Eesti-soome päritolu Sofi Oksaneni ajaloolist Eesti-romaani "Puhastust" (2008) kiitsin mõnda aega tagasi (link). "Kui tuvid kadusid" ("Kun kyyhkyset katosivat") ilmus 2012. aastal (nii soome kui eesti keeles) ning käsitleb eesti ajalugu aastatel 1941-44, saksa okupatsiooni ning sellele järgneva nõukogude okupatsiooni aegadel, ning paralleelselt ENSV ajal 1963-66.
Tegu oli esmalt ajalootunni nostalgiaga, kuna Oksanen veetis väga põhjalikult aeg arhiivides materjali otsides - kohtade, aastaarvude ning inimeste, kohvikute, teatrite, koolide, söögi- ning joogimarkide nimede kogum tundub kohati vaid ajaloohuvilise faktiliste ülestähenduste kogumik ning tõotab romaani kogutooni veidi liialt konstrukti sarnaseks muuta.
Õnneks on Oksanen piisavalt hea kirjanik, et sel mitte juhtuda lasta.
Romaani peategelased:
-Roland, isamaa patrioot, metsavend, sirge selja ja korrumpeerimata südamega, alati Eesti asja eest väljas - kui üks romaani lehekülg välja arvata....
- Edgar/Eggert/Edgar, omakasu püügil, kord eestlane, kord sakslane, valitseva võimu taldu lakkumas ning pudenevaid võimukoorukesi korjamas, et ühel päeval kuulsaks ja tähtsaks saada...
- Juudit, lihtne eesti naine, kel küll idealistlikud-naiselikud hea kodu elueesmärgid, kuid kes kõigesse takerdub ja õigel teel püsida üritab, kuid aina enam ja enam elu lainetesse upub...
Narratiiv liigub kahel ajalisel tasandil ning juba seeläbi on põnev jälgida, mismoodi mõjutavad protagonistid oma kahekümne aasta eest toime pandud tegudega kuuekümnendatel juhtunut. Põhinarratiiv keskendub Edgar Partsile, kes kuuekümnendatel teoreetiliselt surnud või Siberis kadunuks jäänud Rolandit otsib. Samaaegselt töötab Edgar KGB heaks ja jälgib, keda parasjagu jälgita kästakse, kirjutab, mida parasjagu kirjutada kästakse ning üritab oma labiilse kaasa ning samaaegselt oma karjääri - eelkõige oma karjääri eest hoolitseda.
Klassikalised armukolmnurgad on küll olemas ning õrnade neiude värelevad südamedki tematiseeritud, kuid esikohal on siiski hea-kurja tasakaal inimeses ja inimese kohal nuga rippumas hoidvatel instantsidel, mis inividiidide teguviise mõjutavad. Nö. heasüdamlik sakslane, mustvalge maailmapildiga ismaaliste aadetega eestlane ning limane isekate aadetega eestlane on sellises kontekstis tüüpilised stereotüübid ning ükski neist pole hea ega kuri, kui kogukontekst kokku panna. Samamoodi ei saa hinnata piisavalt julgust kogunud, isamaalisele aatele järgneve mehele alluva või siis argliku ning armunud isekale aatele järgneva, veel rohkem mehele alluva naise stereotüüpi heaks või kurjaks.
Absoluutne saatan on selles romaanis esindatud hoopis fiktiivse figuurina, Edgar Partsi raamatus "Keset Hitlerlikku okupatsiooni" on julm mõrvar Mark, igati hämar ja kole tegelane, kelle Parts leiutab.
Samuti on sinisilmseid naisfiguure - Rosalie, Rolandi kaasa; noor maalt vaid kahe kleidiga kohvris Tallinna ülikooli tulnud tudeng Evelin, kes endamisi arutleb, kas tudengite liikumise liidri ning poiss-sõbra Reinu tähelepanu säilitamiseks oleks parem ta koju tuua või siiski alusseelikut kergitada...
Lugesin romaani saksa keeles ja romaani lõpus on markide, poodide jne. Leksikon, ma ei tea, kas see ka eestikeelses väljaandes esineb. Ka see on tunnistajaks teatud name-droppingule ning lisab lugemisele keskendumise aega.
Kogu komplekssust kokku võttes ilmneb romaani lugemisel üha enam ja enam kuidas Oksanen oma konstrukti meisterlikult valitseb. Kirjutatud on mitmest perspektiivist, realistlikult nii mehe kui naise vaatenurgast, mitmest narratiivist, põnevust ülal hoides nii ühel kui teisel rindel, mitmest kesksest ajaloolisest sündmusest ning veel enamgi inimlikust indiviidi perspektiivist. Romaani põnevus ja autentsus säilib lõpuni.
Ilmselt on romaani võlu muuseas ka aja-koha-konstruktsiooni kunstlikkuse kontrastis figuuride inimlikkuse orgaanilisusega. Igal figuuril on midagi inimlikku, unistused, soovid, kahtlused ning nõrkused. Tänu erinevatele perspektiividele on Oksanen neid maailmu autentselt ja värvikirevalt näidanud ning on taas väga hea tööna rekonstrueerinud killukese Eesti ajaloost.
