Ekskurss filmilinale: "Koorekiht" (Café Society, 2016)

Woody Allenil on taas õnnestunud vormida inimliku komöödia mustereksemplar. "Koorekiht" (Café Society, 2016) on lugu kolme maailma kohtumisest: noortest Hollywoodis juuri ajavatest unistajatest, staaridest ja neid ümbritsevast särast, ning New Yorgis Bronxis elava keskkihi olelusvõitlusest ja gängsteritest, keda samasugune sära ümbritseb.

Tähelepanu - räägin siin filmi sisust ning soovitan seda eelnevalt vaadata. Ütlen juba praegu ära, et Alleni eelnevad pealinnade-filmid olid ühed tema ebaõnnestunumatest ning "Koorekiht" heastab nende filmide vead ja on taas üks teravmeelne, mõnus situatsioonikomöödia ning vaatamist väärt.


Niisiis:

Lugu räägib eelkõige Hollywoodi agent Phil Sterni (Steve Carrell) ja tema nõbu Bobby Dorfmani (Jesse Eisenberg) armukolmnurgast kultuurse ning iseseisva Vonnie ümber.

Noor neiu on tutvunud Hollywoodi võludega ning need ei avalda talle muljet; Vonnie erakordsus ning tema julgus iseendaks jääda, olles samal ajal lihtsalt armas, võlub mõlemaid mehi ning tekitab huvitava suhte isa-poja vanuses konkurentide vahel.


Vonnie otsustab abielluda Philiga ning Bobbyl tuleb temast ajapikku üle saada. Noormees kolib kodusesse New Yorki tagasi ning abistab Bronxi gängsterina üpris head leiba teenivat venda Beni (Corey Stoll) restorani "Koorekiht" juhatamisel ning leiab eneses loomuliku ande inimeste võlumiseks. "Koorekihist" saab populaarne staaride kohtumispaik.


Situatsiooni siseneb võluv, särav, kuulus Hollywoodi näitlejanna Veronica Hayes ja nende armastuslugu viib pereidüllini, kuid Bobby ei saa Vonniet ikka veel peast, kuni temaga ühel hetkel uuesti kohtub...


Filmi teeb huvitavaks mitte ainult armukolmnurk ja karakterikoomika, vaid kontrast selle vahel, kuidas inimeste elud on ilmselgelt konstrueeritud teineteisega põrkuma, kuid kuidas nende reaktsioonid oodatust erinevad. Phil ja Bobby räägivad teineteisega ka pärast arusaamist, et nende ühine südamedaam on Vonnie, nagu täiskasvanud sõbrad ja ei reageeri väiklaselt ning armukadedalt, vaid otsivad teineteiselt tuge. Samuti on Phil edukas Hollywoodi agent, kuid on tõsimeelselt armunud oma noorde sekretäri ja hoolib temast piisavalt, et lõpetada - sügavalt leinates - oma surnud abielu naisega, kellesse ta siiski jätkuvalt kiindunud on. Üldiselt on Hollywoodi agendi tüüp kahtlase moraalikoodeksiga närakas, mitte kuldse südamega mees nagu Phil.

Koomikat lisab Bobby vend, keda Corey Stoll suurepäraselt kehastab - tema lahke perekondlik isiksus ning tema halastamatu gänsteripersoona vastanduvad ning tema atraktiivne välimus ei tee üldpildile samuti kahju ;-)


Kuigi Kristen Stewart ja Blake Lively mängivad oma osasid veenvalt, olen Livelyt antud isikut juba mängimas näinud, ning Stewartit eelnevalt näinutele kumab ka läbi, kuidas neiu pidevalt oma alahuule hammustamist vältida püüab.

Ehk siis - mõlemad naised on oma rollides sümpaatsed, kuid filmi kandjad on mehed, kes kõik täidavad oma rolli täielikult ja oskuslikult.



