Thursday, December 3, 2009

5. Emily Brontë: Wuthering Heights

Wuthering Heights is Emily Brontë's only novel. It was first published in 1847 under the pseudonym Ellis Bell, and a posthumous second edition was edited by her sister Charlotte.

The name of the novel comes from the Yorkshire manor on the moors on which the story centers (as an adjective, Wuthering is a Yorkshire word referring to turbulent weather). The narrative tells the tale of the all-encompassing and passionate, yet thwarted, love between Heathcliff and Catherine Earnshaw, and how this unresolved passion eventually destroys them and many around them.

Now considered a classic of English literature, Wuthering Heights met with mixed reviews by critics when it first appeared, mainly because of the narrative's stark depiction of mental and physical cruelty.Though Charlotte Brontë's Jane Eyre was originally considered the best of the Brontë sisters' works, many subsequent critics of Wuthering Heights argued that its originality and achievement made it superior.


Tõde on, nagu sissejuhatusest selgub, et raamatu võinuks kirjutada mees (omal ajal ei usutud, et see oli tõesti Emily Brontë, kes nii andeka teosega maha sai), sest erinevatest peatükkidest esimene leiab aset mehe vaatenurgast ja kõlab vägagi autentselt.
Juba esimesed 20 lehekülge toovad segadust ja nõutust, kohati täielikku ajuvabadust (mille mõte ja (kurb) ajend muidugi hiljem selgub) ja suurepärast huumorit lugejani. Super.

Kõik tegelased on täielikult kahepalgelised, edevad, isekad ja õelad, aga Catherine’i ja Heathcliffi armastus kui keskne niit sellegipoolest kaunis ja puhas, lapsepõlvest peale elanud ja leekinud. Millise pühendumusega nad teineteisest räägivad, millise kirega teineteisele mõtlevad!

Narratiiv on tõeline eepos muidugi: Catherine’i isa leiab Heathcliffi kusagilt tänavalt, tõmmu, tumeda, mahajäetud orvu, ja võtab noormehe enda juurde. Lapsed kasvavad koos ja kokku. Aga Catherine abiellub teisega, mehega oma seisusest. Heathcliff pühendab end selle mehe elu põrguks tegemisele, mis tal kohati väga kergelt õnnestub, kuna mehe õde armub Heathcliffi ja ka abiellub temaga. Kui Catherine sureb, kutsub Heathcliff iga päev teda vaimuna tagasi. Ja kui Catherine’i tütar Heathcliffi pojaga sõbruneb, röövib Heathcliff Catherine juuniori ja sunnib oma pojaga abielluma. Kui Heathcliff sureb, maetakse ta tema palvel kahe kirstuga – tema kõrvale tühi kirst. Ja tõesõna, on kuulda olnud, et Heathcliffi ja Catherine’i koos olla kummitamas nähtud nende majade läheduses – sest kogu lugu keerleb kahe majapidamise ümber, Wuthering Heigts ja Thrushcross Grange.

Heathcliff on algusest peale tume ja sünge tegelane, agressiivsust täis. Catherine on isekas, edev ja ninakas. Aga nende tunded teineteise vastu on sügavad ja siirad. Niiväga kui selliste inimeste peas üldse siirus defineeritav on.

Raamat näitab Catherine’i üpris muutumatuna asjade kulgemises, minu arvates vähemalt – ta abiellub, saab lapse, sureb. Sündmuste keskmesse paigutan Heathcliffi ja tema deemonlikkuse. Algusest peale kirjeldatakse teda kui tõmmu välimuse ja loomusega poissi, kes teenijates võõristust tekitab ja sellest tulenevalt ka muidugi endasse tõmbub. Kui noormeheikka jõudnud Heathcliff Catherine’i vestlust teenijannaga pealt kuuleb, nimelt seda osa, kus neiu tunnistab, et nad kunagi abielluda ei saa, ja mitte sellele järgnevat armutunnistust just tema nimele, kaob ta, et rikkana naaseda ja Catherine’i abikaasale kätte maksta. Sest sai mees ju tema armastatud naise ainult oma seisuse pärast.

On julm vaadata, kuidas Heathcliffi hullunud kiindumus Catherine’i vastu hävitab tema ja teised tema ümber. Samas on niivõrd lummav jälgida, kui üdini pühendunud üks mees võib ühele naisele olla, kuidas armastus elu piiridest väljub ja mees naist vaimuna tagasi kutsub ning armastuses isegi siis – just siis – alla ei anna, kui naine maise elu lõpetanud on. Ja nende jaoks, kes vaimudesse usuvad, said ta lõpuks oma õnne nautida, mitte ajalikult, aga tasuks maiste piinade eest ajatult.

Samuti on ilus jälgida, kuidas Catherine’i samanimeline tütar Heathcliffi pojast inimese kasvatab, kui isa poja silmaringi laiendamise, isegi mitte kõnepruugi lihvimisele tähelepanu pole pööranud. Raamat lõpeb õnneliku armastusega pärast maist elu ja järgmise põlvkonna õnneliku armastusega siinpoolsuses. Ja kogu julmust, suremist, intriige ja vägivalda tähele panemata saan ma öelda, et mul on hea meel Heathcliffi õnne üle.

Ja ma ei hakka rääkimagi rikkalikust keelekasutusest, mis, tõepoolest, ei lasku sentimentaalsusestesse, vaid hoomab täpselt õigesti iga tegelase mõtteid ja loomust. Seda tuleb juba kogeda.

Väga, väga hea raamat.

2 comments:

  1. Mulle vastupidi ei meeldinud see raamat üldse. Tegelased olid liiga mustvalged, liiga egoistlikud, rumalad, kadedad... naised kõik ärahellitatud vuhvad (just selline naisetüüp, keda ma sügavalt jälestan) ja mehed mingid haledad könnid... või vastupidi - vihakollid. Muidugi oli mul Heathcliffist kahju ja kogu see kõle maastik ja maailm imponeerib mulle väga (näiteks D.H. Lawrence'i raamatutes) ja stiil ja keelekasutus ka... aga ma olen selline... hmm, tegelaskujudesse väga isiklikult suhtuv inimene ja kui keegi on mulle nii vastumeelne nagu Catherine... ohjah... võib-olla ma peaksin seda mõnel muul ajal lugema. Väiksemate emotsioonidega.

    ReplyDelete
  2. Sry, et mul vastamisega nii kaua läks, viimased 10 päeva on liiga tegevusega täidetud olnud, et üldse midagi suurt teha.

    Igatahes - Catherine ei ole mulle sümpaatne, üpris monotoonne tegelane ja nagu öeldud isekas ja edev naine, ei kaunista kumbki omadus kedagi.
    Aga Heathcliffi siseelu on midagi kurioosset ja müstilist minu jaoks - just kuna ta küll tundub, aga kui natuke mõtiskleda, siis ei ole absoluutselt mustvalge, igas tema halvas teos leidsin mina jälje tõestusest, et tal on hing.

    ReplyDelete