Valdur Mikita "Lingvistiline mets" (2013)

Suislepa mehe Valdur Mikita esseekogumik "Lingvistiline mets. Tsibihärblase paradigma. Teadvuse kiirendi" on kultuuriliste müütide ning ajalooliste faktide rägastik, kuid eelkõige huvitav ja keeruline lugemisvara.

Teos ilmus 2013 ning käsitleb eestlaste suhteid oma identiteedi, ajaloo, looduse ning kultuurilise asendiga maailmakontekstis. Mikita räägib eestlasest ja eestlusest, Eestist ürgaegadel ning selle maa müstilisest erilisusest, mida kordades mainib ja toonitab.


Mikita kirjeldab ühest küljest eesti keele arengut, selle müütilist ning teadvuslikku seost loodusega (metsas tulevad parimad mõtted), teisalt Eesti ning eesti geograafilise territooriumi erilisust, samuti näiteks Tartu Ülikooli tähtsust 19. sajandi teaduse arengus.. ühesõnaga refleksiivne portree erinevates värvides erinevate eestlase erilisuse aspektidest.

Mikita mainib sissejuhatuses, et eesmärk on "meie identiteediloomes tähtsat rolli mänginud erinevad mütogeograafilised ruumid omavahel kokku liita" (lk. 16). "Lingvistiline mets" on isegi poolik pealkiri, kuna eestlase alateadvuslikust looduslähedusest, eesti keele seosest metsa, loomade, taimedega ning mainib, et eesti on "üks väheseid vaimuruume, kus maastikud on suurelt osalt säilinud samailmelistena keele kujunemisaegadest saati" (lk. 67) ja et inimene peaks nihutama oma mõtteruumi avarusse, mis enda eluajast pikem, s.t. tähtsaim identiteet peitub perifeerias, kus kultuurilised mõjud segunevad.

Samal ajal kirjeldab ta ajalooliste faktide ning lugudega, kuidas Eesti juba Tacituse "Germanias" esineb ning kuidas skandinaavia blondid juuksed olid kreeka naiste seas hinnas samamoodi nagu merevaik. Genealoogilised, ajaloolised, filoloogilised, religioossed, müstilised aspektid leiavad oma koha eestlase erilise isiku seletuste kaleidoskoobis.

Tänapäeva maailmastumise kriitika ilmub lõpupoole, Mikita kiidab ühest küljest eestlaste kohanemisvõimet: "Me oleme mingi ime läbi kuidagiviisi suutnud säilitada oma paleoliitilised metsamaastikud ja neoliitilised suvekodud koos potipõllunduse ja arhailiste töövõtetega, praktiseerides samal ajal ka Tallinna ja Tartu angloameerikalikku elustiili." (lk. 141)

Kuidas sellist raamatut hinnata või kirjeldada, selgub lugemise käigus. Esimene mulje pelgalt tekstitasandil on, et Mikital on hämmastavalt lai ning vana ja noore eesti keele pagasipaunaga sõnavara, millega autor suurepäraselt ümber käia oskab. Teksti lugemine vaid teksti aspektist on tõsine nauding.

Faktoloogilisel tasandil on "Lingvistiline mets" väga huvitav, kuna keskendub küll eestlase identiteedile, kirjeldab aga pea iga selle kujunemise aspektile ja pakub väga huvitavaid fakte kuid samuti autori ideid. Eeskujuna käitudes alustab ta kiviajast, kirjeldades Eesti maastiku kujunemist, jätkab genealoogiliste aspektidega, väites, et Eesti on sinisilmsete esiisa; nendib vahepeale Kaali kraatri tekkelugu müstilise ajaloolise faktina, kiidab "Kalevipoega" ning "Hõbevalget", analüüsib seejäral Euroopaga liitumise narratiivi ning pakub lahendusi oma identiteedi säilitamiseks.

On ka mitmeid informatiivseid-lõbusaid seiku, näiteks Eesti ajalugu enim mõjutanud loomad (Eesti vapile veis, põder ja haug! lk. 118) ning Eesti märgivaramu, mille esimene põhitüüp sõõrikujulised struktuurid, näiteks verivorst!



