Sofi Oksanen: Puhastus

Eesti-soome päritoluga kirjanik-kolumnist Sofi Oksaneni meelisteemadeks on ajalugu ja ühiskond. Teravad teemad pole tabu ja kontekstitruu, autentne, vürtsikas kuuluvad paslike omadussõnade nimekirja.

Oksaneni uusim teos “Puhastus” (“Puhdistus” 2008, e.k. 2009) on ajalooline romaan elust Eesti NSVs aastatel 1946–1942.

Olla öeldud, et taoline kirjandus nagu Oksaneni sulest pole teps mitte igaühele lugemiseks mõeldud. Olla samuti öeldud, et antud aja läbi elanutele on sündmuste taasmeenutamine liig valulik ja seetõttu pelgavad nad Oksaneni ajaloolist romaani.

Täiesti mõistetav, tegu pole lasteraamatuga.

Aga minu usk antud teemal on, et kõik vahetult enne ja pärast taasiseseisvumist ilmavalgust näinud lapsed, kes nüüdseks on täiskasvanu kingadesse astunud/astumas, on lausa kohustatud lugema, milliseid jubedusi nende vanemad ja vanavanemad läbi ja üle pidid elama. Sest taolisi lugusid, mis õigesti jutustatud, nõnda lihtinimese perspektiivist lahti rulludes ja just naise rollile keskendudes, ajalugu seletavad ja samal ajal empaatiat ja vastikust äratavad, on vähe.

See toores autentsus, millega Oksanen Aliide Truu ja kaks põlvkonda noorema Zara nukrat mõtteviisi ja lõhkikäristatud maailmapilti kirjeldab, ja kuidas reaalsed toimumised sellist viisi ja pilti põhjendavad ja toetavad, on kohutav ja ühtlasi kaalukas minevik, mida ei saa käest lasta.

Kogu narratiivi ajalooliselt süngele-realistlikule omanäolisusele lisandub Aliide Truu figuur. Võimeline tohutult julgeteks tegudeks kellegi nimel, keda ta esimest korda elus näeb, olles ometigi nooruses korda saatnud midagi andestamatut. Täielik isekus, millest sündinud kannatused on omakorda sünnitanud täieliku isetuse. Mürgitatud hing, kes vanaduspõlves oma patte lunastab. Täiesti ebasümpaatne igavene “teine”, kelle kannatused tunduksid justkui õigustatud… ja tõsised probleemid nii ajalooliselt kui isiklikult põhjendatud sündmuste käigus.

Justkui sellest veel ei piisaks, on Oksanen erinevatest perspektiividest lähtudes narratiivi põimimise ja aeglase lahtiharutamise-seletamisega nõnda vaeva näinud, et Aliide Truu tõelise loomuse täielikuks mõistmiseks ja õõvastama kogemuse täiemahulise läbielamise tarbeks taas otsast võiks alustada… kui see raamat ometi sellist musta pilve pea kohale ei jätaks pärast viimase lehekülje pööramist.

Imetlus. Häbi. Äärmuslikkus. Elu. Valu. Vägivald. Abitus. Mõrv. Veri. Häbi. Varjamine. Elu.
Aeg. Tõde. Lunastus.
Elu.

Lugege, kui julgete!

Paulo Coelho: Zahir

Brasiilia kirjanik Paulo Coelho Romaanid „Alkeemikust“ (1988) „Alephini“ (2012) on tuntud oma spirituaalse sõnumi ja teekonna poolest. Coelho on kirjanik, kes enda sõnul paneb kirja loo teemal, mis tema hinges enim kirjapanekut ootamas pakitseb. Sellest n.ö. ülestunnistusest ja hingelisest rännakust sünnib paberil lõpuks raamat.
„Zahiri“ (2005) lugedes jääbki mulje, nagu kirjanik oleks alguses küll raami kokkunaelutanud, kuid alles siis hakanud unistava pilguga sellesse sobituvat maali lõuendile visandama.

