Monday, February 23, 2015

Ekskurss filmilinale: "Lindmees" ja "Siiski veel Alice" (2014)

Selle aasta Oscarifilmide keskne teema näib minu silmis olevat refleksioon ja küpsema eluea ning sellega kaasnevate murede ja ohtudega tegelemine. Eddie Redmayne, pärjatud parima meesnäitlejana, kehastab Stephen Hawkingit ning mehe võitlust muudkui areneva motoneuroni sündroomiga; Julianne Moore, parim naisnäitleja, kehastab varakult esineva Alzheimeriga võitlevat naist; Patricia Arquette (parim naiskõrvalosatäitja) ja "Boyhood" käsitlevad vanemaks- ning täiskasvanukssaamist üldisemas mõttes; Michael Keaton ja J.K. Simmons (parim film ning parim meeskõrvalosatäitja) ehk siis respektiivselt "Birdman" ja "Whiplash" käsitlevad Hollywoodi ja meelelahutusmaailma(de) raskusi ning kuidas tuleb igasugused kehalised ja vaimsed piirid piinarikkalt ületada, et omal alal kunstnikuks saada ja sellega tõeliselt publikuni jõuda.

Tahan siinkohal rääkida kahest erakordsest filmist: "Siiski veel Alice" (Still Alice, 2014) ning "Lindmees ehk (võhiklikkuse ootamatu voorus)" (Birdman or the unexpected virtue of ignorance, 2014). "Kõiksuse teooriat" ju juba kiidetud sai (link).

Kui te ei soovi teada, kuidas need kaks filmi lõppevad, ärge palun edasi lugege.

"Siiski veel Alice" räägib lingvistikaprofessori Alice Howlandi (Julianne Moore) võitlusest varakult alanud Alhzeimeri haigusega. Alice unustab aeg-ajalt ära mõne sõna, äkitselt muutuvad tänavad töökoha ümber tundmatuks ning kuigi naine üritab oma intellekti maksimaalselt haigusega võitlemiseks kasutada - mis on kibemagusalt irooniline, kuna haigus just tema intellekti kallal närib -, võtab haigus samm-sammult oma.

Julianne Moore on kehastanud nii paljusid erinevaid naisi, kuid alati on neis kusagil olnud peidus kild haavatavat inimlikkust, mis empaatiat püüab ja tundeid tekitab. Seekord on Alice'i figuur algusest peale kehaliselt habras ja küll rõõmasameelne ja intelligentne, kuid nähtavalt niivõrd pehme, et üllatuslikult hakkab Alice'ist imbuma aina enam tugevust, mida enam haigus edeneb. Pidevalt mängivad kokku surmahirm, otsustuskindlus haigusega võidelda ning kindel otsus haiguse lootusetuseni arenemise korral ka lõpp enda kätte võtta. Huvitavalt on lahendatud ka Alice'i haiguse mõjuspekter naise järeltulijatele: vanem tütar (Kate Bosworth), kellele ema saatus niivõrd korda ei lähe kui enda oma, pärib geeni; keskmine poeg, kes emast ka kesmiselt hoolib, ei päri geeni; noorim tütar (Kristen Stewart) ei lase end testida.

Dünaamika Alice'i ja tema laste vahel on huvitav kõrvalteema, naise abikaasa (Alec Baldwin) ei ole niivõrd huvitav figuur. Kõige intensiivem suhe on noorima tütrega, kes üritab näitlejana leiba teenida ja kes ema defragmentatsiooni all vististi kõige rohkem kannatab. Kristen Stewartki teeb oma tööd hästi.

