Meelis Friedenthal: "Mesilased" (2012)

Käisin eelmisel sügisel Frankfurtis raamatumessil ja leidsin eesti "kioskist" Estonian Literature Centre'i (ELIC) brošüüri: 12 Estonian Books to Translate (link). Nii muuseas soovitati Meelis Friedenthali "Mesilasi". Olin isiklikult väga üllatunud Friedenthali kirjanikutegevusest, kuna olin kunagi Friedenthali seminarist osa võtnud (sain A ;-) ) ning ei oleks arvanud, et mees midagi muud kirjutab kui teaduslikke artikleid. Kuid lausa Friedenthali vikipeedia-sissekanne tituleerib mehe esmalt ulmekirjanikuks ja siis teoloogiks. "Mesilased" on eesti autori teine romaan, düstoopiline esiklaps "Kuldne aeg" ilmus 2004. Friedenthal valiti 2012, "Mesilaste" eest, Juhan Liivi klubi poolt aasta kirjanikuks.

Romaani tegevus leiab aset umbes ühe nädala jooksul Eestis, peaasjaliselt Tartus. Üliõpilane Laurentius Hylas on saanud Rootsi riigilt stipendiumi Tartus õppimiseks ning on nüüd teel Leidenist Tartusse. Kirjeldatakse Laurentiuse Tallinna saabumist, teekonda Tartusse ning esimesi päevi Tartu Ülikoolis.

"Kuldse aja" ilmumisel öeldi, et Friedenthal olla "ebatavaline ulmekirjanik" (Algernon) ning "intellektuaalne ulmekirjanik". Sama võib öelda ka teise üllitise kohta - "Mesilased" on tooni poolest intellektuaalne romaan melanhoolse protagonistiga, kelle vaevusi ühest küljest peategelase perspektiivist, teisalt  Aristotelese, Galeni ning Plutarchi teoreemide taustal lahatakse. Nagu Laurentiuski - püüeldes oma melanhooliat meditsiiniliste teadmiste abil kontrolli all hoida ning lähenedes oma kehale ning vaimule kui vaatlusobjektile, üritab noormees palavikust ning nõrkusest üle olla ja keskenduda tudengiks olemise akadeemilisele aspektile. Laurentiuse kehaline seisund ning sündmused tema ümber ei võimalda enese ravimist mitmel juhul.

Meelis Friedenthal TÜ Raamatukogus

Romaani esimestel lehekülgedel räägib Friedenthal huumoritest ehk kehamahladest ning seletab, kuidas melanhoolse Laurentiuse tasakaaluks on olnud papagoi Clodia, kes oma sangviinilise olemisega noormeest tasakaalustab. Papagoiga juhtub aga - õnnetus? - ning Laurentius peab üksi uues riigis hakkama saama. Kuni Clodia müstilisel viisil tema juurde tagasi tuleb.

"Mesilased" kirjeldab mitte vaid melahnoolia võimalikke põhjuseid ning kehast haiguse peletamise erinevaid meetodeid meditsiinilisest-filosoofilisest seisukohast, vaid joonistab pildi 17. sajandi Tartu Ülikoolist - selle tudengitest, professoritest, mõningatest argipäevatavadest ning probleemidest, millega tänapäeva tudengitelgi võidelda tuleb: uues linnas kohanemine, korteri leidmine, enese juurde sobivate ning mittesobivate kaastudengite kogemine, üksindus, mõningane eksistensiaalne kriis ning need, kes lõpus teki ja hinge soojas hoiavad.

Romaanis esineb mitmeid ajaloolisi tegelasi, nt. rektor Below, matemaatikaprofessor Dimberg jt. Samuti on teatud määral kirjeldatud Tartu linna, nii nagu algaja tudeng seda 17. sajandil kogeda võis - Laia tänava ja jõekalda vahel.

Laurentiuse teadlik elu palaviku ning sellest vabanemise vahel seguneb peagi nägemuste, unenägude ning teadmata omanikuga perspektiividega, mis loo pingetaseme umbes kolmekümnendal leheküljel väga kõrgeks krutivad. Tegelast ning tema ümbrust, temaga toimuvat ning tema ilmavaadet on kirjeldatud põnevalt-süngelt-tundeliselt-värviliselt ja seda kogu romaani vältel, mis teeb lugemisest tõelise naudingu. Lendasin praktiliselt üle "Mesilaste" kahesaja lehekülje. Narratiiv on põnev, müstilised mõistatused Laurentiuse sees ning tema ümbruses tekitavad huvi toimuvas, kirjeldused haaravad kaasa.

Seetõttu on romaani lõpp küll harmoniseeriv - lühidalt mainitud mesilaste temaatika tuleb käsitlemisele ning tundub, et Laurentiusel saab Tartus hästi minema -, kuid äkiline. Romaan oleks võinud olla sada lehekülge pikem, jutustada teise nädala Laurentiuse ülikoolielust ning müstilistest ööaktiivsetest võõrperspektiividest, kelle erinevad isikud - kui need Laurentiusest väljaspool peaksid elama - seletamata ning avaldamata jäävad. Võiks rohkem seletada müstilise Clodia tausta.

Samas on igaühel võimalik romaani sees ning autori järelsõnas pikalt-laialt kirjeldatud teooriate abil järeldada, mis miks juhtus. "Mesilaste" visuaalselt ning emotsionaalselt rikkalik tekst tekitab huvi teaduse vastu, visandab 17. sajandi Tartu tudengimaastiku ning selle esiplaanil tagasihoidlikus tudengitoas poogna kohal küürutava melanhoolse Laurentiuse. (Kes võiks sama hästi olla Meelis.)

Võiksin edasi kiita, kuid jätan teile endile selle hää kogemuse, mida mulle "Mesilased" pakkus. Friedenthal on kirjutanud väga võimsad kakssada lehekülge.

Romaanikatkend EPLis: (link)