Romaani algus pajatab, kuidas minategelase abikaasa Esther on kadunud ja toob põnevust ja pinget, kuna naine oli ohtliku poliitilise olukorraga maades reporterina teel ja seega äkki ohus.
Ajapikku selgub, et Esther on omal käel ja tahtel kooselust loobunud ja läinud ennast otsima. Müstiline abiline ja/või Estheri potentsiaalne armuke Mikhail tuleb mingil hetkel minategelase ellu ja alguses jääb selgusetuks, kas tegu on meest edasiviiva või takistava tegelasega. Lõpuks mõistab protagonist aga kogu tegevuse tagamaid ja asub isiklikule vaimsele rännakule teel enese- ja samaaaegselt armuvalu ületamiseni – armastuse nimel.

Kohati toimub romaanis pingeline tegevus, minateglease emotsionaalne räsimine ja huvitavate figuuride vahetumine, kohati on tegu aga lihtsalt päeviku ja senise elu refleksiooniga. Mõlemad on aga samavõrd põnevad ja mõjuvõimsad, kuna tegu on ausa ülestunnistusega vabameelse inimese südame poolt, kes teab täpselt, et tema suhe selle inimesega on olnud võrratu, aga ka, et tema ego putitamiseks peab alati midagi toimuma ja et ta jääb ellu ilma selle inimeseta. Kuidas armastus maailma juhtiv jõud on ja miks altruistlikud teod ja egotsentrismi ületamine puhtasse vaimsesse seisundisse võivad viia, ilmneb alles lõpupoole, kui kunstnik on valu ja kannatuste läbi oma teekonna lõpp-punkti jõudnud.


Selline bipolaarne armastus, mille all Coelho minategelane „Zahiris“ kannatab – kohati ala-, kohati teadlikult – on reaalsus, sest kahe inimese suhtes esineb võrdses vahekorras nii armastust, vihkamist, austust kui põlgust, ja ühe isiku tundmaõppimise ja temaga koos kasvamise käigus tuleb osata leida tasakaal iseendaksjäämise, iseendakssaamise ja partneril sama teha laskmise vahel. Ja just kõige lihtsamates, kuigi samaaegselt varjundirikkamates toonides mõtiskleb Coelho protagonist oma armuelu üle.

Kuid – ja see on mu isiklik arvamus – iga hing jõuab oma eneserefleksiooni arengus mingil hetkel millegi üleinimlikuni, nagu taipab ka alguses väga egotsentriline, kuid hiljem lõpuks avatud silmadega vaatleja rolli langenu – on temast võimsamaid jõude, ja nende vabastamine ja tunnustamine eneses ja maailmas toob teda Tõele ja Õnnele lähemale.

Et Coelho minategelane samaaegselt sümpaatne ja ebasümpaatne tundub ja et Esther kui spirituaalsusesse-püüdleja teda algselt oma tegudega eemale ja lõpuks – deo gracias – aina lähemale (lükkab ja) tõmbab, annab figuuride realistlikkusele juurde ja illustreerib kenasti võitlust tema vana ja uue mina vahel.
Ja samaaegselt pungitseb ka see romaan viiruki ja müstika hõngust nagu Coelho œuvrele omane.

Absoluutselt kohustuslik kirjandus. Sisemine rahu ja tasakaal garanteeritud (vähemalt) nädala(te)ks.

Olevik, Tulevik

Vastupidiselt kurjadele kuulujuttudele (mida ma enesele oma kuulsusejanuhoos tegelikult vaid ise ette kujutan) või siis lihtsalt lugejate kahtlustele (mis on küll hetkel, kuid mitte pikas perspektiivis, põhjendatud) ei ole Päikesejänku teid hüljanud!

Loen hetkel Elsa Morantet ja tahan tema kohta kindlasti nii mõndagi öelda, aga kuna tegelen hetkel doktoritöö teema otsinguga, ei tule vabal ajal lugemisest töötamise kõrvalt suurt midagi välja. Küll aga olen otsast lõpuni imenud endasse kaks romaani: Paulo Coelho "Zahiri" ja Sofi Oksaneni "Puhastuse".

Esimese leidsin juhuslikult mingi teise raamatu kohta lugedes, teise kinkis mulle asendamatu, võrratu, ainulaadne sõbranna Ingel jõuludeks. Mõlemi puhul oli raske lõpetada lugemist, kuna raamatud puudutavad lugejat nii mitmel tasandil nii lähedalt. Ja mõlemad täielikult omal moel.
Sellega seoses luban järgmiseks kolmapäevaks Zahiri kohta kirjutada, ülejärgmiseks Puhastusest - ilmselt on eesti retsensioonide maastikul Puhastust lahti võetud nii- ja naapidi, aga kavatsen teisi retsensioone lugeda ja kommenteerida alles siis, kui enda oma valmis kirjutet.

