja mis on selle hind, et emake Maa tal seda teha lubab.

Storm kirjutab loole kaks raami ja loob pika sissejuhatuse, mis alustuseks veidi segadusse ajab, aga üldiselt lihtsalt lugejale selgeks tahab teha, et lugu juhtus kaua-kaua tagasi ja mälu on küll hägune, aga lugu juhtus tõepoolest. Sellise nimega koht nagu jutustuses kirjeldatud on täiesti olemas, aga lugu kirjutatud 19ndal sajandil ja tegevus asetub 17ndasse sajandisse.

Paeluv ja mõjuv on sünge meeleolu, mis kohe raamatu alguses luuakse - kummituslik ratsanik möödub õhtul külakesse öömajale sõitvast rändurist ja tundub, et ei taha küll halba, aga on hirmuäratav ja müstiline tegelane. Rändur jõuab kohalikku kõrtsi ja kuuleb legendi Kimliratsur Hauke Haiest, kes maksis kõige kõrgemat hinda, et ennast külavanemana tõestada ja loodus alistada. Põnevus ja pinge lausa nähtavalt ronib lugeja silmades, julgen ma öelda. Kuni traagilise lõpuni.

Omanäolised looduskirjeldused illustreerimaks jutustuse üldist meeleolu, inimeste veider psühholoogia ja maailma nägemise viisid, seletamatud juhtumised ja üleloomulik element moodustavad suurepärase lugemiskogemuse.


Soovitan väga soojalt!

6. Dante Alighieri: "Jumalik komöödia" (La Divina Commedia, 1308–1321)

The Divine Comedy (Italian: La Divina Commedia), written by Dante Alighieri between 1308 and his death in 1321, is widely considered the central poem of Italian literature, and is seen as one of the greatest works of world literature.The poem's imaginative and allegorical vision of the Christian afterlife is a culmination of the medieval world-view as it had developed in the Western Church.

The Divine Comedy is composed of over 14,000 lines that are divided into three canticas (Ital. pl. cantiche) — Inferno (Hell), Purgatorio (Purgatory), and Paradiso (Paradise) — each consisting of 33 cantos (Ital. pl. canti). An initial canto serves as an introduction to the poem and is generally considered to be part of the first cantica, bringing the total number of cantos to 100. The number 3 is prominent in the work, represented here by the length of each cantica. The verse scheme used, terza rima, is hendecasyllabic (lines of eleven syllables), with the lines composing tercets according to the rhyme scheme aba, bcb, cdc, ded, ....

The poem is written in the first person, and tells of Dante's journey through the three realms of the dead, lasting from the night before Good Friday to the Wednesday after Easter in the spring of 1300. The Roman poet Virgil guides him through Hell and Purgatory; Beatrice, Dante's ideal woman, guides him through Heaven. Beatrice was a Florentine woman whom he had met in childhood and admired from afar in the mode of the then-fashionable courtly love tradition which is highlighted in Dante's earlier work La Vita Nuova.

In Northern Italy's political struggle between Guelphs and Ghibellines, Dante was part of the Guelphs, who in general favored the Papacy over the Holy Roman Emperor. Florence's Guelphs split into factions around 1300, the White Guelphs, and the Black Guelphs. Dante was among the White Guelphs who were exiled in 1302 by the Lord-Mayor Cante de' Gabrielli di Gubbio, after troops under Charles of Valois entered the city, at the request of Pope Boniface VIII, who supported the Black Guelphs. This exile, which lasted the rest of Dante's life, shows its influence in many parts of the Comedy, from prophecies of Dante's exile to Dante's views of politics to the eternal damnation of some of his opponents.


Inferno.
Leave all hope, ye that enter. (Inferno, Canto III)
Jap, tõde, sellist inglise keelt 600lk on lootusetu lugeda, ütleb esimene mulje.

...aga nii irooniline kui see ka poleks, ei häiri vanakooli inglise keel ja ühekaupa grupeerituna, aga lausetena tõlgitud värsid (see on naljakas, eesti keeles on asi rohkem värsivormi jäetud) lugemist, väikesed veidrused rikastavad seda.

