Khaled Hosseini: The Kite Runner

Taasalanud tihedast kooligraafikust tingituna viibib selle nädala tavapostitus järgmise nädalani ja võimalik, et ka järgmisel nädalal hoopis ekskursi teen. Aga üllatused on ju toredad!

Tahan seekord avaldada oma siirast kurbust Khaled Hosseini Kite Runnerist tehtud filmi ebaõnnestumise üle. Olen lugenud mõlemaid Hosseini raamatuid - The Kite Runner ja A Thousand Splendid Suns - ja mõlemad joonistavad sügavates toonides kirkate värvidega portreed inimeste saatusest Afganistanis Talibani terrorirežiimi ajal ja põgenemistest USAsse ja Pakistani. Raskustest, mida nende inimeste elud sisaldavad ja kuidas nad ennast pidevalt ületama peavad ja kannatused, mida terror ühe inimese maailmas ja terve riigi kontekstis põhjustab.

Hosseini stiil on niivõrd ilus ja siiras ja sügav ja hingestatud, et ilmselgelt ei taba ükski Hollywoodi film tema meeleolu nii nagu raamat ise. Aga sellest hoolimata oleks film võinud siiski natuke põhjalikumalt süžee laialilaotamise ja karakterite arenguga tegeleda. Pikkus 2:07 on küll veidi rohkem kui tavafilmi 1:43, siiski tuleks sellise raamatu filmiversioonile tunduvalt rohkem minuteid pühendada. Sügavusest jäi kõvasti puudu. Hollywoodilik element valitses autentsust.
Isegi süžee järgimisest polnud filmitegijad täielikult kinni pidanud. Näitlejad - lastena mängituna tegid näitlejad väga head tööd, olid ka täiskasvanud osatäitjad võibolla isegi täiesti andekad, aga film ei andnud neile võimalust oma siseelu piisavalt rikkalikult ekraanile tuua. Oleks võinud olla rohkem dialoogi võibolla.. võibolla lihtsalt filmi tempo aeglasem.. aga midagi ja ilmselt mitmuses jäi filmist puudu.

Filmi kesisusest hoolimata soovitaksin kõigile, keda Lähis-Ida/Kesk-Aasia lugu ja sealsete inimeste mõttemaailmad ja ühiskondlikud tõekspidamised huvitavad, Hosseini loominguga tutvuda sest lisaks inimlikule ja ajaloolisele tasandile leiab sealt vägagi huvitavaid kultuurilisi kilde.

Hosseini lugeja ei tohi karta silma vaadata julmale, hingetule inimesele ja peab samas võimeline olema siiralt naeratama kõigi väikeste rõõmude üle inimese elus, kelle jaoks luksus hoopis midagi muud tähendab kui lääneühiskonna inimesele. Ja oma erinevuses - Kite Runner räägib üldjoones meeste, A Thousand Splendid Suns naiste maailmast - moodustavad nad ilusa terviku, seega soovitan vägagi tugevalt mõlemad kätte võtta.

15. Fyodor M. Dostojevski: Idioot

The Idiot is a novel written by 19th century Russian author Fyodor Dostoyevsky. It was first published serially in Russky Vestnik between 1868 and 1869. The Idiot is ranked beside some of Dostoevsky's other works as one of the most brilliant literary achievements of the Russian "Golden Age" of Literature.

Dostoyevsky's motives for writing The Idiot stem from his desire to depict the "positively good man". This man is naturally likened to Christ in many ways. Dostoyevsky uses Myshkin's introduction to the Petersburg society as a way to contrast the nature of Russian society at the time and the isolation and innocence of this good man.


...ja miks õigupoolest peetakse idioodiks vürst Mõškinit, mitte kogu seda ülejäänud imbetsillide kampa, kes teda ümbritseb, jääb minu lõplik küsimus seisma.

Imeilusad ja pingest pakatavad armastuslood, võitlus enese ümbritsevale ühiskonnale selgitamise pärast - sest vabandada ega assimileeruda ta ei tohi, ei iial, see vaene rüütel, sest ta on imeilus nii nagu ta on! - ja illustreerivad vestlused poliitikast, filosoofiast ja "naisküsimusest" täidavad Idioodi lehekülgi.

