Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (Huis Clos, 1944)

Prantsuse esi-ning põhieksistentsialistide hulka kuuluv Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui järelkajana 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustavad vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre loobus aastal 1964 Nobeli kirjanduspreemiast, jäädes iseenese põhimõtetele truuks – Sartré isiklik hinnang kirjanduse kui sellise väärtusele pole tema eksistentsialistlikust vaatepunktist eriti suur, tähtsam on indiviidi eneserefleksioon. Kuid oma lugejaid selleni viies ja ühiskonda nii seest- kui väljastpoolt puurides on Sartre teinud tohutut tööd ühest küljest uute kirjanduslike perspektiivide avamisega ja teisalt kriitilise dialoogi julgustamises.


Näidend "Kinnine kohus" nägi ilmavalgust aastal 1944 ja käsitleb põrgutemaatikat. Nimelt on tegu toaga, kuhu pistetakse kolm inimest, kes üksteise kõrval igaviku veetma peavad. Kommentaariks näidendile on Sartre poleemikat tekitanud tsitaat: "Põrgu - see on teised inimesed", mida on tihtipeale valesti tõlgendatud. Sartre selgitab ise näidendi järelsõnas, et ei ole selles võtmes misantroop ega taha end ühiskonnast eraldada või teiste inimeste peale põlgusega verbaalselt sülitada. Põrgu - see on hirm selle ees, kuidas teised inimesed sinu peale vaatavad ja millise mulje sa neile jätad. Kahel tegelasel kolmest ei ole julgust end "avalikkusele" avada ja põhjustest rääkida, mis nad sellesse "põrgusse" tõi, kuna väljapoole on tarvis näidata end teatud perspektiivist. Sellepärast tüürib Sartre arvamuse kohaselt enamikku inimesi pidev hirm ja enese salgamine, mis neid eluajal põrgutulena jälitab. Põrgust väljumiseks tuleb inimesel selle kohaselt olla truu iseendale ja hüljata näilisus, millega kaasnevalt ka hirm maailma mitte-eduka petmise ees kaob. Valel on lühikesed jalad.


Sartre kirjatükid pole kunagi pikad, ja ilmselgelt räägib kirjaniku kasuks, et 60 lehekülge dialoogi lendas mu pähe ja jättis mõtted edasist arengut ootama. Kohati vägagi makaaber, kuna need kolm tegelast sama ootamatult nii tundmatusse vangistusse visatakse kui lugejat - ainult teab lugeja, et need kolm sinna veel pärast teatritüki publiku-ukse sulgemist väga kauaks jäävad.

Tegu on taaskord maailmalava temaatikaga, kuna inimene kogu oma eluaja pidevalt laval käib ja enamikule inimestele pidevalt midagi näitleb. Sest normid nõuavad nii. Seega on tegu lavatükiga, kus publik näeb näitlejaid, kes on laval, mängides inimesi, kes jälgivad inimesi, kes mängivad inimesi. Juba teatraalses topeltmõttes hästi teostatud kompositsioonispiraal/-rõngas, aga Sartre hästi valitud tegelaskujud tõmbavad muidugi ka endasse ja pakuvad huvi, eriti küsimus, kas mõnel neist õnnestuks end tõesti sellest igavesest piinast päästa...

...ja ohkega viimast lehekülge keerates tuleb igaühel enda jaoks lõpp spekuleerida - mis muidugi vaidlusele-väitlusele viljaka pinnase annab.


Eesti keeles on näidend ilmselt lühemgi kui 60lk, lugesin seda siin saksa keeles. Kui tükk teile tuttav, siis palun, avaldage arvamust! Kas mõnel neist kolmest on mingitmoodi võimalik põrgust pääseda või on see algusest peale välistatud?

Viimaks tuleb veel nentida, et Sartre tegelased on niivõrd värvilised ja oma autoportreed jutustades üpris head advokaadid, seetõttu ei tundugi nad ebasümpaatsed oma patutunnistuse kildudel istudes, vaid lihtsalt... inimlikud...