Dante on üks nendest autoritest, keda tuleb ikka ja jälle lugeda ja tänu tema mitmekihilisusele ei lõpe vihjed antiigile, kristlusele, autobiograafilisele tasandile, ajaloole, astroloogiale et cetera. Pole ime, et iga peatüki lõpus on sama pikk rodu seletusi viidetele teistesse kontekstidesse. Sümboolika on lõputu.

Põrgu kirjeldus ei üllata sel määral, et karistused, mida patused kannavad, kohati võikalt kirja pandud said. Kahepoolne on asja kristlik dimensioon – loogiline, et kõige madalamale on paigutatud Juudas, samas on väga madalatel ringidel ka paavstid-vaimulikud. Leiame antiikeeposte tegelased – kas saakski imestada, kui Dante teejuhiks on suurmeister Vergilius isiklikult? –, Piibli parimad pärlid. Purgatorios ja paradiisis ei üllata kohatud tegelaskujud eriti - heasoovlikkust me ju eeldame, see, et Dante kellegi põrgusse pistab, ajab ju rohkem muigama. Paradiisist leitavad on juba üpris etteaimatavad, kes vähegi Piiblit lugenud ja kirikulooga veidi tutvunud - illustratsioon allpool.

Nii muuseas - lihtsalt "Comedia" oli teose nimi algselt, "Divina" lisas Boccaccio, kes Dantest suures vaimustuses oli ja temast eeskuju võttis, oli ka Dekameroni üheks peamiseks eeskujukski Dante Komöödia. Sealt siis ilmselt ka vormistuslik eripära alustada iga peatükki resp. juttu lühikese kokkuvõttega. Kokkuvõttest saab sissejuhatus. Milline võrratu paradoks!

Lõppu jõudes kordab Dante oma eesmärki – tuua lugejad välja (vaimu-)viletsusest ja juhtida neid õnnistuse suunas („to remove those who are living in this life from the state of wretchedness and to lead them to the state of blessedness“ – Paradiso, Canto XXXIII) ja selle ta ka väga hästi saavutab. Millised värvikad kirjeldused nii patu kui vooruse viljadest ja elust põrgus ja paradiisis läbivad teost ja milliseid emotsioone nad lugejas tekitavad – põrgu kirjelduste peale vajub suu hämmeldusest lahti, paradiisi jõudes lähevad silmad särama.

Tagantjärgi soovitan eelnevalt lugeda Ovidiuse Metamorfoose, millega ma oma nimekirjas hiljem kohtun, mille lugudest aga väga paljudele viidatakse.

Lõppkokkuvõttes – tegemist on tohutult kompleksse organismiga täis päevapoliitikat, ajalugu, mütoloogiat, (religiooni-)filosoofiat, emotsioone, spekulatsioone, huumorit, häbematust ja tohututes kogustes ilu ja emotsiooni. Pole küsimustki, kas peaks kuuluma raamaturiiulisse.

Kuna Dante poolt visandatud maailmapilt on niivõrd kompleksne, soovitan uurida teemakohaseid illustratsioone:


Inferno
Purgatorio
Paradiso


Ja lõpetuseks viimase, kõige ilusama Canto kokkuvõte, Dante rännaku viimane samm.


Dante: Paradiso, Canto xxxiii

The final goal of divine Providence, the mysteries of the incarnation and the redemption, the contrast between earthly hope and heavenly fruition, the whole order of the spiritual universe epithomized in the poet’s journey, the crowning grace still awaiting him, the need of yet further purging away of mortal dross if he is to receive it, the high obligation that will rest upon his life hereafter, the sustaining grace that will be needed, to enable him to meet it by keeping his affections true to so great a vision, and the intense sympathy with which all the saints enter into his aspiration and plead for the fulfilment of the utmost grace to him as a part of their own bliss [---] and Dante [---] looks right into the deep light. Memory cannot hold the experience that then was his, though it retains the sweetness that was born of it. But as he gropes for the recovery of some fragment of his vision, he feels in the throb of an ampler joy the assurance he is touching on the truth as he records his belief that he saw the whole essence of the universe, all beings and all their attributes and all their relations, no longer as scattered and imperfect fragments, but as one perfect whole naught else than one single flame of love.