Vürst Mõškin kannatab epilepsia all, mistõttu teda idioodiks peetakse. Kuna ta oma emotsioone tihti kontrollida ei suuda ja samuti enam-vähem võimetu negatiivset arvamust kellestki omama, peavad teda ümbritsevad inimesed teda idioodiks. Aga tegelikult on ju tegemist lihtsalt üdini hea inimesega, mitte ainult vaese, vaid v a l g u s e rüütliga. (Visuaalsed esiletõstmised stiilina on siinkohal mõjutatud Dostojevski enda poolt, üritan mitte liialdada.)

Armastuskolmnurk Rogožini, vürsti ja Nastasja Filippovna vahel veab ennast siia ja sinna, kuna Nastasja mitte otsustada ei suuda, kellele minna. Tegelikult on ta ju metsik lind, kes vaid vabadust soovib, aga ometigi kusagilt sisse kodeeritud mõttega, et tuleb mehele minna, kuigi tal varandust küllalt on? Mingil moel armastab ta mõlemaid ja see teda võibolla visklema ajabki. Või siis meeldib talle lihtsalt idee, et keegi teda armastab ja selle paistel enese soojendamine tõmbab teda nii ühe kui teise poole... igatahes valib ta valguse asemel pimeduse ja seetõttu leiab ka oma õnnetu lõpu.

Aglaja, kes vürsti küll algusest peale armub ja nähtavalt, vintsutab ja väntsutab teda edasi-tagasi, sealjuures laseb Mõškin enesega kõike teha. Armastusest. Aglaja näeb temas kedagi, keda võiks armastada, vajab aga kedagi, keda samal ajal austada ja kes teda taltsutada suudaks, mistõttu ta vürsti lõputult piinab. Vürst aga oma isiklikus armukolmnurgas otsustab selle kasuks, kellel teda rohkem vaja on.

Võrdlus Jeesusega on siinkohal täiesti asjakohane, kas või mõeldes vihjele Rogožini majast, kus ripub Hans Holbeini koopia Kristuse kannatustest. Vürst armastab kõige rohkem neid, kes langemisele kõige lähemal ja käitub pigem kui omakasupüüdmatu halastaja. Seltskond tema ümber aga on kahepalgeline, omakasupüüdlik ja konventsioonidest läbi imbunud. Muidugi lüüakse vürst mitmekordselt risti. Oskab ta ju kõige paremini... iseennast alandada, teisi ülendades.


Ajastule kohaselt koheldud epilepsiahaige oleks tänapäeval normaalne ühiskonna liige. Kui keegi on aga liiga impulsiivne, peletab ta teatud tüüpi inimesi endast eemale. Teatud tüüpi inimesi jällegi tõmbab ligi. Mina ei saaks vürst Mõškini vastu tunda muud, kui armastust.

Nagu Dostojevski puhul ikka, seatakse lugeja ette hunnik probleeme, mille üle mõtiskleda. Kuritöö ja Karistusega võrreldes - mida ma siin sugugi pikemalt ei ürita, sest need kaks on täiesti omaette ökosüsteemid (ühendavat ühiskonnakriitikat välja arvates), kuigi ajaline vahe vaid kolm aastat (täiesti uskumatu produktiivsus tegelikult, aga sellise elu puhul nagu Dostojevskil ei imesta ma siiski, et tal oli vaja hunnikute kaupa enesest välja kirjutada) - on tegemist eludega, mis kõik tupikus, regressioonis ja õnnetult lõppevad. Aga just kuna tegelased madalpunktis lõpetavad, jätab see lugeja unistavalt mõtlema, mis oleks, kui...


Idee vürst Mõškini sugusest inimesest on surematu ja imekaunis (sans epilepsia muidugi). Mis aga päriselt, raamatu reaalsuses ja ilmselt ka tänapäeva reaalsuses, selliste inimestega juhtub, kui ta oma hinge lihtsalt maailmale avab, on nukker.

Sellest hoolimata, lugege siiski, lugege ja nutke vürst Mõškini pärast!

14. Fyodor M. Dostojevski: Kuritöö ja karistus

Crime and Punishment is a novel by Russian author Fyodor Dostoevsky that was first published in the literary journal The Russian Messenger in twelve monthly installments in 1866. It was later published in a single volume. It is the second of Dostoevsky's full-length novels after he returned from his exile in Siberia, and the first great novel of his mature period.