Igavene imetlus, hr. Sartre.

64. William Shakespeare: Hamlet

Briti näitekirjanik William Shakespeare'i tähtsust ühe oma ja meie aja mõjukama loojana kinnitab fakt, et teaduslike uurimuste arv kirjaniku kohta ületab iga-aastaselt tavainimese lugemishulga kogu elu jooksul. Tema näidendite põhifraase tunneb kogu maailm ja siiani on tegelaskujud nagu Hamlet, Othello ja Romeo iga kogenud näitleja repertuaaris esindatud.

Ka omal ajal mõjutas Shakespeare end ümbritsevat ühiskonda, tehes uuendusi inglise keelde ja puudutades uudseid teemasid, luues erakordseid figuure ja mõtiskledes avalikult inglismaa poliitilise olukorra üle. Tema eluaja jooksul jõudis Shakesepeare'i-uuringute haru juba välja areneda. Tegu oli ilmselgelt väga andeka näitekirjanikuga.

Aastatel 1598-1602 kirjutet' "Hamlet", tragöödia taani printsi perekonna nukrast lõhenemisest ja lõpust, on saanud inspiratsiooni varasematest 16. sajandi keskpaigas kirja pandud Amletuse saagast ja käsitleb teemasid nagu armastus, kättemaks, perekondlikud väärtused ja melanhoolia. Keskne ja suurepäraselt kirjeldatud prints Hamlet naaseb Wittenbergist oma isa matustele ning noormehele ilmub isa vaim, kes teda koletust mõrvast teavitab. Hamlet plaanib kättemaksu oma onu Claudiusele, kes kuninga mürgitas ja kuninganna vaid kuu hiljem naiseks võttis.

Huvitavaid tegelaskujusid ja dilemmasid on selles näidendis küllaga, kuid suuremat lünka tekitamata jättis Frankfurti teatrimaja oma Hamletist näiteks Hamleti sõber Horatio välja jättis. Ophelia, noor õrn laekuritütar, kellele Hamlet alguses küll oma kiindumuse kingib, kuid sellest hiljem loobub, maabub oma isiklikus hullumeelsuses ja sooritab enesetapu. Polonius ja ka Hamleti ema Gertrud on ambivalentsed tegelased, kes teoreetiliselt kuninga mõrva mingil tasandil kahetsevad, samuti Laertes, Ophelia vend, kes oma isa mõrva Hamletile tasub, teda mõõgaga surmavalt haavates, on haavatud inimesed ja näitavad, mida kättemaks inimesega teha võib ja kuidas kättemaksude keti lõppedes rohkem surnuid kui elavaid kokku lugeda saab.

Siiski on kõige haaravam ja huvitavam Hamleti melanhoolia ja tema tegelaskuju sügav traagika. Tegu on väga intelligentse noormehega, kes usub tõelisesse sõprusesse, ja võibolla ka tõelisesse armastusse, kuid väga kiiresti pettub, kui keegi tema põhimõtted reedab (omakasust tegutsedes annavad kaks head sõpra Hamletile põhjust nende mõrv korraldada). Tema siseelu tundub kohati nõnda mustvalge, olles ometi pidevalt tohutus heitluses iseendaga. Kuidas ta oma kodumaad jälgib ja nendib, et Taanimaal on miskit mäda, ja tema teeseldud hullus, mille eesmärgiks kättemaks, moodustavad ühe huvitavaima ahastuse sümboli näitekirjanduse ajaloos.

Soovitan Hamletit teatris vaadata, sest vaid ellutooduna näitab see tegelaskuju  maailmale oma meeleheite tõelist sügavust. Ja kuidas selline maailma tõe värvides nägemine inimese meeleheite piirile võib viia, on igihaljas teema.

