1929. Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" (Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901)

Th. Mann aastal 1900

Saksa kirjanik Thomas Mann (1875-1955) on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid saksa kirjanikke nii Euroopa kui maailma mastaabis.

Tema esimene suur romaan, 1901. aastal ilmunud "Buddenbrooks" tõi kirjanikule Nobeli kirjanduspreemia au aastal 1929 (1924. aasta ilmunud samuti suur ning tuntud romaan "Võlumägi" olla Rootsi akadeemia liikmete seas vastalisi reaktsioone esile kutsunud).


Muud, samuti tuntud Manni teised on veidi lühemad jutustused "Tonio Kröger" (1903), "Tristan" (1903) ning "Surm Veneetsias" (1911) ning romaanid "Võlumägi" (1923) ja "Doktor Faustus" (1947), ehk ka "Lotte Weimaris" (1939) - esimene Manni romaan, mida lugesin ning kiirelt käest panin.

Manni loomingut on palju - on veel hulgaliselt novelle, jutustusi, paar näidendit, esseesid, autobiograafilisi kirjeid, artikleid ning isegi paar Manni enda poolt loetud heliraamatut.

Olen Manni lugenud nii eralõbuna kui akadeemilise analüüsi eesmärgil: Buddenbrooksist on eelnevalt lühidalt juttu olnud aastal 2010 siin (link) ning "Võlumägi" läks lahkamisele aastal 2011 siin (link). Jäin mõlemal juhul pigem äraootavale-neutraalsele kuni negatiivsele seisukohale, mõlemad teosed tundusid liiga vedavad ja venitatult pikad.


Nüüd, kuus aastat hiljem "Buddenbrooksi" lugedes ning olles veetnud pea kaheksa aastat saksa keeleruumis, olen võimeline Manni rohkem mõistma nii sõna otseses kui kaudses mõttes ja olen jõudnud seisukohale, et "Buddenbrooks" on erakordse detailide armastusega kirjutatud väga suure hingega romaan, mis peegeldab nii Lübecki, Baierimaa, Hamburgi kui Preisimaa mentaliteete ja kirjeldab figuure, kes pole üldse sümpaatsed, kuid kelle saatused on äärmiselt haaravad.

Romaan toimub aastatel 1835-1877 peamiselt Lübeckis, kuid osaliselt ka Hamburgis, Münchenis, Travemündes, Berliinis...
Figuurideks on neli põlvkonda Buddenbrookide peret, alustades vanima, konsul Johann Buddenbrookiga, kes teeb parasjagu sissekannet perekonna päevaraamatusse oma poja sünnist, lõpetades noore kunstnikuhinge Hanno Buddenbrookiga, kes tõmbab päevaraamatusse kaks kriipsu ning teatab, et nüüd ei tule enam midagi.

Saksakeelse romaani alapealkiri on "Verfall einer Familie" ehk ühe perekonna langus – tegu on selge vihjega raamatus juhtuvast.

Isa Thomas;
"Thomas Buddenbrook"

Lübecki kaubandusliku maailma juhatavad kujud, Buddenbrookide pere Johannid, nende konventsioonidesse sunnitud pere edu heade partiidega toetavad naised, üldised ebaõnnestumised ning seltskonna kahjurõõmsad reaktsioonid, kaugemate nõbude eesrindel klatshivad kaupmehepere ebaedu nautivad kaaslinlased, kaunid tualetid ning ekstravagantselt sisustatud söögisaalid ning suitsetamistoad, perekondlik rivaalitsemine ning intriigid, laste edu ning murtud südamed pereliikmete surivooditel - kõike juhtub elus ning ka "Buddenbrookide" romaanis.


Üritame kokku võtta teatud parteid:
Kohusetundlikkus pragmaatiliselt: Johanni ning tema järel Thomase püüdlused oma pere rikkust suurendada, tema lõplik väsimus läbi aastate pideva esinduslikkuse ning seltskondlikkuse kohustuse tagajärjel. Ilmselge seedesüsteemi läbi põletamine selle käigus.