Isegi mitte filmi kulminatiivset stseeni vaadates, vaid hiljem selle üle järele mõeldes ilmneb pisiasjade traagika - kuidas Alice iseendale video lindistab, juhendades end samm-sammult tablettide üledoosi võtma, kuidas ta vähemalt neli korda trepist üles peab minema, sest unustab taas, mida teha tahtis ... eelnev stseen, kuidas naine püksi laseb, sest unustas, kus tualett asub.
Julianne Moore'i panus oma rolli on märkmisväärne ja nii realistlikul kui emotsionaalsel rindel on tegu väga hea filmiga, mis praktiliselt üdini orgaaniline. Te isegi ei märka, et tegu on filmiga.



"Lindmees" on veidi teistsugune käsitlus vanadusea dementsusest: Riggan (Michael Keaton) on vanaks jäänud näitleja, kel kunagi action-kangelase Lindmehena suur edu, kes aga nüüd tahab teatris mängides oma karjäärile uuesti jalad alla saada. Riggan näitleb ning lavastab teatripala armastuse hävitavast jõust nelja näitlejaga, kuid pole oma teatrilava abikaasa armukesega rahul ning otsingud toovad Riggani antagonisti rolli Mike'i, kel rollidest ja reeglitest üdini pohui ja kes otsib teatrist vaid tõelist elamust - üpris filim alguses toimub suurepärane stseen, kus Riggan ja Mike käsikirjaga harjutavad ning Mike erinevate provokatsioonide abiga leiab repliigi parima interpretatsiooni, orgaaniline teater kunstlikus teatris kunstlikus filmis, suurepäraselt mängitud.

Riggani püüded publikuni jõuda ning midagi mõjuvõimsat saavutada, Mike'i pohuism-nihilism ning tüki produtsendi Jake'i (Zach Galifanakis) siplemine võimalikult suure tulu saavutamise nimel, lisaks sellele afäär Riggani tütre Sami (Emma Stone) ja Mike'i vahel, lisaks sellele visuaalselt võimsad stseenid sellest, kuidas Lindmehe reaalseks saanud kostüümis ringi jalutav - ning vahel ka lendav - figuur vaikselt Rigganiga ühte sulab... iga iseseisev dünaamika moodustab sedavõrd huvitava jutustuse ja kõik suhted on niivõrd komplekssed - Mike on Riggani lavaabikaasa boyfriend, Mike'i lavaabikaasa on Riggani girlfriend, mingil hetkel astub linale ka Riggani eksnaine, Sami ema...

Kõik need inimlikud nüansid ja klisheed on muudetud omapärasteks ja huvitavateks. Iga figuuri dünaamika iga temaga kokkupuutuva figuuriga on eklektiline ja töötab.

Teatris toimuvad stseenid kitsastes koridorides sebivatest figuuridest ning suurejoonelised üldiselt põnevikesse ja ulmekatesse kuuluvad stseenid tänaval moodustavad väga muljetavaldava kontrasti. Kaameratehniliselt lähi- ja kaugperspektiividega vaikselt mängides on "Lindmees" leidnud geniaalse tasakaalu. Figuuride mängu jälgimine toimub nagu teatrimängu jälgimine filmis, mis on Lindmehe elluärkamise järel täpselt see, mis filmis toimubki.

Ja kõige selle kombinatsioon viib vaataja lõpp-punkti, kus reaalsus kohtub fiktiivsusega ning teatrilavale voolab pärisveri ning põnevikukangelast kehastanud näitlejalegi kasvavad tiivad ja Hollywoodi mikrokosmost kritiseeriv konstrueeritud metatasand saab samuti reaalseks.
Ning ometi jääb väike kahtlus reaalsuse usutavusest püsima, kui Sam äkitselt avastab, et Riggan ongi tegelikult ka Lindmees.

Või hoopis skitsofreeniline enesetapja?

Võibolla on Sami tundeelu ka juba niivõrd katki, et mõlemad stsenaariumid võluvad vabanemist inditseeriva naeratuse näitsiku huulile.

Mis võrratu filmielamus. "Lindmees" on vaieldamatult üks parimaid filme, mida ma kunagi näinud olen.

No comments:

Post a Comment