Wednesday, March 31, 2010

Khaled Hosseini: The Kite Runner

Taasalanud tihedast kooligraafikust tingituna viibib selle nädala tavapostitus järgmise nädalani ja võimalik, et ka järgmisel nädalal hoopis ekskursi teen. Aga üllatused on ju toredad!

Tahan seekord avaldada oma siirast kurbust Khaled Hosseini Kite Runnerist tehtud filmi ebaõnnestumise üle. Olen lugenud mõlemaid Hosseini raamatuid - The Kite Runner ja A Thousand Splendid Suns - ja mõlemad joonistavad sügavates toonides kirkate värvidega portreed inimeste saatusest Afganistanis Talibani terrorirežiimi ajal ja põgenemistest USAsse ja Pakistani. Raskustest, mida nende inimeste elud sisaldavad ja kuidas nad ennast pidevalt ületama peavad ja kannatused, mida terror ühe inimese maailmas ja terve riigi kontekstis põhjustab.

Hosseini stiil on niivõrd ilus ja siiras ja sügav ja hingestatud, et ilmselgelt ei taba ükski Hollywoodi film tema meeleolu nii nagu raamat ise. Aga sellest hoolimata oleks film võinud siiski natuke põhjalikumalt süžee laialilaotamise ja karakterite arenguga tegeleda. Pikkus 2:07 on küll veidi rohkem kui tavafilmi 1:43, siiski tuleks sellise raamatu filmiversioonile tunduvalt rohkem minuteid pühendada. Sügavusest jäi kõvasti puudu. Hollywoodilik element valitses autentsust.
Isegi süžee järgimisest polnud filmitegijad täielikult kinni pidanud. Näitlejad - lastena mängituna tegid näitlejad väga head tööd, olid ka täiskasvanud osatäitjad võibolla isegi täiesti andekad, aga film ei andnud neile võimalust oma siseelu piisavalt rikkalikult ekraanile tuua. Oleks võinud olla rohkem dialoogi võibolla.. võibolla lihtsalt filmi tempo aeglasem.. aga midagi ja ilmselt mitmuses jäi filmist puudu.

Filmi kesisusest hoolimata soovitaksin kõigile, keda Lähis-Ida/Kesk-Aasia lugu ja sealsete inimeste mõttemaailmad ja ühiskondlikud tõekspidamised huvitavad, Hosseini loominguga tutvuda sest lisaks inimlikule ja ajaloolisele tasandile leiab sealt vägagi huvitavaid kultuurilisi kilde.

Hosseini lugeja ei tohi karta silma vaadata julmale, hingetule inimesele ja peab samas võimeline olema siiralt naeratama kõigi väikeste rõõmude üle inimese elus, kelle jaoks luksus hoopis midagi muud tähendab kui lääneühiskonna inimesele. Ja oma erinevuses - Kite Runner räägib üldjoones meeste, A Thousand Splendid Suns naiste maailmast - moodustavad nad ilusa terviku, seega soovitan vägagi tugevalt mõlemad kätte võtta.

4 comments:

  1. Nõustun Sinuga. Lugesin "The Kite Runner'i" läbi ja nutsin, võtsin tükk aega hoogu, et filmi vaadata, ja pettusin. Raamat oli tõesti väga hea ja värvikas, aga film jooksis sündmustest üle. Kui ma ei oleks olnud lugenud, siis ma arvatavasti poleks pooltest asjadest arugi saanud.

    ReplyDelete
  2. Ma ei leia, et film oleks ebaõnnestunud olnud. Hosseini raamat baseerub paksult tegevusel ja tegevuste kirjeldusel, seda kõike edasi anda flimis üks ühele läheks tõesti sinna Tarkovsky+ kanti. Jaga praegu aga publik kolmeks: 1) need, kes on teda lugenud, 2) need, kes pole lugenud, kuid teavad afganistaanist rohkemat, kui seda, et: "Osaaama! Milline? Too saaamaaa!" 3) Nood, kes ei tea tuhkagi.
    Esimestele - silmailu, näitlejatööd ja võimalus iniseda, teistele ning kolmandate - kiire pilk ühte kolmest maailma riigist, mida ei ole kunagi pikemaks ajaks suudetud ära vallutada, millel on oma iseäralik kultuur jne. Elik, kui võtta seda esimese wide-spread afgaani kultuuri (ja kirjandust) tutvustava filmina (2001 a. safar-e-kandahar sai küll timesi maailma top 100 filmi sisse, aga inglisekeelseid subtiitreid sellele netis ikkagi pole), siis pean ütlema, et tegemist oli lausa õnnestunud üritusega.

    ReplyDelete
  3. Ahjaa. ja soovin sulle külma närvi ja palju edu Dostojevkitega. Taasarmusin Bulgakovisse ja kui keegi tuleb väitma, et Dostojevski kirjeldab inimhinge paremini, kui Bulgakov, siis...

    ReplyDelete
  4. Kite Runner võib olla hea sissejuhatus inimesele, kes ju tegelikult kunagi selle maailma iseärasustele mõelnud ei olegi, aga neid nüüd äkitselt tundma õpib, ja tore ülevaade sellest, mis raamatus enam-vähem toimus, aga minu isiklikke nõudmisi ta ei rahuldanud. subjektiivne hinnang jääb kriitiliseks.


    Woody Allen "Husbands and Wives":

    "Tolstoi is a full meal, while Turgenev is a fabulous dessert. That's how I characterize him.

    -and Dostojevski?

    Dostojevski is a full meal with a vitamin pill and extra wheat germ."

    Dostojevskit ja Bulgakovit ma võrdlema ei hakka, vaid avaldan lihtsalt jätkuvalt surematut lugupidamist vene kirjanike suunas. :)

    ReplyDelete