Geniaalsete filmide nagu "Seitse" (1995) ja "Kaklusklubi" (1999) ning suurepärase sarja "Kaardimaja" (House of Cards, 2013–...) rezhissör David Fincher on taas hakkama saanud psühholoogilise meistriteosega.
"Kadunud" siseneb Nicki ja Amy viiendasse pulmaastapäeva sünge müsteeriumiga: Nick saabub pärast tööd koju, Amy on jäljetult kadunud ja ilmselgelt on keegi ta röövinud. Murelik mees asub politsei abiga naist otsima, kuid mida rohkem Amy juhtumit uuritakse, seda enam ilmneb, et hoopis Nick ise on peamine kahtlusalune naise kadumises ning on põhjust arvata, et mõrvas.
Figuuride sümpaatia kogusega manipuleerimine on siinkohal väga osavalt õnnestunud: kuidas kaks noort inimest kohtusid, armusid ja õnnelikud olid ning kuidas seejärel erinevad probleemid abiellu tulid ning seda lõhkusid ja kes tegelikult milles süüdi on ning kuidas hoopis ühte kahest poolest algusest peale väga selge egoistlik motivatsioon saatis, koorib Fincher välja tükk-tüki haaval, näidates lugu esmalt mehe, siis naise perspektiivist.
Keskmisest intelligentsemad, kuid siiski ontlike inimestena kategoriseeritavad tegelased omandavad äkitselt hoopis uue, kurjema tasandi ning tapjast saab ohver ning siis jälle tapja, kuni film taaskord - täiesti düsfunktsionaalses - harmoonias lõppeb.
Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem on oht rikkuda filmi võlu, seega piirdun veel märkusega et nii Ben Affleck, Rosamund Pike kui Neil Patrick Harris mängivad oma minuga-on-kõik-korras - ei-ma-olen-psühhopaat - ei-siiski-korras - sinusoidseid rolle suurepäraselt, tõelise meisterlikkusega, ja filmi väga kõrge pingetase püsib kogu filmi kahe ja poole tunni jooksul, jätmata hetkegi rahulikumalt hingamiseks.
Lisaks sellele on kaameratöö esimesest viimase stseenini küll kohati veidi kunstlik-lavastatud, kuid vaid sel subtiilsel määral, mis ikka veel töötab. Ilus kinematograafiline elamus veel pealegi seega.
Braavo!
"Kadunud" siseneb Nicki ja Amy viiendasse pulmaastapäeva sünge müsteeriumiga: Nick saabub pärast tööd koju, Amy on jäljetult kadunud ja ilmselgelt on keegi ta röövinud. Murelik mees asub politsei abiga naist otsima, kuid mida rohkem Amy juhtumit uuritakse, seda enam ilmneb, et hoopis Nick ise on peamine kahtlusalune naise kadumises ning on põhjust arvata, et mõrvas.
Figuuride sümpaatia kogusega manipuleerimine on siinkohal väga osavalt õnnestunud: kuidas kaks noort inimest kohtusid, armusid ja õnnelikud olid ning kuidas seejärel erinevad probleemid abiellu tulid ning seda lõhkusid ja kes tegelikult milles süüdi on ning kuidas hoopis ühte kahest poolest algusest peale väga selge egoistlik motivatsioon saatis, koorib Fincher välja tükk-tüki haaval, näidates lugu esmalt mehe, siis naise perspektiivist.
Keskmisest intelligentsemad, kuid siiski ontlike inimestena kategoriseeritavad tegelased omandavad äkitselt hoopis uue, kurjema tasandi ning tapjast saab ohver ning siis jälle tapja, kuni film taaskord - täiesti düsfunktsionaalses - harmoonias lõppeb.
Mida rohkem ma kirjutan, seda rohkem on oht rikkuda filmi võlu, seega piirdun veel märkusega et nii Ben Affleck, Rosamund Pike kui Neil Patrick Harris mängivad oma minuga-on-kõik-korras - ei-ma-olen-psühhopaat - ei-siiski-korras - sinusoidseid rolle suurepäraselt, tõelise meisterlikkusega, ja filmi väga kõrge pingetase püsib kogu filmi kahe ja poole tunni jooksul, jätmata hetkegi rahulikumalt hingamiseks.
Lisaks sellele on kaameratöö esimesest viimase stseenini küll kohati veidi kunstlik-lavastatud, kuid vaid sel subtiilsel määral, mis ikka veel töötab. Ilus kinematograafiline elamus veel pealegi seega.
Braavo!
No comments:
Post a Comment