Soovitan muidugi ka Shakespeare'i lugeda, sest tema rikkalik keel sulab suus. Soovitan neid näidendeid valjusti lugeda, selles keeles on midagi mänglevat ja uudset, kuid sisus nii haaravad ja maailma südame tuumikusse tabavad probleemid, et ei saagi teisiti, kui Hamletist haaratud olla. 

63. Elsa Morante: History

Elsa Morante, Roomas sündinud, elanud ja surnud, on võtnud käsile selle, mida igale kirjanikule soovitatakse: kirjuta sellest, mida tead. Sealjuures on naine jäänud oma elamustele autentse kirjeldamise eesmärgile truuks.

Morante põhiteos "La Storia", mida justkui tõlkida võiks kui "Ajalugu" või tegelikult ka lihtsalt "Lugu", mis aga tegelikult tõlkimatuks jääb, ilmus aastal 1974 ja räägib Ida Ramundo ja tema kahe poja eluteest Teise maailmasõja aastatel ja sõjajärgsel ajal.

Kuidas Morantel naturalismi ja realismi vahelisel õrnal niidil liuelde õnnestub, on üpris märkimisväärne. Kõik tema tegelased tunduksid justkui täielikult ebasümpaatsed, ta kirjeldab neid valguses, mis vaid nende nõrkusi, rumalust ja/või isekust näitab: Ida on juudi päritolu naine, kes lehti ei loe ja uudiseid ei kuule ega näe ning sellest tulenevalt oma aastad pidevas hirmus ja süütundega võideldes veedab, kartes päritolu avalikkuse ette tulemise tagajärgi. tema vanem poeg Nino, vihane noormees, kes näeb oma ema kui nõrka ja suutmatut naist ning seetõttu tormab vihaselt kord mustsärkide, kord ameeriklaste jälgedes, et saaks aga sõdida ja end tõestada ja raha koguda. Noorem poeg Useppe kannatab epilepsia all ja kuigi tema võime maailma värvilises olekus näha, olles kontrasteeruvalt õnnetute sündmuste tulemusel ilmale tulnud laps, on huvitav, kuid ei päästa teda traagilise saatuse eest.

Kogu see tume pilv, mis Morante romaani kohal hõljub, on aga normaalne sõjaaegse kirjanduse kaasnähe, mida meie aja kodanik ehk lakoonilise ajaloolise huviga lugeda oskab - vastavad kogemused ju puuduvad. Morante romaan on niivõrd asine oma peatükkide alguses täpselt kirja pandud kronoloogiate ja ajalooliste kokkuvõtetega, olles samaaegselt täiesti märkamatult emotsionaalsel tasandil naha alla pugev, ja kirjeldades tegelaste ümbrust ja (suuremalt jaolt Ida) siseelu rikkas maitses, mis pikaks ajaks maigu suhu jätab.

Romaani metatekst toobki selle väga terava kontrasti abiga välja võrdluse ajaloo ja kõigest ühe loo vahel (kahjuks ei ole tõesti võimalik pealkirja ei inglise ega eesti keeles võimalik niimoodi kahetähenduslikult tõlkida nagu see itaalia keeles kõlab) - ajalooliste sündmuste taust on vaid hall kuliss tohutule hunnikule tulipunastele inimsipelgatele, kellest igaühel oma lugu rääkida.

"La Storia" on kurnav romaan. Ajalooline taust on väga detailselt kirja pandud ja põimub muidugi Ida ja tema pere üleelamistega, andes neile konteksti laiemas mastaabis. Tegelased ehitavad end leht-lehelt üles ja panevad kaasa elama - kuigi nii mõnigi episood veidike pikaks ja detailseks venib.

Morante on aga maha saanud tunnistusega oma ajast, mis samaaegselt ühiskonnakriitiliselt mõjub ja ajaloo käiku mõtleva ja analüüsiva lugeja perspektiivist taunib, aga ka üksikinimese saatuse traagikat närides tunnetel hambad valutama paneb.

Ühesõnaga: Tabab naelapea pihta.