Tädi Elisabeth;
"Tony Buddenbrook"

Kohusetundlikkus emotsionaalselt: Antonia Buddenbrooki erinevad püüdlused isa ning venda oma abieludega aidata ning pere rikkust suurendada, mis olukorda vaid hullemaks muudavad. Toni suured eksistentsialistlikud piinad ning valmidus end üpris mõtlematult uutele kosilastele sülle visata, teisalt tema lapselik-uhke loomus, mis muudab võimatuks inimestest läbi näha ning on praktiliselt ebaõnnestumise musterretseptiks. Pärandub Toni tütrele.

Kohusetundlikkus kirglikkuse võimuses: Gerda ja Christian Buddenbrook - soovivad ühest küljest vaid pere imagot säilitada, kuid otsustavad siiski kire kasuks; elavad konventsionaalset elu, kuid ei leia selles midagi rahuldavat; Gerda puhul huvitab teda enam muusika kui kaupmeheelu; Christiani puhul teater ja sellega seostuvad maised lõbud.

Kirglikkus kunsti vastu, apaatia kohusetundlikkuse suhtes: Hanno Buddenbrook, languse kulminatsioon. Huvi tavaliste õppeainete vastu puudub, seevastu selgelt musikaalselt andekas ning kunstile pühendunud hing. Traagiline saatus.


"Buddenbrookide" maailm on vanakooli maailm, juba 20. sajandi kodaniku silmis midagi möödunut, Hardo Pajula sõnul kirjeldab Mann "madalate maksude ja küünlavalguse Euroopat". See ei pruugi tänapäeva inimesele tingimata huvi pakkuda, kuna tegu on võõra maailmaga - 18. ning 19. sajandi kirjandus on paljus unustusse langenud.

Onu Friedrich;
"Christian Buddenbrook"

Kuid Manni figuuride inimlikkus, nende ehedus - mis põhineb asjaolul, et 90% figuuridest põhineb kas Manni enese pereliikmetel või Lübecki elanikel - tekitab soovi nende elusid edasi jälgida.
Teiste inimeste ebaõnne on teatavasti meeldiv kaugelt jälgida ning Buddenbrookide näitel kirjeldab mann 19. sajandi teise poole üldiseid majanduslikke arenguid - kuidas perel tuleb otsad kokku tõmmata ning oludega kohaneda, kuidas kõigepealt vaimulikud ning seejärel Preisi ohvitserid majas sisse-välja käivad, kuidas kapital lõppeks likvideeritakse ning kuidas pärijatest lõpuks vajaka jääb ja vaid vanad alles jäävad. Selline on kogu 19. sajandi teise poole ning 20. sajandi alguse muutuste traagika bourgeousie rindel ja Esimese maailmasõjani välja - Euroopa maailma tohutu muutumine on vägagi põnev.

Ainus kriitika oleks, et nendele muutustele piisavalt rõhku ei panda: Mann kirjeldab 1848. aasta revolutsiooni kui midagi naeruväärset ning mainib vaid hilisemate sõdade olemasolu - ühtegi pereliiget poliitilised muutused otseselt ei puuduta, Thomase koht senatis toob paar lehekülge poliitilist arutelu kuid ei muuda sisemiselt midagi peale tema tualeti esinduslikkuse.

Selles on muidugi ka asja mõte: kogu pere tuumidee on jääda uhkeks ning peeneks, Antonia eeldused iga uue korteri sisustamisel - see peab vastama pere standartidele; olude muutumist ignoreeritakse ning ei olda nõus prestiizhi vähenemisega, kuigi sellest romaani käigus aina rohkem fakt saab. Figuuride staatilisus ning vanast kramplikult kinnihoidmine on nende allakäigu põhjuseks nii individuaalsel kui perefirma tasandil, kuid sellele lisandub ka palju ebaõnne ja saatuse irooniat.


Faktid reastatakse senaatori surma järgselt ning siis saab ka mustvalgelt selgeks, kuidas pere kapitaliväärtus tunduvalt, märkimisväärselt väiksem on kui loodetud.