Seega - on taas, mida oodata!


Samuti: Minu Magistritöö. Te tundsite huvi.

Magistritöö kujutas endast esiteks erinevate sümboliteooriate bilanssi: Goethe kirjanduse-kunsti-esteetika aspektist, C. G. Jung psühhoanalüüsi ja unenäotõlgenduse aspektist ja 20. sajandi filosoof-antropoloog Ernst Cassirer... filosoofilis-antropoloogilisest aspektist (duh, sorri).
Töö jagunes kahte ossa, millest esimene võrdles erinevaid sümboli mõiste käsitlusi antiigist tänapäevani ja otsustas lõpuks, et tegu on mõistega, mille defineerimine on pidev, hägune ja mõttetu. Iva peitub sümbolite funktsioonis, mis on alati ja igal ajal olnud ühene: edastada äratundmist, teadmist, kognitsiooni. Ükskõik, millise definitsiooni mätta otsast läheneda. Ja sellepärast võib tänaseks kõik ranged sümboliteooriad aknast välja visata. Neist pole puudust :-P

Võtsin põhiliselt Cassireri idee sümboolsetest vormidest (symbolische Formen), mille alla kuuluvad Kunst, keel, müüt, tehnika jne. Leidsin Goethe, Jungi ja Cassireri vahel ühendavaid jooni, mille järgi Cassireri sümboolsete vormide teooria paika peab ja tõin praktilises osas näitena Hermann Hesse romaanid, kus protagonistide tee enese sisemuse äratundmiseni või siis hingelise tasakaaluni viib just erinevate sümboolsete vormide kaudu. Jõudsin järeldusele, et kõigi sümboolsete vormide ühine nimetaja on vaim (Geist), sümboolsete vormide kaudu jõuab protagonist vaimse äratundmiseni ja tõin kõigis Hesse romaanides näiteid, millistes sümbolites selline vaim väljendub - samal ajal lubasin enesele üpris subjektiivselt jälgida, kui kaunis on kunstnikutüübi hingeline valamine erinevatesse kunstivormidesse ja milline indiviidist kõrgemal seisev kaal sellistel protseduuridel on. Samuti jõudsin ära mainida, kuidas Hesse protagonistide religioossed tõekspidamised ida ja lääne traditsioonid kokku traageldavad ja kuidas taustast hoolimata (olgu see siis India või Saksamaa või Inglismaa või araabia) tegelaste sisemine areng sama rada pidi sujub ja nad sama äratundmiseni jõuavad.

Järgneb töö inglisekeelne resümee:

The current role of symbols and symbol theories in cultural studies has been looked upon as questionable for quite some time. Many theoreticians assess the symbol as an outdated or uninteresting subject of research, mainly because of it’s ambivalent history and a resulting plenty of discrepant definitions.

In the nineteen-twenties, however, Cultural philosopher Ernst Cassirer caused a Renaissance in symbol studies with his concept of symbolic forms as different manifestations of intellectual energy. This theory has the potential to subsume previous symbol theories, as well as to remain a central idea in the current understanding of symbols.

The goal of this thesis is to research the status and credibility of Cassirers symbol theory. It will do so by analytically comparing it to other significant theories, i. e. of Johann Wolfgang von Goethe and Carl Gustav Jung. The practical part of the thesis will use all three theories to research the symbols of Hermann Hesse’s novels and stories. In this regard, three symbols were chosen: the primordial mother, the symbol of water and butterflies and birds as a symbol of freedom and inidivituality. An analysis of the texts will observe the possibility of grouping symbols under the categories of symbolic forms and show the function of these symbols as the function Cassirer defined to be central: to be a medium of knowledge and enlightenment. In doing so, the thesis will search to prove the significance of Cassirers theory for current research and argue in favour of the expiration of a definition of the symbol.

The word synthesis can be seen as characteristic for Hesse as well as Cassirer: both aspire to bring different parts of the world together. Hesse accomplished this in his characteristical synthesis of Eastern and Western world views, Cassirer did the same with the „Philosophy of the Symbolic Forms“ by creating the possibility of a synthesis for different fields of sciences. This thesis aims to emphasize the uniqueness of such a combination and to prove that research opportunities for the symbol are anything but outdated.

