Wednesday, March 17, 2010

14. Fyodor M. Dostojevski: Kuritöö ja karistus

Crime and Punishment is a novel by Russian author Fyodor Dostoevsky that was first published in the literary journal The Russian Messenger in twelve monthly installments in 1866. It was later published in a single volume. It is the second of Dostoevsky's full-length novels after he returned from his exile in Siberia, and the first great novel of his mature period.

Crime and Punishment focuses on the mental anguish and moral dilemmas of Rodion Romanovich Raskolnikov, an impoverished St. Petersburg ex-student who formulates and executes a plan to kill a hated, unscrupulous pawnbroker for her money, thereby solving his financial problems and at the same time, he argues, ridding the world of an evil, worthless parasite. Several times throughout the novel, Raskolnikov justifies his actions by relating himself to Napoleon, believing that murder is permissible in pursuit of a higher purpose.


Napoleon või täi?

Äärmusest äärmusesse tuksuvad Raskolnikovi emotsioonid, mida kogu raamatu vältel - mis üleüldiselt vägagi tundeliselt kirjutatud on - värvikalt kirjeldatakse. Üliõpilane, kes pani toime mõrva. Samas ei mõrvanud ta mitte inimest, vaid idee. Ja toetas sellega omaenda ideed, et inimesed jaotuvad tavalisteks ning haruldasteks. Haruldastele on loomulikult rohkem lubatud kui tavalistele. Nii arvabki Raskolnikov, et teeb maailmale teene, mõrvates õela vanamuti. Veidi rohkem raputab teda vanamuti õe saabumine, kellele asjaolude kokkulangevuse tõttu samuti ots peale teha tuleb. Ja olgugi üliõpilane nii närviline kui tahes, õnnelik juhus päästab ta vahelejäämisest ja isegi mõrvasüüdlasi leitakse temast kahtlasemaid. Pääsemine tunduks justkui kindel.

Ja kuidas kellegi mõrvamine inimese elu ja olemust muudab, ei olegi ilmtingimata enam raamatu esiplaanil, kui Raskolnikov Sonjaga tutvub, "kollase piletiga" elab too küll, aga on ilmselgelt üks puhtama hingega, omakasupüüdmatuid inimesi, keda raamat meile tutvustab - juba kollase pileti enda põhjendus räägib sellest kõva häälega. Kuidas kaks langenut teineteist ravivad ja Raskolnikovi hing jälle puhtaks saab, selles peitub raamatu ilu. Kuigi nagu kirjanik ütleb, algab tee ülesmäge alles pärast raamatut, ja sellest saaks jutustada hoopis teistsuguse loo.

Muidugi on huvitav ka küsimus hullumeelsusest ja mõrvast. Kas Raskolnikov oli enne juba veidi hullumeelsete kalduvustega - sest kirjeldatakse teda ju kui omaette hoidvat, alati mõtetes ja oma maailmas elavat noormeest. Või ajas mõrv ta närvikava siiski murdumise lävele? Arvas, et teeb heateo, hukutas aga (vähemalt kuni selle hinge taaslunastaja teda päästa otsustas) iseenda? Usun, et mõistus on Raskolnikovil raamatu algusest lõpuni terav, lihvitud ja täpne. Tema hing aga.. sellele on plekid sattunud. Ja see teda rahule ei jätagi.


Kogu raamatu miljöö on nukker ja räpaseid tänavaid kaunistavad purjus kodutud, liiderdavad naised ja mehed, röövlid ja vägistajad. Ei välju Peterburi üldpilt hallist värvigammast, kuigi mitmeid kauneid hooneid ja rajatisi nimetatakse, mida ka kiindumusega oleks võinud kirjeldada. Aga samas võinuks selline suund - ka vähesel määral praktiseerides - raamatu meeleolu sootuks valesti muuta.

Täieliku armetuse, kurbuse ja üksindusega algav ja jätkuv raamat, mida läbivad õelad, hingeta mehed ja kurvad saatused. Kulminatsiooni pakuvad nii esi- kui kõrvalplaanil (kahe) naise saavutus(ed), mehe hing puhastada ja teda õigele teele suunata, õiget valikut tegema. Üks neist mõrvarite hingedest, ennast lõpuks avatud silmadega nähes, ei kannata vaatepilti ja lõpetab oma päevad maises elus. Teine aga kannab oma karistust kergel sammul, aina kergemal, ja lubatakse tagasi ellu. Või vähemalt lõpeb raamat selle lubadusega.


Millisteks kuritöödeks ja samas heategudeks on inimesed võimelised, millised väljakannatamatud karistused neid äkitselt püüda võivad ja kuidas ka kõige mustemat hinge on võimalik puhtaks teha, seda õpetab lugejale Dostojevski meistritöö. Ja kuidas ta algusest lõppu kõndides põrgu sügavustest pilveservale jõuab, on märkimisväärne. Ja justkui oleks sellest veel vähe, on raamat täidetud vihjetega teistele teostele, räägib ajaloost, kaasaegsest filosoofiast ja reaalteadustest. Mõtlemisainet nädalateks!

Mitmekordselt loetud raamat, aga loen kindlasti tulevikus veelgi.

No comments:

Post a Comment