Wednesday, March 10, 2010

Bram Stoker: Dracula

Pärast kahe mahuka kursusetöö kirjutamisest tingitud pausi jätkab Päikesejänku lugemispäevikut. Alustuseks võtan ensele loa tuua teieni ekskursina mind lõpuni lummanud suurepärane raamat: Bram Stokeri Draakula.


Bram Stokeri õudusromaan krahv Draakulast avaldati 1897 ja sellest sai koheselt hitt. Usun, et mitte ükski hing, kes teosega tuttav, ei pane sellist fakti imeks.

Romaan on kokku pandud fragmentidest, erinevate tegelaste päevikutest kasvab jutustus selles, kuidas Jonathan Harker kohtub krahv Draakulaga Transilvaanias ja pahaaimamatult aitab tal Londonisse reisida, kus krahv enesele ohvreid otsib. Londonis halva peal välja oleva krahvi verejanu toob talle ohvriks Jonathani kihlatu Mina hea sõbranna Lucy, keda Hollandist pärit ja ebatavalistes asjades kogenud professor Van Helsing asjatult päästa üritab. Draakula hammustab aga ka Minat ja oma armsama päästmiseks ühineb Jonathan professor Van Helsinguga. Kuuekesi (veel mitte vampiiriks muutunud Mina; Jonathan; kadunud Lucy kihlatu; dr Sedward psühhiaater ja arst, kes algselt Lucy eest hoolitses, van Helsing ja veel kaks noormeest) minnakse vampiirijahile, mis kütid Draakula lossini välja viib ja nii mõnegi õudusega silmitsi asetab.

Päevikuvormi kasutamine on tänapäeva lugeja silmis nii positiivne kui negatiivne joon. Heast küljest on võimalik niivõrd sügavale päeviku kirjutaja emotsioonidesse laskuda, et end tegevuse keskel seisvana tunda ja põnevusest nii intensiivselt kui võimalik osa saada. Samas on kirjastiilid ja inimesedki sajandivahetus(t)ega muutunud, mis kohati mõningase emotsionaalse ülekülluse ja sellest tingitud venivuse põhjustab. Mulle näiteks meeldis palju rohkem lugeda dr Sedwardi kui Mina Harkeri päevikut. Samas annab raamat seeläbi väga erinevaid elamusi erinevatele inimestele.

Samuti teose kirjapaneku ajast tingitud on inimeste teadmised vampiiridest ja psühholoogiast, mistõttu tänapäeva lugejale sündmuste käik kohati väga veniv tundub. Sellisel juhul soovitan siiski üritada end hetkel rääkiva tegelase kingadesse asetada ja nende mõttekäikudele rahumeelselt läheneda, sest nagu raamat ise näitab, võidavad kannatlikud.

Olles enne erinevaid filme näinud, teadsin narratiivi, ja 1992. aasta Draakula on suurepärane filmiversioon, mis raamatuga julgelt rinda võib pista. Samas soovitan siiski sama soojalt raamatut, mis siiski kõige alguse põhjustas.


Ekskurss-küsimus: kui Draakula on Minat hammustanud, omab neiu professor Van Helsingu hüpnoosi abil päikeseloojangul ja -tõusul ligipääsu krahvi mõtetesse. Oklumentia ja Voldemort? :D


Võrratult ilus inimloomuse tundmise tõestus Stokerilt, kes vägagi usutavalt kirjutab noore naise, noore mehe ja vanema, haritud mehe vaatenurgast ja põimib kokku põneva, lugejat lõpuni kütkes hoidva (kuigi lugeja kohati tõesti kirjutamise ajaga peab arvestama, et stiili mitte võõristavaks pidada) õudusromaani haaravate kirjelduste, ootamatu närvikõdi ja imeilusa lõpuga.

3 comments:

  1. Lugesid originaalis või Hans Luigendatult? Kui sa ka selle viimase soperdise kasuks otsustasid, nagu mina, siis võid vist vabalt Stokeri stiili kallal kobisemise lõpetada ja pooled oma pretensioonid tõlkija kraesase visata. See ei ole hea tõlge. Ma ütleks, et see on halb tõlge. Ja rohkem kui natuke halb.

    Ma ise hakkasin vaatama, et miks Harker oma naist kogu aeg naisukeseks kutsub.

    Ei tulnud pähe, mis ingliskeelne vigur see sellist tõlget nõuab. Aga ega ei olegi sellist vigurit.

    Inglise keeles on näiteks darling; oh, my darling, my wife, jne. Eestikeelses variandis on naisuke.

    See on see esimene asi, mis häiris ja teine oli juba see, et tegelased pidevalt oigavad. Jah, groan on oie, aga see võib olla ka ohe.

    Ja kui juba niimoodi uurima hakata, siis selgub, et terved 2-3-lauselised lõigud on oma mõttelt täiesti mööda tõlgitud, rääkimata sellest, et stiil on teine.

    ReplyDelete
  2. Ehk siis julgelt arvan, et Stokeri stiil ei tundu pooltki nii aegunud kui see Luige tõlge.

    ReplyDelete
  3. Tänan kommentaari eest. Loen teoseid originaalkeeles, kus vähegi võimalik, seega ei puutu ei inglise ega saksa keeles kirjutatu tõlkeid.

    Stokeri stiili ega väljenduslaadi ei kritiseeri ma mingis mõttes, leian aga, et tänapäeva inglise keel erineb - ja see on ka täiesti loomulik - raamatus kasutatust, mistõttu tava-inglise keelega harjunud lugejale Stoker alguses vähesel määral raskusi võib põhjustada.

    Heas eestikeelses tõlkes olen lugenud vene kirjanikke ja Marquezi. Kuna õpin hetkel Saksamaal, kasutan enamasti inglise või saksakeelseid tõlkeid.

    ReplyDelete