Selge narratiiv siiski puudub, Mikita ise mainib Postimehe intervjuus (link): "See on lehitsemise raamat, millesse tuleb suhtuda kui vitamiini. Kui sa hakkad vitamiini sööma nagu putru, siis see asi lõppebki halvasti."

Kokkuvõtteks on tegu folkloristika ning Eesti ajaloo ja kulturiloo huvilistele mõeldud väga huvitava mõtete ning lugude kogumikuga, mil oluline teaduslik ning kirjanduslik kaal.

Pole ime, et "Lingvistiline mets" autori endagi üllatuseks parimate raamatute nimekirja jõudis.

1904. José Echegaray: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), „Galetto“ (El gran Galeoto, 1881)

Hispaania näitekirjanik, insener, matemaatik ning poliitik José Echegaray (1832–1916) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt juba käsitletud Frédéric Mistraliga aastal 1904. Põhjenduseks tõi Akadeemia tema erakordsed ning arvukad kompositsioonid, millega olevat taasavastatud hispaania näitekirjanduse traditsioonid. Echegaray olla sinast traditsiooni oma rangelt komponeeritud tükkidega ka edendanud ja arendanud.

Eriväljaandes „Meisterdraamad“ on toodud kolm tükki: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), tuntuim draama „Suur kupeldaja“ (eesti keeles 1902, ning tuntud ka „Galetto“ nime all; El gran Galeoto, ingl. k. The Great Galeoto, 1881) ja „Adelina“ või „Halb rass“ (De mala raze, 1886). Mitmed draamad on näiteks saksa

keeles tõlgitud erinevate nimedega, mistõttu pole kerge neid internetist leida, eestikeelses veebis on minu otsingute kohaselt Echegarayst üleüldse leida vaid Eesti Teatriagentuuri kodulehel mainitud Echegaray kuulsaim draama, “Galetto” (1902), Ants Lauteri tõlkes aastast 1919. Echegarayl on küll leht Vikipeedias, kuid see sisaldab vaid ühte lauset, autori pilti ning linki Nobeli kirjanduspreemia laureaatide nimekirjale.

„Surm huultel“ (1880) pole väärt ei Nobeli kirjanduspreemiat ega muudlaadi kiitust. Draama on selge kompositsiooniga, kolmes vaatuses, väga kindlate instruktsioonidega kulisside ehituse ning mööbli ja näitlejate paiknemise kohapealt, seega tundub, et üpris konservatiivne. Tegevus toimub aastal 1553 Genfis, karmi kalvinismi leviku ajal. Põhinarratiiviks on humanisti Miguel Serveto y Revesi ehk Serveti ketseriks tituleerimine ning jaht Servetile, samuti tema konflikt kalvinist Walteriga ning Walteri mineviku mõjud tagasihoidlikule perele, kelle majas Walter hetkel tervislikel põhjustel peatub. Räägitakse kalvinismi levikust ning rahva arvamusest tegelikkuses, kuigi avalikkus teatud arvamusi usu kohapealt esindama peab, samuti müstilised kokkusattumused, mille tagajärjel Walter taas oma kadunuks peetud pojaga kohtub.

Narratiivi seisukohalt on lugu muidugi huvitav – isa kohtub pojaga, mässumeelne põgeneb nö. Inkvisitsiooni eest, armunud rebitakse laiali, suured kannatused ning ootamatud ülestunnistused, veri ning murtud südamed…

Kahjuks ei õnnestu Echegarayl ülalmainitust midagi veenvalt kirja panna. On võimalik, et käsikiri toimib laval paremini ja pälvib publiku sümpaatia, kuid figuure tutvustata, kellegi tausta ei selgitata, äkitselt on tähtsad sündmused keskpaigas, kuid nendeni juhtiv narratiiv puudub, sümpaatia madalpunktis asetseva figuuri surm peaks olema justkui dramaatiline, kuid aina dramaatilisena mõeldud dialoogid muutuvad aina puisemaks, poolikud laused, mis peaksid müstilist auru tekitama, on klisheelikud ning lõpp on lihtsalt antiklimaktiline. Paljud sündmused, mida võiks rohkem kirjeldada, kaovad lihtsalt tagaplaanile ning haihtuvad seejärel. Figuuride areng puudub, samuti puudub figuuride taust, mistõttu draamal pole ei luid ega liha. Päh.