Kokkuvõttes on Manni romaan üks tähtsamaid pereportreesid 20. sajandi kirjandusest, sest võtab paljude fragmentide kombineerimisel kokku 19. sajandi mentaliteedi ja on võimeline hoolimata perekonna lähedusest selgelt kirjeldama, kuidas ja miks teatud kiht 20. sajandi alguseks alla käib, olles ometigi ise osa sellest.

Hästi, Mann samastab end Hanno Buddenbrookiga ning vastandab end muidugi sellega perekonnale. Kuid siiski - 26-aastaselt niivõrd kõikehõlmavalt ja -mõistvalt kirjutada on väga muljetavaldav.


Kirjastaja samuel Fischer, kes Manni algusest peale toetanud - hetkel on Fischeri kirjastuses järk-järgult ilmumas Manni 38-köiteline kogulooming - soovitas tal romaani umbes poole võrra lühendada. Mann keeldus. Romaan ilmus siiski, pälvis edu maailmakirjanduse rindel, on kaalukas seltskonna- ning arenguromaan ning tõi Mannile Nobeli kirjanduspreemia.

"Buddenbrooks" on põhjaliku lugeja romaan - ta annab elamuse tagasi sellele, kes oma aega ja mõttemaailma valmis pühendama – sellele, kes loeb, et studeerida. Kiire kerge lugeja tüüp peaks siinkohal pigem kätte võtma mõne Manni jutustuse. Kuid kannatlikkus ning terav pilk tasustatakse väga kireva 19. sajandi portreega ja väga huvitavat laadi eneseirooniaga.

Võimas!

Ransom Riggs: "Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele“ (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2011)

When the last cottages had disappeared behind us, we slipped quietly from the wagon and then crossed the ridge in foot in the direction of the forest. Emma walked on one side of me, silent and brooding, never letting go of my arm, while on the other Millard hummed to himself and kicked at stomes. I was nervous and baffled and queasily excited all at the same time. Part of me felt like something momentous was about to happen. The other part of me expected to wake up at any moment, to come out of this fever dream or stress episode or whatever it was and wake up with my face in a puddle of drool on the Smart Aid break room table and think, Well, that was strange, and then return to the boring old business of being me.

But I didn't wake up. We just kept walking, the girl who could make fire with her hands and the invisible boy and me. We walked through the woods, where the path was as wide and clear as any trail in a national park, then emerged onto a broad expanse of lawn blooming with flowers and striped with neat gardens. We'd reached the house.


USA autor, fotograaf, ning filmitegija Ransom Riggs (sünd. 1980) on eelkõige tuntud oma "Miss Peregrine'i"-raamatute poolest, mille esimene osa juba sel aastal teed filmilinale leidmas.

Lugesin triloogia esimest romaani "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele". Romaan juhatab sisse peategelase Jacobi mineviku: noormehe vanaisa vägagi erilised jutustused eriliste tegelastega, tema elust Iirimaal tunduvad Jacobi lapsepõlves küll uskumatud, kuid vanaisa jääb enesele kindlaks, et üleloomulike võimetega lapsed lastekodus on ehtsad ning tema viimased sõnad enne vanaisa kohutavat surma on Jacobile - palve, et noormees naaseks lastekodu paika.

Romaanist pidi algselt saama vaid fotoalbum, kuna Riggs kogus ebatavalisi fotosid ebatavalistest inimestest, kuid kirjastaja pakkus välja, et Riggs võiks piltide juurde narratiivi luua. Valmiski täiesti omanäoline bestseller.

Riggsi romaan on just oma visuaalse komponendi tõttu väga haarav - tunned end justkui lappaksid läbi hea sõbra või pereliikme fotoalbumi, ning avastad väga intiimseid soppe. Sellisel kujul romaani mina näiteks enne lugenud pole ja just seetõttu on raamat väga haarav.

Ka näiteks figuuride kirjad annavad väga eheda elamuse nende nö. tõelisusest -nüanns, mis mõjub ja sügavamale romaani sisemusse meelitab.