Crime and Punishment focuses on the mental anguish and moral dilemmas of Rodion Romanovich Raskolnikov, an impoverished St. Petersburg ex-student who formulates and executes a plan to kill a hated, unscrupulous pawnbroker for her money, thereby solving his financial problems and at the same time, he argues, ridding the world of an evil, worthless parasite. Several times throughout the novel, Raskolnikov justifies his actions by relating himself to Napoleon, believing that murder is permissible in pursuit of a higher purpose.


Napoleon või täi?

Äärmusest äärmusesse tuksuvad Raskolnikovi emotsioonid, mida kogu raamatu vältel - mis üleüldiselt vägagi tundeliselt kirjutatud on - värvikalt kirjeldatakse. Üliõpilane, kes pani toime mõrva. Samas ei mõrvanud ta mitte inimest, vaid idee. Ja toetas sellega omaenda ideed, et inimesed jaotuvad tavalisteks ning haruldasteks. Haruldastele on loomulikult rohkem lubatud kui tavalistele. Nii arvabki Raskolnikov, et teeb maailmale teene, mõrvates õela vanamuti. Veidi rohkem raputab teda vanamuti õe saabumine, kellele asjaolude kokkulangevuse tõttu samuti ots peale teha tuleb. Ja olgugi üliõpilane nii närviline kui tahes, õnnelik juhus päästab ta vahelejäämisest ja isegi mõrvasüüdlasi leitakse temast kahtlasemaid. Pääsemine tunduks justkui kindel.

Ja kuidas kellegi mõrvamine inimese elu ja olemust muudab, ei olegi ilmtingimata enam raamatu esiplaanil, kui Raskolnikov Sonjaga tutvub, "kollase piletiga" elab too küll, aga on ilmselgelt üks puhtama hingega, omakasupüüdmatuid inimesi, keda raamat meile tutvustab - juba kollase pileti enda põhjendus räägib sellest kõva häälega. Kuidas kaks langenut teineteist ravivad ja Raskolnikovi hing jälle puhtaks saab, selles peitub raamatu ilu. Kuigi nagu kirjanik ütleb, algab tee ülesmäge alles pärast raamatut, ja sellest saaks jutustada hoopis teistsuguse loo.

Muidugi on huvitav ka küsimus hullumeelsusest ja mõrvast. Kas Raskolnikov oli enne juba veidi hullumeelsete kalduvustega - sest kirjeldatakse teda ju kui omaette hoidvat, alati mõtetes ja oma maailmas elavat noormeest. Või ajas mõrv ta närvikava siiski murdumise lävele? Arvas, et teeb heateo, hukutas aga (vähemalt kuni selle hinge taaslunastaja teda päästa otsustas) iseenda? Usun, et mõistus on Raskolnikovil raamatu algusest lõpuni terav, lihvitud ja täpne. Tema hing aga.. sellele on plekid sattunud. Ja see teda rahule ei jätagi.


Kogu raamatu miljöö on nukker ja räpaseid tänavaid kaunistavad purjus kodutud, liiderdavad naised ja mehed, röövlid ja vägistajad. Ei välju Peterburi üldpilt hallist värvigammast, kuigi mitmeid kauneid hooneid ja rajatisi nimetatakse, mida ka kiindumusega oleks võinud kirjeldada. Aga samas võinuks selline suund - ka vähesel määral praktiseerides - raamatu meeleolu sootuks valesti muuta.

Täieliku armetuse, kurbuse ja üksindusega algav ja jätkuv raamat, mida läbivad õelad, hingeta mehed ja kurvad saatused. Kulminatsiooni pakuvad nii esi- kui kõrvalplaanil (kahe) naise saavutus(ed), mehe hing puhastada ja teda õigele teele suunata, õiget valikut tegema. Üks neist mõrvarite hingedest, ennast lõpuks avatud silmadega nähes, ei kannata vaatepilti ja lõpetab oma päevad maises elus. Teine aga kannab oma karistust kergel sammul, aina kergemal, ja lubatakse tagasi ellu. Või vähemalt lõpeb raamat selle lubadusega.