(c) Päikesejänku


Loodan, et sellega vastasin kõigi huviliste küsimustele.

Päikesejänku talveuni on möödas, hurraa!

Reaalselt kirjutan ilmselt sel aastal küll vaid kord või kaks kuus. Aga annan endast parima :-)

Peatse kohtumiseni!

Siiski pikem puhkus

Sellest blogist ei saa kohe kindlasti minu eraelu kroonika (on teine blogi sellise ülesandega), aga kahjuks pean tunnistana, et kahel kohal töötamine ja pärast õpinguid potentsiaalsele töökohale asumisega seotud toimingute (kolimine) jaoks raha kokku riisumine võtab täpselt nii palju aega, et väga palju muud tehtud ei saa.

Sealhulgas pean ka mõneks ajaks raamatublogiga hüvasti jätma.

Kui kõik hästi läheb, naasen kuu pärast.

Seniks värvilist sügist!

Kallid kirjandusesõbrad,
olen teid taas unarusse jätnud!

Magistritöö kirjutamine võtab rohkem aega ja unepuudust, kui arvasin.
Naasen taas septembrikuu lõpus ja siis on lõpuks aega lugemiseks. Kirjutan lõputööd Hermann Hessest, mis tähendab, et puutun hea kirjandusega igapäevaselt kokku - aga rõõmustan juba raamaturiiulis lebava üle, mis akadeemilise raadiusega kokku ei puutu.

Soovin kõigile tudengitele hüva kooliaasta algust ja jätkan Proustiga kolme nädala pärast.

:-)

62. Vladimir Nabokov: Lolita

Lugesin kurikuulsa Vladimir Nabokovi 1955/58 inglise (ja hiljem vene) keeles ilmunud romaani "Lolita" esmakordselt gümnaasiumis. Temaatika oli paeluv, kuna, nagu Nabokov ise kommenteerib, on tegu ühega kolmest paariana pagendatust teemast kirjanduses* ja seega oli teose provokatiivne potentsiaal juba huvipakkuv.

Nüüd aga raamatublogi tarvis "Lolitat" uuesti avastades avanes mulle täiesti uutlaadi sümpaatia Nabokovi isiku ja kirjutatu vastu.

Kirjanik ise räägib raamatu järelsõnas, et inspireeriva materjali hulka kuulus muuseas artikkel ahvist, kes pikkade eksperimentide ja dresseerimise järel tõi lõpuks esile ainsa (omal ajal ju siis) looma poolt tehtud joonistuse, jäädvustades paberile oma puuri trellid.
See idee võiks keskealise Humbert Humberti kohati veidi apoloogiliselt, kuid kohati lihtsalt siiralt armuõnne suikuva romaani iseloomustuseks sobida küll: Lolita, pärisnimi Dolores, on 12-aastane plika, kui H.H. temasse armub. Mees abiellub tüdruku lähedale jäämiseks tema emaga, kes õnne(tuse)ks peatselt hukkub ja armusuhe keskealise ja mürsiku vahel võib alata.
Humbert sõidutab oma "tütart" mööda Ameerika Ühendriike ja hellitab teda erinevate kingitustega, vastutasuks plikatirtsu lubamisele, öiseid hellitusi protestimata vastu võtta. Tüdruk pannakse mingil hetkel kooli ja huviga külastab ta ka näiteringi, kuni aga tüdineb ühes kohas elamisest ja teeb ettepaneku taas maad avastama minna.
Ühel hetkel aga libiseb salakaval Lolita kaasosalise abiga Humberti käte vahelt. Pärast väga pikka otsingut ja kolme aastat teadmatusse ja unarusse jäetud armastust saab mees esiteks pettumuse, teiseks mõrva osaliseks.
Kes lõpuks ellu jääb ja kes surma saab, on minu jaoks üpris hääbuv, aga miski kaunis ei kesta igavesti. Raamat lõpeb mahlaste verelahmakatega ja suleb vägivalla ja perverssuse ringi kenasti, tuletades raamajutustuses - nagu alguseski - meelde, et autor pani oma tõestisündinud mälestused kirja kinnipidamisasutuses.