Narratiiv ise on samuti omapärane ja hästi sisustatud: inimeste maailmas varitsevad ohud, mis aga vaid teatud ebaharilikke isendeid puudutavad ning Jacobil tuleb järk-järgult avastada, et tema siiani väga ontlik ja paika pandud tulevik koosneb hoopis koletistega võitlemisest ja oma ebaharilike liigikaaslaste kaitsmisest. Noormehe otsus olla julge ja astuda oma elumullist välja on järkjärguline protsess ja teatud mõttes tüüpiline, kuid tema motivatsiooni küpsemine ja otsuse sisemine valmimine on väga hästi kirjeldatud.

Jacobi vanaisa Abe ning tema elulugu, samuti Abe'i suhted ebaharilike lastega nii sõprus- kui romantilisel tasandil jooksevad Jacobi arenguloo taustal edasi ning raamat on üsna traagiline ja eluline. Lisaks sellele toimub tegevus fiktsionaalsel Cairnholmi saarel Walesis ja sealsete saare-elanike närune elu kirjeldatakse samuti piisavalt detailselt, et neile hetkeks veidi kaasa tunda...

Kõik, mis on ebaharilik - eriliste võimetega lapsed, kuidas nad ikka veel lasteks jäänud, kuidas nende maailma koletiste eest kaitsta ja miks koletised neid üldse jahivad - on väga loominguline ja fantaasiarikkalt kirja pandud - teatud pisikesed nüansid võiksid ehk olla veel paremini kirjeldatud, sest antud juhul on iga tegelase taust põnev ning ebatavaline. Kuid nagu öeldud, raamat paelub algusest lõpuni: esiteks, sest eluohtlikud olukorrad läbivad raamatut; teiseks, sest figuurid on kirjutatud ehedalt; ning kolmandaks, sest Riggsi lummus näiteks uppunud laevade vrakkide ning veidrate kohtade avastamisega on selgelt romaani lehekülgedele jõudnud ja lugeja tohib tutvuda väga eriliste paikadega.

Fantaasiafännidele soovitan soojalt.

"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" on vaid triloogia esimene osa, niiet lahkan siinses blogis mingil hetkel ka kindlasti teist ja kolmandat osa - hetkeseisuga tunduvad needki lugemist väärt. Pealegi lõppeb esimene romaan tegevuse käigus, niiet valikut nagu polekski ;- )

1928. Sigrid Undset "Kevad" (Våren, 1914)

Norra kirjanik Sigrid Undset sündis Taanis, elas tol ajal Kristiania nime all tundud Oslos, põgenes natsionaalsotsialistliku rezhiimi eest USAsse ja naases seejärel taas Norrasse. Naine teenis esmalt elatist kontoritööga ning kirjutas 16ndast eluaastast, kuid tema esimene romaan avaldati, kui Undset oli saanud 25-aastaseks. Keskne temaatika jäi läbi aastate samaks

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1928.

Undseti tuntuim looming on triloogia Kristin Lavransdatter (1920-22), eestiski hästi tuntud kui "Kristiina Lauritsatütar". Autori Nobeli põhjenduski oli keskaegse Norra elu tõepärase kujutamise eest, mis viitab "Lauritsatütre" aegadele - 14. sajandile. Triloogia kirjeldab Kristiina elu sünnist surmani ning pälvib tänapäevani tähelepanu ja kiitust ajaloolise ning etnoloogilise täpsuse ja detailsuse eest.


Undseti romaanid käsitlevad kas keskaegseid sündmusi ja tegelasi ning ajaloolisi müüte või tegelevad tänapäevaste probleemidega ning lahkavad naise positsiooni ühiskonnas.


Lugesin Undseti romaani "Kevad", mille tegevus toimub 20. sajandi alguses ning mis kuulub Undseti realistlike, kaasaegsete teoste hulka (samuti nt. Jenny, 1911). Protagonistid Torkild ning Rose jahivad erinevat tüüpi armastust või pigem ideed armastusest, kogevad hingelist ja kehalist ühtsust erinevate inimestega, ehitavad stabiilsena tunduva kodu, mis varsti kokku variseb, ning säilitavad oma sõpruse ka armastuseks peetud konstruktsiooni varemetes istudes.