So keen is the light of that flame that it would shrivel up the sight if it should turn aside. But that may not be, since good, which is the object of all volition, is whole and perfect in it, and only fragmentary and imperfect away from it, so that a free will cannot by its nature turn away; and the sight is ever strengthened that turns right into it. As when we look upon a picture or a script, glorious but at first imperfectly mastered by us, and as our eyes slowly adjust themselves, the details rise and assert themselves and take their places, and all the while that the impression changes and deepens the thing that we look upon changes not nor even seems to change, but only we to see it clearer, so Dante’s kindling vision reads deeper and deeper into the unchanging story of the triune Deity, [---] – but his powers fail to grapple with the contradiction till the reconciliation is brought home to him in a flash of exalted insight. Then the vision passes away and may not be recalled, but already all jarring protest and opposition to the divine order has given way in the seer’s heart to oneness of wish and will with God, who himself is love.


(The Divine Comedy of Dante Alighieri, The Carlyle-Wicksteed Translation. 1944. lk. 602j)

Onegin

Kuna hetkeline läbinäirimine puudutab Dantet, siis ma usun, et on arusaadav, et mul hambavahed hetkel Põrgut ja Puhastustuld täis on ja et enne natuke suud tuli loputada, et jälle värske hingeõhuga arvustama hakata.

Kolmapäevani aga filmisoovitus kõigile Puškini fännidele - 1999. aasta Onegin, Ralph Fiennesi ja Liv Tyleriga. Tõsiselt hea. Judinaid üle selja jooksma ajav.


(treiler on kesine, ärge sellest end heidutada laske.)

5. Emily Brontë: Wuthering Heights

Wuthering Heights is Emily Brontë's only novel. It was first published in 1847 under the pseudonym Ellis Bell, and a posthumous second edition was edited by her sister Charlotte.

The name of the novel comes from the Yorkshire manor on the moors on which the story centers (as an adjective, Wuthering is a Yorkshire word referring to turbulent weather). The narrative tells the tale of the all-encompassing and passionate, yet thwarted, love between Heathcliff and Catherine Earnshaw, and how this unresolved passion eventually destroys them and many around them.

Now considered a classic of English literature, Wuthering Heights met with mixed reviews by critics when it first appeared, mainly because of the narrative's stark depiction of mental and physical cruelty.Though Charlotte Brontë's Jane Eyre was originally considered the best of the Brontë sisters' works, many subsequent critics of Wuthering Heights argued that its originality and achievement made it superior.


Tõde on, nagu sissejuhatusest selgub, et raamatu võinuks kirjutada mees (omal ajal ei usutud, et see oli tõesti Emily Brontë, kes nii andeka teosega maha sai), sest erinevatest peatükkidest esimene leiab aset mehe vaatenurgast ja kõlab vägagi autentselt.
Juba esimesed 20 lehekülge toovad segadust ja nõutust, kohati täielikku ajuvabadust (mille mõte ja (kurb) ajend muidugi hiljem selgub) ja suurepärast huumorit lugejani. Super.

Kõik tegelased on täielikult kahepalgelised, edevad, isekad ja õelad, aga Catherine’i ja Heathcliffi armastus kui keskne niit sellegipoolest kaunis ja puhas, lapsepõlvest peale elanud ja leekinud. Millise pühendumusega nad teineteisest räägivad, millise kirega teineteisele mõtlevad!