Echegaray tuntuim draama “Galetto” (1881, ek 1902), kolmes vaatuses, eelmäguga, näidendi tegevus Madriidis, aastal 18.., keskendub kirjanik Ernestole, kes pesitseb kadunud isa sõbra, tolle venna ning härrade abikaasadega ühes majas, Ernesto kirjutet’ draama omakorda räägib Galeoto figuurist – tuntud ka Galehauti nime all, oli Ernesto jutustuse kohaselt Galeoto see, kes võimaldas Guinevere’i ja Lanceloti afääri ning viis noored kokku – sellest pärineb ka Dante “Jumalikus komöödias” mainitud galeoto mõiste: see inimene, kes võimaldab kahel armastajal kohtuda. Draama on tuntud ka “Suure kupeldaja” nime all - seda galeoto mõiste ju samuti tähendab.

Ernesto elab Juliani ning Teodoraga – Julian 40, Teodora 20, Ernesto 27, võibolla sobivamas vanuses noorele kaunile naisele, kes küll tõeliselt oma meest armastab… Pidevalt koos teatris ning jalutuskäikudel nähtava paari sõpruse mõistavad Juliani lähedased hukka, kaugematest naabritest ning linna üldisest seltskonnast rääkimata… kuni Julian isegi kahtlema hakkab.

Ernesto kirjutuslaual lebav "Jumaliku komöödia" on pidevalt avatud Francesca da Rimini peatüki kohalt, kes oma abikaasa vennaga abielutruuduse murdmise eest teisel põrguringil piinleb. Rimini süüdistab oma truudusetuses romaani, kus Lanceloti ning Guinevere’i armastusest räägitud, sealt ka siis otsene seos Galeotto ning Ernesto vahel. Loomulikult eeldatakse siis, et lugu, mis Dante jutustustest nõnda kirjaniku hinge on hakanud, on päriselus juhtunud ning Teodora ja Ernesto on armastajad. Ernesto idee oma draamas on aga, et suur kupeldaja on seltskond ise, kes ideetasandil klatši ning spekulatsioonidega kaks süütut hinge räpases mõttemaailmas kokku viib.

Ideena huvitav, ajalise kontekstiga arvestades täpne ning tabav arvamus, ning siinkohal ka huvitavamate figuuridega. Olgugi et tegu on tüüpidega ning ambivalentsus puudub (kui Ernesto ja Teodora viimane dialog välja arvata), on Ernesto, Juliani ning Teodora kolmiksuhe mingil määral huvitav ning areneb küll katastroofi suunas kuid huvitavaid teid pidi. Lugu läheb väga kiiresti elu ja surma peale, kuid 19. sajandi Madriidis on ka sellised sündmused kindlasti realistlikud. Seltskonnakriitika on subtiilsemalt paika pandud kui eelnenud näidendis, narratiiv on põnev ning figuuride tegudel on motivatsioon ning taust. Hästi.

“Galetto” on tänaseni populaarne. Ernesto figuur põhjendab huvi näidendi vastu. Seltskond kui puhtaid tundeid sööv elajas on väga huvitav, näidendi lõpp tõstatab neiu languse taustal küsimuse, kas Ernesto oli tegelikult selline, nagu tema iseennast nägi, või tõepoolest selline, nagu nö. avalik arvamus tema loomust kirjeldas? Kes oli hingeliselt millal teises põrguringis? Kas noored olid tõepoolest süütud ning kas Teodorale jäi näidendi lõppu realistlikult vaadeldes valik?

Mida enam “Galetto” üle mõtisklen, seda enam ilmneb huvitavaid nüansse. Põnev!

“Adelina” / “Halb rass” tegevus toimub “olevikus”, st. siis ilmselt ilmumise ajal u 1885/6, Baskimaal. Huvitaval kombel on mainitud kõigi tegelaste vanus...

Aga kuna Echegaray mind intensiivsel kombel ei huvita, jätan siinkohal pooleli ning soovitan hispaania draama huvilistele “Galettot”/”Galeottot” ja tänan tähelepanu eest.