Undset on oma lugejaga aus, ta ei liialda emotsioonide ega kirjeldustega vaid hoiab kõike tasakaalus. Temaatika on pigem eneseleidmine kui armastuslugu ning kuigi nii pea- kui kõrvaltegelaste elusid valitsevad pidevad traagilised sündmused, ei lase nad sel oma isiklikku arengut peatada ning lapsepõlves kogetut samm-sammult ületades leiavad tee ausa suhteni.

Undseti romaan justkui areneks täiesti oraaniliselt protagonistidega koos ning seetõttu pakkub ta lugejale üllatusi ja pöördeid. Tundub näiteks tihti, et lõpp või teatud lahendus on kindlasti saabunud, sest protagonistid on selles täiesti veendunud ja lugeja vastavalt samuti. Kuid ootamatud muutused figuuride mõtetes, tunnetes ning taustsüsteemides muudavad dünaamikat ikka ja jälle ning lõpplahendus tundub samaväärselt üllatav kui kõige loomulikum kõigist lahendustest.

Kolmesaja lehekülje jooksul lahatakse tohutult paljusid peresuhete tüüpe: ema-tütar, ema-poeg, vend-vend, õde-vend, ema-isa, lõpule jõudes meenub Buddenbrooks, kuid veidi kergemas vormis.

Ma ei tahagi detailidesse laskuda, sest loodan, et loete Undseti ise ja avastate, "Kevad" on kõrgema klassi psühholoogiline romaan ja samal ajal suurepärase progressiivse ja veidi alternatiivselt erootilise naistekaga ;-)


Soovitan soojalt kõiki ülalmainitud Undseti teoseid!

1927. Henri Bergson: "Loov evolutsioon" (L'evolution créatrice, 1912)

Prantsuse filosoof ning kirjanik Henri-Louise Bergson (1859-1941) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1927. Bergson on eelkõige nn. elufilosoofia esindaja; teda võrreldakse Friedrich Nietzsche ja Wilhelm Diltheyga. Bergson oli 1920ndatel aastatel üks olulisemaid euroopa filosoofe.

Bergsoni keskne idee oli ratsionalismi asemel instinktide ning empiirilise kogemusega argumenteerida.

1900-1904 õpetas ning juhatas Bergson Collége de France'i kreeka ning ladina filosoofia õppetooli.

Tema kirjutised käsitlevad praktiliselt kõiki inimliku kogemuse aspekte: Bergsoni tuumikteoste teemad on:
-aeg ning vaba tahe (Bergsoni doktoritöö - Essai sur les données immédiates de la conscience, eesti keeles "Essee teadvuse vahetutest andmetest"),
- mateeria ja mälu (Matière et mémoire, eesti keeles "Aine ja mälu. Essee keha ja vaimu vahekorrast"),
- loova evolutsiooni filosoofia (L'Évolution créatrice)
- kaks moraalsuse ja religiooni allikat (Les deux sources de la morale et de la religion).


...kuid samuti on Bergsoni sulest tulnud näiteks essee "Naer: essee koomika tähendusest".

Nobeli kirjanduspreemia laureaatide hulgas on olnud mõned filosoofid, ning temaatika objektiivse käsitlemise nimel tahan ära mainida kõik laureaadid. Kuid antud juhul on tegu vaid lühikese tutvustusega - kuna filosoofia, teatud lemmikud välja arvates, pole minu eriala, siis jätan nii kokkuvõtte kui arvustuse ära ja toon teieni vaid mõned edasiviivad lingid.

Näiteks viitan vaid asjaolule, et

- Bergsonit on võimalik lugeda inglise keeles internetis (link loova evolutsiooni inglisekeelsele väljaandele)
- A. Koort on loova evolutsiooni filosoofia teemal kirjutanud mõnusasti loetava artikli siin (link).
- eestikeelne kirjandus Bergsoni teemal on kenasti reastatud tema vikipeedia artiklis (link).
- Bergsoni raamatud on saadaval näiteks rahva raamatu kodulehelt (link)

Aitäh tähelepanu eest.