Narratiiv on tõeline eepos muidugi: Catherine’i isa leiab Heathcliffi kusagilt tänavalt, tõmmu, tumeda, mahajäetud orvu, ja võtab noormehe enda juurde. Lapsed kasvavad koos ja kokku. Aga Catherine abiellub teisega, mehega oma seisusest. Heathcliff pühendab end selle mehe elu põrguks tegemisele, mis tal kohati väga kergelt õnnestub, kuna mehe õde armub Heathcliffi ja ka abiellub temaga. Kui Catherine sureb, kutsub Heathcliff iga päev teda vaimuna tagasi. Ja kui Catherine’i tütar Heathcliffi pojaga sõbruneb, röövib Heathcliff Catherine juuniori ja sunnib oma pojaga abielluma. Kui Heathcliff sureb, maetakse ta tema palvel kahe kirstuga – tema kõrvale tühi kirst. Ja tõesõna, on kuulda olnud, et Heathcliffi ja Catherine’i koos olla kummitamas nähtud nende majade läheduses – sest kogu lugu keerleb kahe majapidamise ümber, Wuthering Heigts ja Thrushcross Grange.

Heathcliff on algusest peale tume ja sünge tegelane, agressiivsust täis. Catherine on isekas, edev ja ninakas. Aga nende tunded teineteise vastu on sügavad ja siirad. Niiväga kui selliste inimeste peas üldse siirus defineeritav on.

Raamat näitab Catherine’i üpris muutumatuna asjade kulgemises, minu arvates vähemalt – ta abiellub, saab lapse, sureb. Sündmuste keskmesse paigutan Heathcliffi ja tema deemonlikkuse. Algusest peale kirjeldatakse teda kui tõmmu välimuse ja loomusega poissi, kes teenijates võõristust tekitab ja sellest tulenevalt ka muidugi endasse tõmbub. Kui noormeheikka jõudnud Heathcliff Catherine’i vestlust teenijannaga pealt kuuleb, nimelt seda osa, kus neiu tunnistab, et nad kunagi abielluda ei saa, ja mitte sellele järgnevat armutunnistust just tema nimele, kaob ta, et rikkana naaseda ja Catherine’i abikaasale kätte maksta. Sest sai mees ju tema armastatud naise ainult oma seisuse pärast.

On julm vaadata, kuidas Heathcliffi hullunud kiindumus Catherine’i vastu hävitab tema ja teised tema ümber. Samas on niivõrd lummav jälgida, kui üdini pühendunud üks mees võib ühele naisele olla, kuidas armastus elu piiridest väljub ja mees naist vaimuna tagasi kutsub ning armastuses isegi siis – just siis – alla ei anna, kui naine maise elu lõpetanud on. Ja nende jaoks, kes vaimudesse usuvad, said ta lõpuks oma õnne nautida, mitte ajalikult, aga tasuks maiste piinade eest ajatult.

Samuti on ilus jälgida, kuidas Catherine’i samanimeline tütar Heathcliffi pojast inimese kasvatab, kui isa poja silmaringi laiendamise, isegi mitte kõnepruugi lihvimisele tähelepanu pole pööranud. Raamat lõpeb õnneliku armastusega pärast maist elu ja järgmise põlvkonna õnneliku armastusega siinpoolsuses. Ja kogu julmust, suremist, intriige ja vägivalda tähele panemata saan ma öelda, et mul on hea meel Heathcliffi õnne üle.

Ja ma ei hakka rääkimagi rikkalikust keelekasutusest, mis, tõepoolest, ei lasku sentimentaalsusestesse, vaid hoomab täpselt õigesti iga tegelase mõtteid ja loomust. Seda tuleb juba kogeda.

Väga, väga hea raamat.

4. Joseph Conrad: Nostromo

Nostromo is a 1904 novel by Polish-born British novelist Joseph Conrad, set in the fictitious South American republic of "Costaguana."

Conrad sets his novel in the mining town of Sulaco, an imaginary port in the occidental region of the imaginary country of Costaguana. This town and its denizens are believed by many to be among Conrad's greatest literary creations.

The book has more fully developed characters than any other of his novels, but two characters dominate the narrative: Señor Gould and the eponymous anti-hero, the "incorruptible" Nostromo.


Mitte just väga palju öeldud, eksole?
Raamat seevastu on tõsiselt kompleksne, äärmise filigraansusega detailideni väljatöötatud konstrukt.