1904. Frédéric Mistrál: "Miréio" (1859)

Prantsuse kirjanik ning provanssaali/oksitaani keele leksikograaf Frédéric Mistral (1830–1914) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt José Echegarayga aastal 1904.


Nobeli preemiaga tulevad kaasa kuldmedal, diplom viitega teosele, mille eest preemia antud, ning rahasumma napilt üle miljoni dollari. Sel aastal tuli siis kahel laureaadil preemia poolitada, eeldan muidugi, et mõlemad said medali ning diplomi.

Mistrali tunnustus kuulub samaväärselt tema ballaadile "Miréio" / "Mirélha" / Mireille" ning tema filoloogiaalastele uuringutele Lõuna-Prantsusmaal räägitavas oksitaani keeles. Mistral on tähtsaim kirjanik oksitaani keeleruumis tänapäevani. Ametlikult anti Mistralile Nobel tema värske originaalsuse ning luule eheda inspireerituse eest, ning tema piirkonna looduse ja vaimsuse tabava kehastamise eest. Lisaks sellele kiideti tema tööd provanssaali filoloogina.


"Miréio" on kirjutet 1859 ning sisaldab 12 laulu, millest igal oma pealkiri ning laulule eelnevalt lühitutvustus. Vormi poolest niisiis klassikaline ülesehitus. Sisuks on kahe noore inimese armastus ja selle nimel ületatavad raskused - Miréio on karjuseidüll nagu leksikoniartiklis kirjutatud. Noor napilt 15-aastane Miréio on jõuka taluniku tütar, kes armub tükike vanemasse Vincén'i. Noormees on aga kahjuks vaid tagasihoidliku korvipunuja poeg ning noorte tärkav ja hõõguv armastus sunnitakse neiu vanemate poolt patta tagasi.

Miréio põgeneb kodust ning võtab ette raske ning vaevade ja kannatuste poolt rikka teekonna Saintes-Maries-de-la-Meri, kus pageb kirikusse, palvetab pühakute poole oma armastussoovide ning hinge lootuste täitumise nimel kuni pühakud neiule vastavad.

1863 kirjutas Charles Gounot "Miréio" põhjal kauni ooperi "Mireille" viies vaatuses, mida 1864. aastast tänapäevani mängitakse, viimati Pariisi ooperimajas aastal 2009, lavastust ilmus ka DVDl. 1933 ilmus ballaadi ainetel ka film, mille rezhissöriks René Gaveau.

Värsid on kirjutatud värvikalt ja soravalt ning "Miréio" seiklusi on põnev lugeda, seega värsivormi fännidele täiesti soovitamisväärne jutustus. Minu subjektiivne seisukoht karjuseidüllide suhtes on skeptiline - loodus on kaunis, puud on värvilised, tuul on meeldiv ja see neiu seal puu otsas on väga punapõskne ja kelmikas. Noored on väga nunnud ja Miréio kui aktiivne naiskangelane on väga sümpatiseeriv. Samuti on traagika karjuseidülli jaoks ebatavaline, mistõttu Mistrali värsid siiski päris selle sildi alla ei käi.

Konteksti jälgides ning Mistrali filoloogilisi saavutusi arvesse võttes mõistan, miks tegu oli Prantsusmaa ning provanssaali mõistes tähtsa kirjaniku ning keeleteadlasega. Siinkohal ilmebki, et Nobeli preemia jagamine on väga tugevas sõltuvuses aastaarvust. Tänapäeva lugejat, kui too pole juhuslikult Lõuna-Prantsusmaalt, "Miréio" ehk väga ei huvita.


"Miréio" täistekst inglise keeles (link)
"Miréio" täistekst saksa keeles (link)
"Miréio" täistekst oksitaani keeles (link)

Meelis Friedenthal: "Mesilased" (2012)

Käisin eelmisel sügisel Frankfurtis raamatumessil ja leidsin eesti "kioskist" Estonian Literature Centre'i (ELIC) brošüüri: 12 Estonian Books to Translate (link). Nii muuseas soovitati Meelis Friedenthali "Mesilasi". Olin isiklikult väga üllatunud Friedenthali kirjanikutegevusest, kuna olin kunagi Friedenthali seminarist osa võtnud (sain A ;-) ) ning ei oleks arvanud, et mees midagi muud kirjutab kui teaduslikke artikleid. Kuid lausa Friedenthali vikipeedia-sissekanne tituleerib mehe esmalt ulmekirjanikuks ja siis teoloogiks. "Mesilased" on eesti autori teine romaan, düstoopiline esiklaps "Kuldne aeg" ilmus 2004. Friedenthal valiti 2012, "Mesilaste" eest, Juhan Liivi klubi poolt aasta kirjanikuks.

