Rootsi kirjanik Verner von Heidenstam on tuntud nii oma luuletuste kui Karoliinide käekäigust pajatava ajaloolise romaani poolest. Heidenstam oli patrioot ning Akadeemia idealismisuunitlusega sobiv kandidaat, samuti kuna 1914. aastal preemiat ei antud ning sõda oli euroopat killustanud, oli rootsi kirjanik suhteliselt neutraalne ning ajalootemaatika varasematest sajanditest seotud idealistliku tooniga sobis samuti hetke hajutamiseks.Heidenstami luulel oli tema aja kirjandusele oluline mõju kuna see viis kaasaegsed tollal valitsenud naturalismist kaugemale ning märkis uue romantismi algust rootsi kirjanduses, eelkõige luules.
Heidenstami ajalooline romaan või pigem romaan novellides on ka see, mille poolest autor tänaseni tuntud.
Uues väljaandes ilmus romaan eestikeelses tõlkes pealkirjaga "Karoliinid" aastal 2005, vanema pealkirjaga tõlge pärineb aastast 1937.
Karoliinidest pajatav jutustuste ning fragmentide kogumik algab noore kuninga teismeliseea probleemidega - neljateistaastane kardetud isa vaid väliselt leinav poiss ronib öösel suurde voodisse ja kardab pimedust, kuid otsustab julge olla ja käseb teenritel ööküünal kustutada - kuni valitseja surmani, kirjeldades leinajate kurbust ja suure ajastu lõppu. Ajavahemik siis umbes 1696 kuni 1718.Ütlen ausalt, et ei viitsinud Heidenstami lihtsakoelistest jutustustes koosnevat ajalooliselt suurt valitsejat ning huvitavat meest hästi kirjeldavat kogumikku lõpuni lugeda, sest kirjutatud on küll asjalikult ja empaatiliselt, kuid suurema pingeta. Karli idealiseeritakse veidi liialt, ka brutaalsemates kontekstis, sõjas ning purjutades - ta on kas inimlik, sest teeb vigu, või on need juhtunud kellegi teise süü läbi. Ülepingutatud idealismi võiks autorile ette heita, kuid kuna lähenemine on ilukirjanduslik, mitte ajalooline, võib selle ka andeks anda. Eks tegu on jutustusega Karl XII isikust ja karjäärist talle lähedal olnud inimeste silmade läbi, ning kuna Rootsi kodanikkond teda pooljumalaks pidas, on idealiseerimine ilmselt loogiline.
Narratoloogilisest aspektist vaadates esineb mõningaid lünki - kes ajaloolise taustaga päris tuttav pole, peab tausta vahel lisaks lugema. Samuti süvenetakse tihti liialt köögitüdrukute vestlustele ning üritatakse emotsionaalseid toone liialt lihtsustada. Kipub kiirelt käärima...Keelelisest aspektist pole ka midagi nauditavat leida: jutustused on kas lihtsakoelised, veidi lõbusad või puiselt kirjutad ning lõpuks tüütud.
Minu jaoks polnud romaan loetletud põhjustel süvenemise vaeva väärt.
Areenis ilmunud lühiartiklis aastast 2006 kirjeldab Andrei Hvostov "Karoliinide" lugemist sama raske ja vaevalisena "nagu Rootsi armee rännak Põhjasõja lahingutandritel" ning mõtiskleb, kas tõlkija on halba tööd teinud... (link) kuid saksa keeles pole lugemiselamus kraadigi parem.
Võib vahele jätta.
No comments:
Post a Comment