Conradi teose mastaap on tohutu ja see ujutab lugeja üle juba esimeses osas raamatu kolmikjaotusest. Kirjanik on küll suurepärane kirjeldaja nii looduse, tehnika, ajaloo, poliitika kui inimsuhete osas – väikesed tähelepanekud ja omanäolised iseloomustused tikivad kauni mustri, mis esimest osa läbib. Aga kuna tegelaste ja sündmuste võrgustik nii mitmekihiline ja komleksne on, on raske jälgida kõiki, keda alguses tutvustatakse, samal ajal sündmuste käiguga kaasa minnes ja Sta. Maria linna saatust jälgides.

„The sentiment of love can enter into any subject and live ardently in remote phrases“ – kõlab tsitaat raamatu 60ndalt leheküljelt ja tõde on, et Conrad oma hinge raamatusse pannud – sest tegelaste valik on niivõrd värvikas ja tõepärane, et alguses harjumatu uus maailm mõne aja pärast täiesti hubane ja kodune tundub. Nagu Austeni kirjeldustest järeldati, et ta enamiku oma uhkuse ja eelarvamuse tegelastest enese tutvusringkonnast laenanud, tundub ka siin, et autor on kirjeldatud maailmas vägagi sees. Tegelikult on raamat mitmete allikate põhjal kirjutatud ja autor on märkimisväärselt vähe, kui üldse, aega antud piirkonnas veetnud. Aga seda ei märka keegi, kes ei tea.

Selline värvikas kirjeldus narratiivile sajaprotsendiliselt värskendavalt ei mõju – kuna kirjeldusi on rohkem kui tegevust, satub lugeja tihti ohtu ära eksida ja kuna koridor uksi täis, ei tea alati enam, millisest uksest õige tagasi minna on.

Tutvustuseks lõik ühest Conradi allikatest:
„If I went to San Felipe, I could easily go on to the coppermines of Aroa, which I was desirous of visiting. These mines were worked for a time under the superintendence of Englishmen with good results; but unfortunately one fine day the native miners took it into their heads that they had a grievance against the foreigners, so they fell on them suddenly, split their skulls with hatchets, and decamped with their property. For this cruel and cowardly deed some of the guilty parties were afterwards executed, but the mines were for a time abandoned.“ (Edward B. Eastwick: Venezuela or Sketches of Life in a South American Republic)

Hõbedakaevanduste ja raudteede ja sadamakaubanduse teemad lisaks üldpoliitilisele problemaatikale seal kesksed on ja seetõttu ma Nostromot tingimata naiste lemmikraamatuks ei nimetaks – hoolimata kohati sisse pikitud armastuse nüanssidest mõnede tegelaste vahel ja lõpuks kokkupandava Nostromo tegelaskuju prisma geniaalsusest venis raamat tohutult ja raske oli kogupilti meeles pidades samal ajal detaile jälgida.

Aga see ei tähenda, et raamat mulle muljet poleks avaldanud.

3. Samuel Beckett: Molloy

Molloy, the first of the three masterpieces which constitute Samuel Beckett’s famous trilogy, appeared in French in 1951, followed seven months later by Malone Dies (Malone meurt) and two years later by The Unnamable (L’Innommable). Few works of contemporary literature have been so universally acclaimed as central to their time and to our understanding of the human experience.

On first appearance the book concerns two different characters, both of whom have interior monologues in the book. As the story moves along the two characters are distinguished by name only as their experiences and thoughts are, to say the least, similar. The novel is set in an indeterminate place, most often identified with the Ireland of Beckett's birth. It was written in Paris, along with the other two books (Malone Dies and The Unnamable) of 'The Trilogy', between 1946 and 1950. 'The Trilogy' is generally considered to be one of the most important literary works of the 20th century, and the most important non-dramatic work in Beckett's oeuvre.


Molloy sisemaailm on kahtlemata iseseisev ökosüsteem. Ta on küll kunagi kuulnud sellest, mismoodi tavaline maailm töötab, aga pole sellesse sisse elada saanud. Halvatud jalaga hambutu aeglase arusaamisega olend tekitab ju enamikus meist võõrastust, et mitte öelda õõvastust.

