Pärast kahe mahuka kursusetöö kirjutamisest tingitud pausi jätkab Päikesejänku lugemispäevikut. Alustuseks võtan ensele loa tuua teieni ekskursina mind lõpuni lummanud suurepärane raamat: Bram Stokeri Draakula.
Bram Stokeri õudusromaan krahv Draakulast avaldati 1897 ja sellest sai koheselt hitt. Usun, et mitte ükski hing, kes teosega tuttav, ei pane sellist fakti imeks.
Romaan on kokku pandud fragmentidest, erinevate tegelaste päevikutest kasvab jutustus selles, kuidas Jonathan Harker kohtub krahv Draakulaga Transilvaanias ja pahaaimamatult aitab tal Londonisse reisida, kus krahv enesele ohvreid otsib. Londonis halva peal välja oleva krahvi verejanu toob talle ohvriks Jonathani kihlatu Mina hea sõbranna Lucy, keda Hollandist pärit ja ebatavalistes asjades kogenud professor Van Helsing asjatult päästa üritab. Draakula hammustab aga ka Minat ja oma armsama päästmiseks ühineb Jonathan professor Van Helsinguga. Kuuekesi (veel mitte vampiiriks muutunud Mina; Jonathan; kadunud Lucy kihlatu; dr Sedward psühhiaater ja arst, kes algselt Lucy eest hoolitses, van Helsing ja veel kaks noormeest) minnakse vampiirijahile, mis kütid Draakula lossini välja viib ja nii mõnegi õudusega silmitsi asetab.
Päevikuvormi kasutamine on tänapäeva lugeja silmis nii positiivne kui negatiivne joon. Heast küljest on võimalik niivõrd sügavale päeviku kirjutaja emotsioonidesse laskuda, et end tegevuse keskel seisvana tunda ja põnevusest nii intensiivselt kui võimalik osa saada. Samas on kirjastiilid ja inimesedki sajandivahetus(t)ega muutunud, mis kohati mõningase emotsionaalse ülekülluse ja sellest tingitud venivuse põhjustab. Mulle näiteks meeldis palju rohkem lugeda dr Sedwardi kui Mina Harkeri päevikut. Samas annab raamat seeläbi väga erinevaid elamusi erinevatele inimestele.
Samuti teose kirjapaneku ajast tingitud on inimeste teadmised vampiiridest ja psühholoogiast, mistõttu tänapäeva lugejale sündmuste käik kohati väga veniv tundub. Sellisel juhul soovitan siiski üritada end hetkel rääkiva tegelase kingadesse asetada ja nende mõttekäikudele rahumeelselt läheneda, sest nagu raamat ise näitab, võidavad kannatlikud.
Olles enne erinevaid filme näinud, teadsin narratiivi, ja 1992. aasta Draakula on suurepärane filmiversioon, mis raamatuga julgelt rinda võib pista. Samas soovitan siiski sama soojalt raamatut, mis siiski kõige alguse põhjustas.
Ekskurss-küsimus: kui Draakula on Minat hammustanud, omab neiu professor Van Helsingu hüpnoosi abil päikeseloojangul ja -tõusul ligipääsu krahvi mõtetesse. Oklumentia ja Voldemort? :D
Võrratult ilus inimloomuse tundmise tõestus Stokerilt, kes vägagi usutavalt kirjutab noore naise, noore mehe ja vanema, haritud mehe vaatenurgast ja põimib kokku põneva, lugejat lõpuni kütkes hoidva (kuigi lugeja kohati tõesti kirjutamise ajaga peab arvestama, et stiili mitte võõristavaks pidada) õudusromaani haaravate kirjelduste, ootamatu närvikõdi ja imeilusa lõpuga.
Bram Stokeri õudusromaan krahv Draakulast avaldati 1897 ja sellest sai koheselt hitt. Usun, et mitte ükski hing, kes teosega tuttav, ei pane sellist fakti imeks.
Romaan on kokku pandud fragmentidest, erinevate tegelaste päevikutest kasvab jutustus selles, kuidas Jonathan Harker kohtub krahv Draakulaga Transilvaanias ja pahaaimamatult aitab tal Londonisse reisida, kus krahv enesele ohvreid otsib. Londonis halva peal välja oleva krahvi verejanu toob talle ohvriks Jonathani kihlatu Mina hea sõbranna Lucy, keda Hollandist pärit ja ebatavalistes asjades kogenud professor Van Helsing asjatult päästa üritab. Draakula hammustab aga ka Minat ja oma armsama päästmiseks ühineb Jonathan professor Van Helsinguga. Kuuekesi (veel mitte vampiiriks muutunud Mina; Jonathan; kadunud Lucy kihlatu; dr Sedward psühhiaater ja arst, kes algselt Lucy eest hoolitses, van Helsing ja veel kaks noormeest) minnakse vampiirijahile, mis kütid Draakula lossini välja viib ja nii mõnegi õudusega silmitsi asetab.
Päevikuvormi kasutamine on tänapäeva lugeja silmis nii positiivne kui negatiivne joon. Heast küljest on võimalik niivõrd sügavale päeviku kirjutaja emotsioonidesse laskuda, et end tegevuse keskel seisvana tunda ja põnevusest nii intensiivselt kui võimalik osa saada. Samas on kirjastiilid ja inimesedki sajandivahetus(t)ega muutunud, mis kohati mõningase emotsionaalse ülekülluse ja sellest tingitud venivuse põhjustab. Mulle näiteks meeldis palju rohkem lugeda dr Sedwardi kui Mina Harkeri päevikut. Samas annab raamat seeläbi väga erinevaid elamusi erinevatele inimestele.
Samuti teose kirjapaneku ajast tingitud on inimeste teadmised vampiiridest ja psühholoogiast, mistõttu tänapäeva lugejale sündmuste käik kohati väga veniv tundub. Sellisel juhul soovitan siiski üritada end hetkel rääkiva tegelase kingadesse asetada ja nende mõttekäikudele rahumeelselt läheneda, sest nagu raamat ise näitab, võidavad kannatlikud.
Olles enne erinevaid filme näinud, teadsin narratiivi, ja 1992. aasta Draakula on suurepärane filmiversioon, mis raamatuga julgelt rinda võib pista. Samas soovitan siiski sama soojalt raamatut, mis siiski kõige alguse põhjustas.
Ekskurss-küsimus: kui Draakula on Minat hammustanud, omab neiu professor Van Helsingu hüpnoosi abil päikeseloojangul ja -tõusul ligipääsu krahvi mõtetesse. Oklumentia ja Voldemort? :D
Võrratult ilus inimloomuse tundmise tõestus Stokerilt, kes vägagi usutavalt kirjutab noore naise, noore mehe ja vanema, haritud mehe vaatenurgast ja põimib kokku põneva, lugejat lõpuni kütkes hoidva (kuigi lugeja kohati tõesti kirjutamise ajaga peab arvestama, et stiili mitte võõristavaks pidada) õudusromaani haaravate kirjelduste, ootamatu närvikõdi ja imeilusa lõpuga.
