Ekskurss filmilinale: "Mees, kes jäi ellu" (The Revenant, 2015)

"Mees, kes jäi ellu" (The Revenant) mängib 1820ndatel ning räägib karusnahakütt Hugo Glassist (Leonardo DiCaprio), keda jahil ründab karu ning kes oma meeste poolt reedetakse ja surnu pähe üksi metsa jäetakse.

Glassi tagasitee ning kättemaks moodustavad filmi põhinarratiivi, käsitletakse aga mitmel rindel karusnahaküttide elu, võitlust metsiku looduse ning selle elementidega hingematvalt ilusas kuid ohtlikus keskkonnas.


Tõlge on keeruline ning kohati puudulik mitmes keeles. "The Revenant" on hoolikalt valitud sõna ning kahjuks pole sellele teistes keeltes head vastet: saksa keeles nimetatakse teda tagasitulejaks või naasjaks, eesti keeles ütleb sõnaraamat "pärast surma ilmuja", "vaim" või "viirastus". Samuti on kontekst eelkõige mitte "mees, kes jäi ellu" vaid "surnust tõusnu".

Karusnahaküttide mõlemalt poolt halastamatu võitlus kohalike väga vägivaldsete indiaani hõimudega, kes nii valget meest kui konkureerivaid hõime notivad ning lumise mägise metsase vaenuliku looduse läbimine ja taas kodulaagrisse jõudmine on igapäevased väljakutsed samuti nagu toidu jahtimine või jubedas pakases öömaja leidmine. Hugo Glass on ellujäämisekspert ning pärast karu rünnakut roomab ta põrgulikku valu trotsides oma hauast välja, taastub ning alustab oma kättemaksu.

Glassi vastasmängija John Fitzgeraldi (Tom Hardy) ei huvita Glassi saatus ega meestevaheline aukoodeks, mis eeldab, et vigastatud mehe juurde jäädakse selle lahkumiseni. Fitzgerald tapab oma isa surivoodil valvava Kotka (Hawk), Glassi poja ning valetab kolmandale mehele, et jõekäänaku taga varitseb vaenulik Sioux' hõim ja tuleb oma elu nimel põgeneda. Fitzgerald viskab Glassile mulla peale ning päästab ennast.

Glassi portreteeritakse kogu filmi jooksul kui üdini head - varastades prantsuse karusnahaküttide rühmalt hobust, päästab ta ka prantslaste röövitud Sioux' pealiku tütre; filmist saadud info kohaselt elas ta indiaani naisega rahus ja vaikuses kuni briti ohvitserid tema naise mõrvasid, mispeale ta ka ohvitseri tappis ("te tapsite ohvitseri, on see tõsi?" - "ma tapsin mehe, kes tahtis tappa mu poega."); Glassi elu missioon on kaitsta oma poega, kes murjamina valgete meeste seas pidevalt sihtmärk seljal ringi käib. Kogu teekonnal saadab teda mõte naise armastusest ning metatasandil ilmub talle naise vaim (kes oleks siis samuti revenant) ja julgustab teda, aitab vastu pidada.

Fitzgerald on see-eest mustvalge üksikvõitleja, ainult omakasu peal väljas ning teeb raha eest kõike, hoolimata oma kaaslaste saatusest. Peaasi on alati ellu jääda.

Moraalselt neutraalsel skaalal on ta vääriline ja huvitav vastane - looduse ohtusid trotsides ja oma teed läbi metsa leides sama tugev ja sama tark kui Glass, sitke ja julge. Samuti on tema moraalne ambivalents - Fitzgerald pole sihilikult halb inimene kuid ei poolda ka altruismi, ta on ilmselgelt pidanud niimoodi elama ja on sellise eluviisi õppinud, kuna teda pole ka kunagi paremini koheldud - Tom Hardy poolt on roll kogu oma komplekssuses üüratult muljetavaldavalt välja mängitud.


Revenanti põhifookus antud hetkel on meedia ning protagonisti ja rezhissööri poolt värvikalt ja tihti
kommenteeritud Leonardo DiCaprio suured ohvrid, sest kogu film peegeldab mingil määral ka selle tegelikkust, mis näitlejatel tuli filmi tehes üle elada: riskides oma tervisega süües tõe näitamise nimel päriselt toorest biisonimaksa, lesides päriselt surnud looma sees ning roomates, hulpides, longates ja ratsutades läbi jääkülmade väljade, jõgede, metsade ja mägede. Kannatused on muljetavaldavad ja Leo mängitud, intervjuude põhjal otsustades kunsti nimel päriselt elatud Hugo Glassi piin, raev, lein ja sihikindlus on väärt iga kiitust, mis neile antakse.

Kõige selle tipuks mängib Iñárritu - nagu ka "Lindmehes" (link) nii hästi vaikusega võimsate looduspiltide ja väga, väga veriste võitlusstseenide ajal, et filmi pinge kestab kogu kahe tunni ja 36 minuti jooksul. Filmi narratiiv on küll üldiselt väga selge, niiet lõpp muutub mingil hetkel nähtavaks, saabub aga täpselt õigel hetkel. Iga üksik element ning stseen on väga ekstreemseid tingimusi trotsides tohutult hoolikalt paika sätitut ja looduse abiga ning pideva inimlikkuse piiridel mängimisega ehitatud filmikonstrukt on niivõrd rikkalik ja orgaaniline, et iga kaader lubab võimsaid reaktsioone. Mitte ainult kaadrid, vaid kaadrite elemendid on muljetavaldavad.

Kõige hullem on tegelikult loo moraal või sündmusi avaldamata ütleme et avatud lõpp - millises vormis ja milliste ohvritega kättemaks lõpule viiakse ning kas viimane kaader kirjeldab rahu leidnud meest, kes sureb, sest rohkem pole midagi teha, või langenud kättemaksjat, kes näeb, et kogu missioon oli kasutu - sest kõigest hoolimata on Fitzgeraldi viimased sõnad kulda väärt.

Nagu on kirjutatud prantslaste laagris rippuvale plakatile: me oleme kõik metslased.


Erakordne linateos. Suurejooneline kunst. Nõuab korduvat vaatamist. Mida enam reflekteerin, seda enam vaimustun.

filmiveeb
imdb