Aga Molloy ei koosne ainult veidratest harjumustest (süstemaatiline kivide lutsutamine nälja peletamiseks? eergh), tal on tunded ja kuigi ta enesele suurt emotsionaalset üleküllust ei luba ja oma kapseldumise tagajärjel end ka raskesti väljendab, empiirilised vaatlused on küll detailsed (ta lebab põõsas ja kirjeldab möödaminejaid), aga oma tundespektrit ta analüüsida ei oska. Huumor, tema puhul küll pigem võidukas enese üle naermine – ka seda võib raamatust leida.

Molloy õnnelik lõpp võinuks Kivirähu Meemega võrduda – metsa sambla sisse sulada ja sinna rahulikult lesima jääda. Sest loodusega oli ta võimeline kõige kvaliteetsemat kooskõla saavutama. Aga kahjuks rebisid teised inimesed teda algusest lõpuni siia-sinna, kuni rebenemiseni.

Ühe sõnaga kirjeldades: veider raamat veidra karakteri veidrast elust, millesse on raske sisse elada – kuniks pole õpitud sügavamale vaatama (sest narratiivi tasandil võiks raamat olla 25lk). Aga vägagi väärt süübimist.


Triloogia jääb hetkel jätkamata, sest kuigi Becketti luule sümpaatselt ja paeluvalt omanäoline on, siis need raamatud mulle üdini maitsev tee ei tundu olevat. Kirjanik ise on öelnud: „I shall state silences more competently than ever a better man spangled the butterflies of vertigo,“ mis on ka täiesti tõsi, sest ma pole siiani kohanud kedagi, kes nii soravalt oskaks mitte millegi toimumist kirjeldada. Selline lähenemine on kohati huvitav, ja raamatu esimene osa jättis minusse sügava jälje. Aga kuna tegu on kahe looga samast tegelasest, kes, muutudes aina ebainimlikumaks, muutub ometigi aina sümpaatsemaks ja raamat on selles võtmes tagurpidi, on lõppu raskem lugeda kui algust. Hetkel piirdun kogetuga.

Andreae Capellani regii Francorum de Amore libri tres (1186-1190)

...ehk Andreas Capellanuse "Armastusest. Kolm raamatut".
Selle kogumiku inspiratsiooniallikate hulka loetakse nii Ovidiust kui islami autoreid.

Kirjutatud 1186-90 Akvitaania kuninganna Eleanore ja Prantsuse kuninga Louis VII tütre Marie de Champagne soovil - kes muide olid palju intelligentsemad kui neid omal ajal ümbritsenud meeskodanikud ja kes tegelesid oma meeste äraolekul täiesti legitiimiselt riigiasjadega -, sisaldab raamat dialooge meeste ja naiste vahel erinevatest ühiskonnaklassides ja defineerib erinevates võtmetes, mis on armastus, kuidas oma armastatu südant vallutada ja miks armastus lõpeb.

Miks mul hetkel tohutu kihk tekkis seda kogemust jagada - lugesin kilde sellest märkimisväärse sõnaosavusega koostatud "õpikust" ja kuigi pean loetu põhjal referaati kirjutama, ajab sisu ikka tõsiselt muigama. Tuleb muidugi arvestada, et tegemist on ajastukontekstipõhiste nõuannetega, aga ikkagi.

Tõeks võib võtta tema armastuse liigituse neljaks faasiks. Realistlik.

"Throughout all the ages, there have been only four degrees [gradus] in love:

"The first consists in arousing hope;

"The second in offering kisses;

"The third in the enjoyment of intimate embraces;

"The fourth in the abandonment of the entire person."

Aga kui hakatakse rääkima klasside- ja sugudepõhisest armastusest, ilmneb, et näiteks vaimulike meeste sammud füüsilise naudingu kõverteel andestatakse, sest selline on looduse tahe ja looduse tahet Jumal muuta ei saa. Samas kui nunn peaks eksima puhtusereegli vastu, on see skandaal ja kui teda ilmaliku võimu poolt tuleks karistada surmaga, on tema karistus pärast surma põrgutules põlemine.