Loomulikult valdab lugejat dilemma. Humbert, kes na sümpaatselt ja haletsusttekitavalt oma psühholoogilise defekti lauale laob ja selle eest vabandada üritab; Humbert, kes kujutab oma räpaseid lapsfantaasiaid vaid ette ja ei tee reaalselt liiga ühelegi väikesele tüdrukule, jäädes alati turvalisse kaugusse; Humbert, kes planeerib Lolitat käperdada vaid siis, kui plika magab, säilitades seega tolle süütuse; Humbert, kes teeb oma kasutütre oma armukeseks, kui avastab, et pole esimene, kelle "süda" on külastanud Dolores Haze'i jalgevahet.

Rääkimata figuuride tasandist ja sellest, kuidas Humbert oma Lolitat poputab ja mürsiku, hiljem puberteediealise kapriisidele allub, tuleb tähele panna Nabokovi stiili. Humoorika ringiga on detailselt, kuid läbi lillede kirja pandud nii mõnigi vürtsikas detail selle ebatavalise paari voodielust ja Humberti seiklustest enne ja pärast Lolitat. Heldimusega laob protagonist lauale kõik oma kaunid naismälestused ja kõnetab lugejat, justkui too istuks ülal pingis kohtuga, kes teda kohe-kohe karistama hakkab. Daamid ja härrad! Halastage!


Aga see on ju nii vale, mis Nabokovi romaanis juhtub. Kas tõesti tohib üks mees naljatada ühiskonnas väga kriitilise pilguga jälgitava temaatika üle ja üritada tekitada sümpaatiat Lolita põleva austaja suhtes? Kas pole see mitte kohutavalt perversne, kuidas üks vana mees üht noort neiut vangis hoiab ja tulevikus temaga abielluda tahab?

Konkreetse juhtumi moraalne bilanss võiks olla neutraalne null - Lolita ema surma ei põhjusta aju tagumises sopis planeeritud autoõnnetus. Tüdruk on juba noores eas hedonismisugemetega ja end tärkava kehahuvi rahuldamiseks lasknud ühel teisel kehal rahuldada. Tema paheline loomus näitab end juba varases eas.
Kui Lolita lõpuks Humberti küüsist pääseb, on ta võimeline armastama, või elab ta oma ülejäänud elu teisi mehi ripsmeid plaksutades ära kasutades? 17-aastaselt on selle neiu elu tegelikult läbi, aga ta tundub õnnelik. Võtab Humbertilt vastu viimase kingituse ja lahkub lavalt igaveseks.

Nabokov laseb oma romaanide provokatiivse tegumoega protagonistidel edastada elulisi sõnumeid. Nii räägib Humbert ja ahv, kellest romaan inspireeritud, sellest, kuidas ühiskond invidiidi piirab. Tegu on võibolla hea kombe ääre peal jalgu kõlgutava lugulauluga - kuid kes ütles, et Hea Raamat peaks olema kombekohase sisuga?

Pealegi ei saa ükski lugeja, soost hoolimata, üle Humberti karismast. Millise huumoriga on ta võimeline vaatama end ja teisi, millise heatahtlikkusega kirjeldab ta oma kapriisse kasutütre tujusid ja vaeva, mida näeb, et neid täita! Millise siira ja katkematu pühendumusega joonistub sadade metafooride abil esile Humberti ebajumal, Lolita kuju, tema piirjooned, detailid, õõnsused ja kumerused! Millist meeleheidet tekitab mehes kalli tüdruku kadumine!

On võimalik lugeda seda romaani kui imeilusat armastuslugu, kuid ei ole võimalik absoluutselt kindlameelselt öelda, et Humbert ei pannud toime ühtegi õigustamata kuritegu.
Ja kõige kibemagusam palake jääb kurgulakke, sest Lolita mõttemaailm ja saladused jäävad nii mehele kui lugejale suletuks. Pole siis ime, et raamatut siiani tuliselt arutletakse.

Iseenesestmõistetavalt ei pääseks Humbert vanglakaristusest. Aga nii mõnedki avatud mõtlemisega inimesed saadaksid talle maiustusi ja fännikirju.


"Lolita" oli minu jaoks juba seitse aastat tagasi meeldejääv teos ja on jätkuvalt suurepärane romaan, mille lehekülgedelt iga lugemisega aina uusi nüansse ja keelelisi meisterusi leida võib.