Mis lõpuks juhtub? Eks ikka see, mis juhtuma peab.
Aitäh, Sofi! Palun jätka samas vaimus.
Tegu oli esmalt ajalootunni nostalgiaga, kuna Oksanen veetis väga põhjalikult aeg arhiivides materjali otsides - kohtade, aastaarvude ning inimeste, kohvikute, teatrite, koolide, söögi- ning joogimarkide nimede kogum tundub kohati vaid ajaloohuvilise faktiliste ülestähenduste kogumik ning tõotab romaani kogutooni veidi liialt konstrukti sarnaseks muuta.
Õnneks on Oksanen piisavalt hea kirjanik, et sel mitte juhtuda lasta.
Romaani peategelased:
-Roland, isamaa patrioot, metsavend, sirge selja ja korrumpeerimata südamega, alati Eesti asja eest väljas - kui üks romaani lehekülg välja arvata....
- Edgar/Eggert/Edgar, omakasu püügil, kord eestlane, kord sakslane, valitseva võimu taldu lakkumas ning pudenevaid võimukoorukesi korjamas, et ühel päeval kuulsaks ja tähtsaks saada...
- Juudit, lihtne eesti naine, kel küll idealistlikud-naiselikud hea kodu elueesmärgid, kuid kes kõigesse takerdub ja õigel teel püsida üritab, kuid aina enam ja enam elu lainetesse upub...
Narratiiv liigub kahel ajalisel tasandil ning juba seeläbi on põnev jälgida, mismoodi mõjutavad protagonistid oma kahekümne aasta eest toime pandud tegudega kuuekümnendatel juhtunut. Põhinarratiiv keskendub Edgar Partsile, kes kuuekümnendatel teoreetiliselt surnud või Siberis kadunuks jäänud Rolandit otsib. Samaaegselt töötab Edgar KGB heaks ja jälgib, keda parasjagu jälgita kästakse, kirjutab, mida parasjagu kirjutada kästakse ning üritab oma labiilse kaasa ning samaaegselt oma karjääri - eelkõige oma karjääri eest hoolitseda.
Klassikalised armukolmnurgad on küll olemas ning õrnade neiude värelevad südamedki tematiseeritud, kuid esikohal on siiski hea-kurja tasakaal inimeses ja inimese kohal nuga rippumas hoidvatel instantsidel, mis inividiidide teguviise mõjutavad. Nö. heasüdamlik sakslane, mustvalge maailmapildiga ismaaliste aadetega eestlane ning limane isekate aadetega eestlane on sellises kontekstis tüüpilised stereotüübid ning ükski neist pole hea ega kuri, kui kogukontekst kokku panna. Samamoodi ei saa hinnata piisavalt julgust kogunud, isamaalisele aatele järgneve mehele alluva või siis argliku ning armunud isekale aatele järgneva, veel rohkem mehele alluva naise stereotüüpi heaks või kurjaks.
Absoluutne saatan on selles romaanis esindatud hoopis fiktiivse figuurina, Edgar Partsi raamatus "Keset Hitlerlikku okupatsiooni" on julm mõrvar Mark, igati hämar ja kole tegelane, kelle Parts leiutab.
Samuti on sinisilmseid naisfiguure - Rosalie, Rolandi kaasa; noor maalt vaid kahe kleidiga kohvris Tallinna ülikooli tulnud tudeng Evelin, kes endamisi arutleb, kas tudengite liikumise liidri ning poiss-sõbra Reinu tähelepanu säilitamiseks oleks parem ta koju tuua või siiski alusseelikut kergitada...
Lugesin romaani saksa keeles ja romaani lõpus on markide, poodide jne. Leksikon, ma ei tea, kas see ka eestikeelses väljaandes esineb. Ka see on tunnistajaks teatud name-droppingule ning lisab lugemisele keskendumise aega.
Kogu komplekssust kokku võttes ilmneb romaani lugemisel üha enam ja enam kuidas Oksanen oma konstrukti meisterlikult valitseb. Kirjutatud on mitmest perspektiivist, realistlikult nii mehe kui naise vaatenurgast, mitmest narratiivist, põnevust ülal hoides nii ühel kui teisel rindel, mitmest kesksest ajaloolisest sündmusest ning veel enamgi inimlikust indiviidi perspektiivist. Romaani põnevus ja autentsus säilib lõpuni.
Ilmselt on romaani võlu muuseas ka aja-koha-konstruktsiooni kunstlikkuse kontrastis figuuride inimlikkuse orgaanilisusega. Igal figuuril on midagi inimlikku, unistused, soovid, kahtlused ning nõrkused. Tänu erinevatele perspektiividele on Oksanen neid maailmu autentselt ja värvikirevalt näidanud ning on taas väga hea tööna rekonstrueerinud killukese Eesti ajaloost.
Mis lõpuks juhtub? Eks ikka see, mis juhtuma peab.
Aitäh, Sofi! Palun jätka samas vaimus.
No comments:
Post a Comment