Romaani tegevus leiab aset umbes ühe nädala jooksul Eestis, peaasjaliselt Tartus. Üliõpilane Laurentius Hylas on saanud Rootsi riigilt stipendiumi Tartus õppimiseks ning on nüüd teel Leidenist Tartusse. Kirjeldatakse Laurentiuse Tallinna saabumist, teekonda Tartusse ning esimesi päevi Tartu Ülikoolis.

"Kuldse aja" ilmumisel öeldi, et Friedenthal olla "ebatavaline ulmekirjanik" (Algernon) ning "intellektuaalne ulmekirjanik". Sama võib öelda ka teise üllitise kohta - "Mesilased" on tooni poolest intellektuaalne romaan melanhoolse protagonistiga, kelle vaevusi ühest küljest peategelase perspektiivist, teisalt  Aristotelese, Galeni ning Plutarchi teoreemide taustal lahatakse. Nagu Laurentiuski - püüeldes oma melanhooliat meditsiiniliste teadmiste abil kontrolli all hoida ning lähenedes oma kehale ning vaimule kui vaatlusobjektile, üritab noormees palavikust ning nõrkusest üle olla ja keskenduda tudengiks olemise akadeemilisele aspektile. Laurentiuse kehaline seisund ning sündmused tema ümber ei võimalda enese ravimist mitmel juhul.

Meelis Friedenthal TÜ Raamatukogus

Romaani esimestel lehekülgedel räägib Friedenthal huumoritest ehk kehamahladest ning seletab, kuidas melanhoolse Laurentiuse tasakaaluks on olnud papagoi Clodia, kes oma sangviinilise olemisega noormeest tasakaalustab. Papagoiga juhtub aga - õnnetus? - ning Laurentius peab üksi uues riigis hakkama saama. Kuni Clodia müstilisel viisil tema juurde tagasi tuleb.

"Mesilased" kirjeldab mitte vaid melahnoolia võimalikke põhjuseid ning kehast haiguse peletamise erinevaid meetodeid meditsiinilisest-filosoofilisest seisukohast, vaid joonistab pildi 17. sajandi Tartu Ülikoolist - selle tudengitest, professoritest, mõningatest argipäevatavadest ning probleemidest, millega tänapäeva tudengitelgi võidelda tuleb: uues linnas kohanemine, korteri leidmine, enese juurde sobivate ning mittesobivate kaastudengite kogemine, üksindus, mõningane eksistensiaalne kriis ning need, kes lõpus teki ja hinge soojas hoiavad.

Romaanis esineb mitmeid ajaloolisi tegelasi, nt. rektor Below, matemaatikaprofessor Dimberg jt. Samuti on teatud määral kirjeldatud Tartu linna, nii nagu algaja tudeng seda 17. sajandil kogeda võis - Laia tänava ja jõekalda vahel.

Laurentiuse teadlik elu palaviku ning sellest vabanemise vahel seguneb peagi nägemuste, unenägude ning teadmata omanikuga perspektiividega, mis loo pingetaseme umbes kolmekümnendal leheküljel väga kõrgeks krutivad. Tegelast ning tema ümbrust, temaga toimuvat ning tema ilmavaadet on kirjeldatud põnevalt-süngelt-tundeliselt-värviliselt ja seda kogu romaani vältel, mis teeb lugemisest tõelise naudingu. Lendasin praktiliselt üle "Mesilaste" kahesaja lehekülje. Narratiiv on põnev, müstilised mõistatused Laurentiuse sees ning tema ümbruses tekitavad huvi toimuvas, kirjeldused haaravad kaasa.

