Andrus Kasemaa: "Leskede kadunud maailm" (2012)

1984. aastal sündinud Tartu Ülikoolis kirjandust õppinud eesti kirjanik Andrus Kasemaa luuletused ilmusid üksikult "Loomingus" ning "Vikerkaares", järgnesid Luulekogud "Poeedirahu" (2008), "Lagunemine" (2009) ning "Kustumata õhtud" (2012). 2012. aastal üllitas noor kirjanik ka oma esimese romaani "Leskede kadunud maailm".

Kasemaa romaan räägib katkendlikult elust 20. sajandi esimeses pooles. Varasemalt kujundatud Poeedirahu fiktiivne küla ("Poeedirahu on küla, kus pole eriti midagi peale leskede, rebaste ja mahajäetud majade" - Kasemaa, Lagunemine) kohtub nüüd reaalsete kohtadega: juttu on Kodavere surnuaiast ning Peipsi ääres käimisest. Ilmneb, et romaan põhineb Poeedirahu leskede kataloogil - autori huvi on leskede uurimine ning nagu pealkirigi ütleb, üritab Kasemaa erinevate fragmentide ning mineviku piltide abil läbi leskede silmade nähtud vana maailma lugejale lähemale tuua.

Gonepteryx rhamni.70-aastased nukud-
lesed arenevad 80-90-aastaselt kauniks
liblikaks, kui nende jutuvestmise osku-
sed küpses eas täiuslikkuse saavutavad.

Tema imetlus leskede suunas on väga huvitav - võrreldes noid vanu naisi liblikatega, ülistades nende rindu, aluspesu, juukseid, jäsemeid, asetab Kasemaa lesed nostalgia pjedestaalile ning valab üle sädeleva empaatiaga. Autoril tundub olevat kõrgendatud huvi liblikate vastu, mistõttu võrreldakse konkreetse isenditega ning tuuakse ära ka liikide ladinakeelsed nimed.

Kasemaa toon inimelu jooksu näitamisel on tabavalt morbiidne - tal on õnnestunud kirjeldada elurõõmu vanades silmades, mis noorust mäletavad, samaaegselt väikese tüdruku lapsepõlve jutustades sinast juba leseks nimetades meenutada elu kiiret lahkumist ühe inimese sõrmede vahelt. Samuti on esteetiliselt-traagiliselt kirjeldatud küla tühjust ning mahajäetust, säilitades nö. taluidüll ning kaunid metsad, künkad, aasad, heinamaad, meenutades samal ajal, et sellel maal pole tulevikku.

Samuti on romaan folkloristile ning filoloogile äärmiselt huvipakkuv - kursiivis on üldtekstis ikka ja jälle esile toodud paras ports väljendeid, mida lesed argipäevaselt kasutasid, millest minu põlvkond veel aru saab, kuid noorematele ilmselt sõnaraamat välja anda tuleks: vassong, undrecht, suhvel, junge, tuterdama, vimpstükk, noostall, peakool, vehvermints nusmeldama. Põnev!

Sellega piirdub aga Kasemaa romaani positiivne kriitika.


Autor pole suutnud otsustada, kas läheneb leskede temaatikale eelkõige teaduslikust (liblikad, teaduskeel), raamjutustuse (leskede endi mälestused otse plaadilt kirja pandud, ei eraldu tekstist), leskede endi juttude kogumiku või neutraalse autori perspektiivist (autor ise on figuur oma romaanis). Puudub objektiivne kirjeldusvõime ning ühtne sisuline kujundus, autor on oma tekstist emotsionaalselt niivõrd täidetud, et unustab kompositsiooni vajaduse ning paneb tükk-tüki haaval kirja fragmente ning mälestusi nii iseenda kui leskede pagasist, jälgimata teemade ajalist või sisulist lineaarsust. Siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Autor ei valitse materjali.

Teema südamelähedus on tinginud ka stilistilise lohakuse - tuleb ette ohtralt sõna- ja isegi lausekordusi, mis teksti nautimise väga raskeks teevad. Kui esimesed paarkümmend ning viimased kümme lehekülge välja arvata - neid nautisin ning algus täitis mind hüva lugemiskogemuse eelrõõmuga -, on tekst kuhjatud tühjade sidesõnadega. Autor justkui alustaks uuesti ja uuesti. Muudkui minnakse tagasi samadesse kohtadesse ja üritatakse sümpaatiat ning pilti korduvalt värvidesse panna, kuid pidev ekslemine võtab emotsioonidelt ning mälestustelt võlu.

Kõige jubedamad on pesu- ning elektroonikateemalised kommentaarid lehekülgedel 61 ning 78 - autor mõtiskleb, kas tänapäeva vanaemad "neid punaseid stringe" kannavad, milles neil külm hakkaks, nendib et tänapäeva pesu, mida ta ise kannab, on nõnda tilluke, ning viskab vahele, et internetist ei tea lesed enam midagi. Need kommentaarid toovad lugeja kontekstist ning sihimeeleolust täielikult välja ja panid mind näiteks suunurka allapoole kõverdama.

Autor oleks pidanud enne romaani kirjutamist otsustama, mis teemadel tahab kirjutada, kellest, millal, kus ning mis eesmärgil. Erinevate leskede mälestused teatud teemadel, Kasemaa fiktiivse küla sündimisest ning tema enese lapsepõlvest alatuna ning siis leskede lapsepõlvesid kirjeldades, siis surnud meesteni jõudes ning lõpetades nende ilusate esimeste lehekülgedega, mis lugejale Poeedirahu/Kodaveret/Kasemaa koduküla tutvustavad, struktureerides teost paari-kolme peatükiga, oleks olnud suurepärane.

Romaani ehtivad kahe lehekülje laiused fotod on huvitavad - kuid kas neil on kujutatud autorit, milliseid leskesid, millistel aastatel? "Liia Mägi klaasnegatiivide kogu" on ainus info, mida lugejale sisekaanel pakutakse. Teaduslik lähenemine seega ebaõnnestunud - emotsionaalsest perspektiivist lähtudes võiks fotodel mingi seos olla romaaniga, teemadega, mida teatud lehekülgedel käsitletakse - kuid nad hõljuvad vaid teksti kõrval. Parema käsitlusega oleks neist saanud väga sobivad illustratsioonid, antud hetkel ei tee nad teksti, ei tervikuna ega osakaupa, oma olemasoluga kraadigi paremaks.


Kasemaa luuletused on õndsalt õõvastavad ning joonistavad Eestimaa taludest ning sisemaailmadest tõepäraseid pilte. Sõnadega oskab autor ümber käia. Samuti on ta absoluutselt võimeline tekitama tugevat emotsiooni. Kahju, et noormehel pole õnnestunud oma andekuse (ning teksti-) fragmentidele toetudes toimivat romaani kokku panna.

Ainus abi on siinkohal loota, et "Poeedirahu" autor on oma järgmise romaani paremini läbi mõelnud ja suutnud sellest abitust vaheformaadist välja tulla ning kaks aastat hiljem juba kogenud proosakirjanikuna toimiva narratiivi luua.