Samuti õpetatakse, et abielurikkumine minne ehk rüütli ja tema daami vahelise armastuse (courtly love) viljana ei ole patt, sest sellisel armastusel on omad reeglid, mis kristlike doktriinide ökosüsteemist väljaspool seisavad. Abielumehe ja -naise vahel ei valitse nagunii muid tundeid kui kiindumus ja hoolivus teineteise vastu, nad kohtuvad magamistoas laste saamise eesmärgil. Kui peaks juhtuma, et mehe kirg omaenda naise vastu nõnda suureks kasvab, et ta naisega ka lihtsalt lõbu eesmärgil magada soovib, teostab ta abielurikkumist omaenda naisega ja on sellega raskelt pattu langenud.


Olid toredad ajad. Tahtsin neid teile veidi lähemale tuua ja mõtisklust putitada, mis tänapäeva abielus mehe ja naise vahel on. Alguses, kümne aasta pärast, 25 aasta pärast, teie endi soovides ja samas teie tutvusringkonnas. Ja kas on tõesti mõistlik ja arusaadav armukese pidamist tolereerida, isegi kui see säilitab (näilist) harmooniat abielus?

Kuna tol ajal abielud 90% vanemate või meessoost sugulaste (vend, onu) poolt paika pandi ja naisel vähe sõnaõigust oli, pole ime, et abikaasat kohustuse ja armukest vabaduse nautimise võimalusena nähti. Mees teadis, kui naine oli mõne rüütli südamedaam ja lasi sel rahus südamega juhtuda. Ja iseenesest on siin ajatult välja öeldud, et armastus haarab su mõistuse ja keha kui kiskja - sellele ei ole võimalik vastu panna.

Aga agape ja eros on kaks erinevat asja.
Seega, tekst 12nda sajandi lõpust - kohati täiesti akuraatne ja kohati ülim absurdum.
Kas kõik kordub ja on noorus alati hukas või muutub moraal mingis suunas?


Vastuste leidmiseks soovitan pöörduda signore Capellani ja oma südametunnistuse poole. :]

2. Jane Austen, England: Pride and Prejudice

Wiki tutvustus:
Pride and Prejudice is a romance novel by Jane Austen. First published on 28 January 1813, it was her second published novel. Its manuscript was initially written between 1796 and 1797 in Steventon, Hampshire, where Austen lived in the rectory. Originally called First Impressions, it was never published under that title, and in following revisions it was retitled Pride and Prejudice.

The book is narrated in free indirect speech following the main character Elizabeth Bennet as she deals with matters of upbringing, marriage, moral rightness and education in her aristocratic society. Though the book's setting is uniquely turn of the 19th century, it remains a fascination of modern readership, continuing to remain at the top of lists titled "most loved books of all time", and receiving considerable attention from literary critics. This modern interest has resulted in a number of dramatic adaptations and a plethora of books developing Austen's memorable characters further.

To date, the book has sold some 20 million copies worldwide.


Minu arvamus:
Olles eelevalt filmi näinud ja selle kvaliteedis veendunud, olid ootused Austeni tuntuima teose suhtes muidugi suured, mis oleks võinud raamatu muljet mingilgi määral tuhmimaks muuta. Aga oh, ei! Raamat ületab kahtlemata igasuguste filmide kvaliteedi ja paneb igal skaalal esimesest leheküljest viimaseni dialoogi terava huumori, lõpmatu väljendusrikkuse ja kompositsioonitäiuslikkusega ära.

Tõsi see on ja selgelt välja tuleb, et Elizabeth on prejudice ja mr. Darcy pride. Ja nii ilus on nendevahelist dünaamika ökosüsteemi ja teiste organismide liikumist ja osalust selles jälgida. Aga puhast ja kaunist armastust jälgides saab samaaegselt seedida ka hägusema moraaliga tegelaste õnne sillutamise võimalikkust ja õnnestumist.