Seetõttu on romaani lõpp küll harmoniseeriv - lühidalt mainitud mesilaste temaatika tuleb käsitlemisele ning tundub, et Laurentiusel saab Tartus hästi minema -, kuid äkiline. Romaan oleks võinud olla sada lehekülge pikem, jutustada teise nädala Laurentiuse ülikoolielust ning müstilistest ööaktiivsetest võõrperspektiividest, kelle erinevad isikud - kui need Laurentiusest väljaspool peaksid elama - seletamata ning avaldamata jäävad. Võiks rohkem seletada müstilise Clodia tausta.

Samas on igaühel võimalik romaani sees ning autori järelsõnas pikalt-laialt kirjeldatud teooriate abil järeldada, mis miks juhtus. "Mesilaste" visuaalselt ning emotsionaalselt rikkalik tekst tekitab huvi teaduse vastu, visandab 17. sajandi Tartu tudengimaastiku ning selle esiplaanil tagasihoidlikus tudengitoas poogna kohal küürutava melanhoolse Laurentiuse. (Kes võiks sama hästi olla Meelis.)

Võiksin edasi kiita, kuid jätan teile endile selle hää kogemuse, mida mulle "Mesilased" pakkus. Friedenthal on kirjutanud väga võimsad kakssada lehekülge.

Romaanikatkend EPLis: (link)

Andrus Kasemaa: "Leskede kadunud maailm" (2012)

1984. aastal sündinud Tartu Ülikoolis kirjandust õppinud eesti kirjanik Andrus Kasemaa luuletused ilmusid üksikult "Loomingus" ning "Vikerkaares", järgnesid Luulekogud "Poeedirahu" (2008), "Lagunemine" (2009) ning "Kustumata õhtud" (2012). 2012. aastal üllitas noor kirjanik ka oma esimese romaani "Leskede kadunud maailm".

Kasemaa romaan räägib katkendlikult elust 20. sajandi esimeses pooles. Varasemalt kujundatud Poeedirahu fiktiivne küla ("Poeedirahu on küla, kus pole eriti midagi peale leskede, rebaste ja mahajäetud majade" - Kasemaa, Lagunemine) kohtub nüüd reaalsete kohtadega: juttu on Kodavere surnuaiast ning Peipsi ääres käimisest. Ilmneb, et romaan põhineb Poeedirahu leskede kataloogil - autori huvi on leskede uurimine ning nagu pealkirigi ütleb, üritab Kasemaa erinevate fragmentide ning mineviku piltide abil läbi leskede silmade nähtud vana maailma lugejale lähemale tuua.

Gonepteryx rhamni.70-aastased nukud-
lesed arenevad 80-90-aastaselt kauniks
liblikaks, kui nende jutuvestmise osku-
sed küpses eas täiuslikkuse saavutavad.

Tema imetlus leskede suunas on väga huvitav - võrreldes noid vanu naisi liblikatega, ülistades nende rindu, aluspesu, juukseid, jäsemeid, asetab Kasemaa lesed nostalgia pjedestaalile ning valab üle sädeleva empaatiaga. Autoril tundub olevat kõrgendatud huvi liblikate vastu, mistõttu võrreldakse konkreetse isenditega ning tuuakse ära ka liikide ladinakeelsed nimed.

Kasemaa toon inimelu jooksu näitamisel on tabavalt morbiidne - tal on õnnestunud kirjeldada elurõõmu vanades silmades, mis noorust mäletavad, samaaegselt väikese tüdruku lapsepõlve jutustades sinast juba leseks nimetades meenutada elu kiiret lahkumist ühe inimese sõrmede vahelt. Samuti on esteetiliselt-traagiliselt kirjeldatud küla tühjust ning mahajäetust, säilitades nö. taluidüll ning kaunid metsad, künkad, aasad, heinamaad, meenutades samal ajal, et sellel maal pole tulevikku.

Samuti on romaan folkloristile ning filoloogile äärmiselt huvipakkuv - kursiivis on üldtekstis ikka ja jälle esile toodud paras ports väljendeid, mida lesed argipäevaselt kasutasid, millest minu põlvkond veel aru saab, kuid noorematele ilmselt sõnaraamat välja anda tuleks: vassong, undrecht, suhvel, junge, tuterdama, vimpstükk, noostall, peakool, vehvermints nusmeldama. Põnev!