Sellele kõigele lisandub filmi visuaalne maagia: Hollywoodi sära, 30ndate mood, pehme valgustus ning beezhid ja pruunid toonid vaheldumas kuldsete ja hõbedastega, tähistamaks kontrasti Hollywoodi ja New Yorgi vahel. Sümboolika on samuti huvitav Alleni filmi aspekt, kuigi film ise kerge tundub, on rõhku pandud igale detailile. Hoolega vaatajale boonuseks avastamisrõõm ;-)


Seega jätkuvalt: soovitan väga soojalt!

1931. Erik Axel Karlfeldt: "Luuletusi"

Rootsi luuletaja Erik Axel Karlfeldti (1864-1931) on tema tõlkide poolt nimetatud rootsi Robert Frostiks. Karlfeldt kirjutab loodusidüllidest, vaesuses virelevatest meestest ja idealiseerib talupoegade lihtsaid, tagasihoidlikke elusid. Karlfeldti figuuride raskused ja probleemid teevad nad üllamateks hingedeks.

Nobeli Akadeemia soovis Karlfeldtile, kes pikaajaliselt Akadeemia sekretärina töötas ning oma surmani Nobelikomitee liige oli, anda kirjanduspreemia juba aastal 1919, kuid autor keeldus. Preemia anti praktiliselt postuumselt, Karlfeldti surma-aastal.

Vaese elu ning lihtsa eksistentsi idealiseerimine sisuliselt sobib ka Karlfeldti luuletuste vormiga: tema ristriimid teevad teksti küll dünaamiliseks, aga sõnakasutus ja grammatilised struktuurid on lihtsad. Siiski ei tunneta ma Karlfeldti luuletustes naiivsust, pigem intensiivsust ja hingelisust - autor teab, mida tahab öelda ja ei keeruta ümber oma sõnumi.

Karlfeldti esimesed luulekogud ei olnud rütmi ega riimi poolest erilised ning ei saavutanud edu, kuid umbes 1904. aastast, kui algasid ka autori suhted Nobeli Akadeemiaga, sai Karlfeldtist tõeline rahva hääl.

Tänaseks on Karlfeldt unustatud kirjanik ning ka tema Nobeli kirjanduspreemia pälvimine on siiski kahtlane, sest luuletaja kuulus oma valimise hetkel Nobeli komiteesse.

Mõned read Karlfeldtilt:

I’ll tell now of summer and harvest time

With a merry turn in the play of the rhyme,

‘Tis the task of a poet to sing.

And should any poem of mine recall

The surge of the storm, the cataract’s fall,

Some thought with a manly ring,

A lark’s note, the glow of the health, somehow,

Or the sigh of the woodland vast –

You sang in silence through ages past

That song by your cart and your plough.

***

Wenn Birkenblätter wie goldner Schaum

wirbeln auf welkenden Matten,

spinn unter Dach deinen friedlichen Traum

in Mitternachts Wolkenschatten.

Wenn der Wind an deinem Fenster erscheint,

ein schneebleicher Freiersmann,

träume, daß er es gut mit dir meint

und dir nichts anhaben kann.

Träume vom spielenden Sonnenstaub,

dem heiteren, sommerwarmen,

und daß du, umhegt von grünem Laub,

geschlafen in meinen Armen.

*

Haruki Murakami: "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (Shikisai o motanai Tazaki Tsukuru to, kare no junrei no toshi, 2013)

Jaapani kirjanik, tõlk, muusikaamastaja ja endine jazzklubi omanik Haruki Murakami (sünd. 1949) on jaapani keelde tõlkinud käputäie maailmakirjanduse klassikuid ning saanud samaaegselt ise maailmakirjanduse klassikuks.

Tema enese loomingut peetakse kohalike kriitikute poolt vägagi ebajaapanlikuks.

Murakami kafkaeskset, sürrealistlike ning melanhoolsete elementidega postmodernseks tituleeritud loomingut naudib kogu maailm ning Murakami teoseid on tänaseks tõlgitud enam kui viiekümnesse keelde.


Autor alustas kirjutamist 29-aastaselt, enne seda ei olnud ta oma sõnul midagi loomingulist teinud, kuid tema vanemad olid mõlemad jaapani kirjanduse õpetajad ja Murakami veetis piisavalt aega raamatukogus ja lugedes. Samuti kuulus talle 1974-1981 jazzklubi "Peter cat".