Millisteks kuritöödeks ja samas heategudeks on inimesed võimelised, millised väljakannatamatud karistused neid äkitselt püüda võivad ja kuidas ka kõige mustemat hinge on võimalik puhtaks teha, seda õpetab lugejale Dostojevski meistritöö. Ja kuidas ta algusest lõppu kõndides põrgu sügavustest pilveservale jõuab, on märkimisväärne. Ja justkui oleks sellest veel vähe, on raamat täidetud vihjetega teistele teostele, räägib ajaloost, kaasaegsest filosoofiast ja reaalteadustest. Mõtlemisainet nädalateks!

Mitmekordselt loetud raamat, aga loen kindlasti tulevikus veelgi.

Bram Stoker: Dracula

Pärast kahe mahuka kursusetöö kirjutamisest tingitud pausi jätkab Päikesejänku lugemispäevikut. Alustuseks võtan ensele loa tuua teieni ekskursina mind lõpuni lummanud suurepärane raamat: Bram Stokeri Draakula.


Bram Stokeri õudusromaan krahv Draakulast avaldati 1897 ja sellest sai koheselt hitt. Usun, et mitte ükski hing, kes teosega tuttav, ei pane sellist fakti imeks.

Romaan on kokku pandud fragmentidest, erinevate tegelaste päevikutest kasvab jutustus selles, kuidas Jonathan Harker kohtub krahv Draakulaga Transilvaanias ja pahaaimamatult aitab tal Londonisse reisida, kus krahv enesele ohvreid otsib. Londonis halva peal välja oleva krahvi verejanu toob talle ohvriks Jonathani kihlatu Mina hea sõbranna Lucy, keda Hollandist pärit ja ebatavalistes asjades kogenud professor Van Helsing asjatult päästa üritab. Draakula hammustab aga ka Minat ja oma armsama päästmiseks ühineb Jonathan professor Van Helsinguga. Kuuekesi (veel mitte vampiiriks muutunud Mina; Jonathan; kadunud Lucy kihlatu; dr Sedward psühhiaater ja arst, kes algselt Lucy eest hoolitses, van Helsing ja veel kaks noormeest) minnakse vampiirijahile, mis kütid Draakula lossini välja viib ja nii mõnegi õudusega silmitsi asetab.

Päevikuvormi kasutamine on tänapäeva lugeja silmis nii positiivne kui negatiivne joon. Heast küljest on võimalik niivõrd sügavale päeviku kirjutaja emotsioonidesse laskuda, et end tegevuse keskel seisvana tunda ja põnevusest nii intensiivselt kui võimalik osa saada. Samas on kirjastiilid ja inimesedki sajandivahetus(t)ega muutunud, mis kohati mõningase emotsionaalse ülekülluse ja sellest tingitud venivuse põhjustab. Mulle näiteks meeldis palju rohkem lugeda dr Sedwardi kui Mina Harkeri päevikut. Samas annab raamat seeläbi väga erinevaid elamusi erinevatele inimestele.

Samuti teose kirjapaneku ajast tingitud on inimeste teadmised vampiiridest ja psühholoogiast, mistõttu tänapäeva lugejale sündmuste käik kohati väga veniv tundub. Sellisel juhul soovitan siiski üritada end hetkel rääkiva tegelase kingadesse asetada ja nende mõttekäikudele rahumeelselt läheneda, sest nagu raamat ise näitab, võidavad kannatlikud.

Olles enne erinevaid filme näinud, teadsin narratiivi, ja 1992. aasta Draakula on suurepärane filmiversioon, mis raamatuga julgelt rinda võib pista. Samas soovitan siiski sama soojalt raamatut, mis siiski kõige alguse põhjustas.


Ekskurss-küsimus: kui Draakula on Minat hammustanud, omab neiu professor Van Helsingu hüpnoosi abil päikeseloojangul ja -tõusul ligipääsu krahvi mõtetesse. Oklumentia ja Voldemort? :D


Võrratult ilus inimloomuse tundmise tõestus Stokerilt, kes vägagi usutavalt kirjutab noore naise, noore mehe ja vanema, haritud mehe vaatenurgast ja põimib kokku põneva, lugejat lõpuni kütkes hoidva (kuigi lugeja kohati tõesti kirjutamise ajaga peab arvestama, et stiili mitte võõristavaks pidada) õudusromaani haaravate kirjelduste, ootamatu närvikõdi ja imeilusa lõpuga.