Sellega piirdub aga Kasemaa romaani positiivne kriitika.


Autor pole suutnud otsustada, kas läheneb leskede temaatikale eelkõige teaduslikust (liblikad, teaduskeel), raamjutustuse (leskede endi mälestused otse plaadilt kirja pandud, ei eraldu tekstist), leskede endi juttude kogumiku või neutraalse autori perspektiivist (autor ise on figuur oma romaanis). Puudub objektiivne kirjeldusvõime ning ühtne sisuline kujundus, autor on oma tekstist emotsionaalselt niivõrd täidetud, et unustab kompositsiooni vajaduse ning paneb tükk-tüki haaval kirja fragmente ning mälestusi nii iseenda kui leskede pagasist, jälgimata teemade ajalist või sisulist lineaarsust. Siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Autor ei valitse materjali.

Teema südamelähedus on tinginud ka stilistilise lohakuse - tuleb ette ohtralt sõna- ja isegi lausekordusi, mis teksti nautimise väga raskeks teevad. Kui esimesed paarkümmend ning viimased kümme lehekülge välja arvata - neid nautisin ning algus täitis mind hüva lugemiskogemuse eelrõõmuga -, on tekst kuhjatud tühjade sidesõnadega. Autor justkui alustaks uuesti ja uuesti. Muudkui minnakse tagasi samadesse kohtadesse ja üritatakse sümpaatiat ning pilti korduvalt värvidesse panna, kuid pidev ekslemine võtab emotsioonidelt ning mälestustelt võlu.

Kõige jubedamad on pesu- ning elektroonikateemalised kommentaarid lehekülgedel 61 ning 78 - autor mõtiskleb, kas tänapäeva vanaemad "neid punaseid stringe" kannavad, milles neil külm hakkaks, nendib et tänapäeva pesu, mida ta ise kannab, on nõnda tilluke, ning viskab vahele, et internetist ei tea lesed enam midagi. Need kommentaarid toovad lugeja kontekstist ning sihimeeleolust täielikult välja ja panid mind näiteks suunurka allapoole kõverdama.

Autor oleks pidanud enne romaani kirjutamist otsustama, mis teemadel tahab kirjutada, kellest, millal, kus ning mis eesmärgil. Erinevate leskede mälestused teatud teemadel, Kasemaa fiktiivse küla sündimisest ning tema enese lapsepõlvest alatuna ning siis leskede lapsepõlvesid kirjeldades, siis surnud meesteni jõudes ning lõpetades nende ilusate esimeste lehekülgedega, mis lugejale Poeedirahu/Kodaveret/Kasemaa koduküla tutvustavad, struktureerides teost paari-kolme peatükiga, oleks olnud suurepärane.

Romaani ehtivad kahe lehekülje laiused fotod on huvitavad - kuid kas neil on kujutatud autorit, milliseid leskesid, millistel aastatel? "Liia Mägi klaasnegatiivide kogu" on ainus info, mida lugejale sisekaanel pakutakse. Teaduslik lähenemine seega ebaõnnestunud - emotsionaalsest perspektiivist lähtudes võiks fotodel mingi seos olla romaaniga, teemadega, mida teatud lehekülgedel käsitletakse - kuid nad hõljuvad vaid teksti kõrval. Parema käsitlusega oleks neist saanud väga sobivad illustratsioonid, antud hetkel ei tee nad teksti, ei tervikuna ega osakaupa, oma olemasoluga kraadigi paremaks.


Kasemaa luuletused on õndsalt õõvastavad ning joonistavad Eestimaa taludest ning sisemaailmadest tõepäraseid pilte. Sõnadega oskab autor ümber käia. Samuti on ta absoluutselt võimeline tekitama tugevat emotsiooni. Kahju, et noormehel pole õnnestunud oma andekuse (ning teksti-) fragmentidele toetudes toimivat romaani kokku panna.

Ainus abi on siinkohal loota, et "Poeedirahu" autor on oma järgmise romaani paremini läbi mõelnud ja suutnud sellest abitust vaheformaadist välja tulla ning kaks aastat hiljem juba kogenud proosakirjanikuna toimiva narratiivi luua.