Suurepärane lugu, haarab enesesse algusest lõpuni. Nii pea- kui kõrvaltegelaste iseloomud nii värvikalt kirjeldatud, unustamata sealjuures imeilusat arhitektuuri ja loodust kangelaste ümbruses. Ja mida saabki rohkem öelda, kui et lugege kindlasti.

Uhh, mis hea kogemus : )

1. Chinua Achebe, Nigeria: “Asjad lagunevad koost” (Things Fall Apart, 1958)

Wiki-tutvustus

Things Fall Apart is a 1958 English-language novel by Nigerian author Chinua Achebe. It is a staple book in schools throughout Africa and widely read and studied in English-speaking countries around the world. It is seen as the archetypal modern African novel in English, and one of the first African novels written in English to receive global critical acclaim.

The novel concerns the life of Okonkwo, a leader and local wrestling champion in Umofia—a fictional group of nine villages in Nigeria, inhabited by the Igbo ethnic group. It also focuses on his three wives, his children (mainly his oldest son Nwoye and his favorite daughter Ezinma), and the influences of British colonialism and Christian missionaries on his traditional Igbo (archaically "Ibo") community during an unspecified time period in the late nineteenth or early twentieth century.

Minu arvustus

Veider on alguses sellist raamatut lugeda, kuna mind kultuurikontekstist täielikult välja rebiti. Okonkwe, peategelane, Elanik Nigeerias, Umuofia külas, kelle elutee tõuse ja mõõnasid kirjeldatakse – talle elan ma kohati kaasa ja kohati lausa tunnen kaasa, kuna kirjeldatakse tema lapsepõlve ja otsuste põhjuseid, aga tema emotsioone täielikult mõista on raske – tappa oma quasi poeg, sest hõimu oraakel ütles nii?

Autor on muidugi lugejale kultuurikonteksti suhtes appi tulnud ja mõningad asjad lahti seletanud, millele tänu raamatu lõpuks hõimuühiskond natuke rohkem valgustatud on. Lõpus kerkib probleemina valge mehe tulek ja ristiusuga võitlemine, mida kirjeldatakse hõimu perspektiivist - kuigi olen alati arvanud, et valge mees on oma ülbuses palju väärtuslikku ja algupärast erinevates maailma nurkades lämmatanud, pole ma kunagi osanud tõeliselt hõimu vaatenurgast mõelda. Selles võtmes kindel laiendus silmaringile.

Emotsionaalse intelligentsi täienduseks lisanduvad lood loomadest, mis inimest kasvatama peaksid, näiteks lugu kilpkonnast, kes lindude pidusöögil käis või lugu ahnest linnust, kes oma Jumala välja kutsus. Kirjeldatud hõimuühiskonnas täiesti loomulik, minu taustaga lugejale jällegi mõnus värskendus mõttemustritesse.

Stiil sarnaneb tõelisele ameerika kirjanikule a la Saroyan ja McCullers. Lihtne ja ilus, emotsionaalne ja samas väga järsk – realistliku pildi edastamise eesmärgil. Meeldis.

Lugesin läbi ka raamatu järje, "No Longer at Ease" (1960), mis esimese osa tundmist küll ei eelda, aga soovitaks. Seekord kirjeldatakse Okonkwe pojapoja elu pärast Inglismaal ülikoolis õppimist ja kodumaale tagasitulekut. Kuidas ta ametnikuna tööle asub ja millised raskused sirguva riigi süsteemi närivad.

Teine osa jäi esimesega võrreldes küll kodule lähemale, aga ka tuhmimaks. Esimesest piisab. Achebe on küll aafrika kirjandusest tõlgituim autor ning teatud psühholoogliline rafinesse on talle omas kontekstis omane, kuid euroopasele võivad tema romaanid ehk tunduda liiga teistsugused, kui puudub adekvaatne perspektiiv.
Kuid kui Achebe esimene on teie nišš, võtke julgelt ka teine ette.