Murakami tuntumad teosed on ilmselt "Norra mets" (ノルウェイの森 - Noruwei no Mori, 1987) ja "Kafka mererannas" (海辺のカフカ, Umibe no Kafuka, 2002).


Lugesin Murakami uusimat teost "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (色彩を持たない多崎つくると、彼の巡礼の年), mis ilmus algselt 2013, inglise keeles 2014 ning eesti keeles 2016.

Romaani pealkiri on niivõrd paljuütlev, et ootasin tegelikult midagi mahukamat kui e-raamatus sisalduvaid 252t lehekülge, kuid lühikese mahu jooksul jõuab Murakami väga palju olulist öelda, jättes väga palju ebaolulist ütlemata - lugeja peab vaid mingil hetkel selgsele jõudma, et olulisena tunduv on tegelikult ebaoluline.

Romaani sisuks on Tazaki Tsukuru keskkooliaegse sõprusringkonna lagunemise müstika, seda ümbritsevad ning selle poolt mõjutatud sündmused Tazaki ülikooliaastatel ning tööelus, tema sõprade olevik ja minevik ning kõikvõimalikud eksistentsialistlikud küsimused ühe 35-aastase mehe elus.


Tsukuru on värvitu, sest tema perekonnanime tähenduses ei sisaldu ühtegi värvi. Talle tundub, et tal pole ühtegi iseärasust ning et ta on täiesti keskmine inimene isikupära ja kõrgelennuliste unistusteta.
Tsukuru on üks viiest sõbrast, kellest ülejäänute hüüdnimed seonduvad värvidega nende perekonnanimedes, kellel on kõigil erilised isiksused, eriline välimus ning eriline sisemus kahvatu Tsukuru kõrval, kes endast eriti midagi ei arva.

Kui ühel hetkel kõik neli talle ka veel samal ajal sõpruse üles ütlevad, on Tsukuru elu praktiliselt läbi.

Niisiis käib Tsukuru mitu aastat surma ja iseenda äärel ja hakkab siis mineviku sündmusi kokku panema.

Romaani põhiosa jaguneb Tsukuru potentsiaalse tuleviku vastandamisel tema mineviku küsimuste vastuste abiga. Tsukuru avastab minevikku vaadates iseenda ning õpib minevikusündmuste perspektiivi kohta informatsiooni kogudes ennast paremini ja uute silmadega tundma, jõudes lõpuks äratundmiseni, mida ta elus tahab ja vajab.

Murakami kirjastiil on väga lihtne, voolav, kerge lugeda ning aeg-ajalt kirjeldab ta ka üpris lihtsakoeliselt inimesi, kohvikuid, suhtlust ning koolielu, kuid äkitselt juhtub midagi väga seksuaalset ja väga detailselt kirjeldatut. Või midagi väga müstilist. Või midagi üpris groteskset. Ja selle üle vesteldakse või mõeldakse - olenevalt tegijast - küpse, avatud perspektiiviga. Murakami figuurid ei ole väiklased, nad on intelligentsed, refleksiivsed ning valmis vana sõbraga täiesti avatult oma vigadest ja unistustest vestlema. Kõik toimub väga harmoonilises auras, kuigi juhtunu on ahhetamapanev.

Tahtmata siinkohal sisust rohkem avaldada - üldise vaimse tasakaalukuse, distsipliini ja puhtuse ning aura vastandub sisemise-hingelise perverssuse ja õõvastavate sündmuste episoodidele, mis teeb Murakami lugemisest eheda elamuse. Tema refleksioon inimese hingelisest tasakaalust oma vajaduste tasakaalustamisel sõbra või armsama vajadustega, kirjeldused klassikalise muusika palade emotsioonidest ning terviklikke, ontlikke elusid elavate figuuride realistlikud pildid ....

nende metafoorsete ruumide seinal on peeglid, millest piiluvad mineviku vaimud, mustad augud ja kurjad deemonid. Kuid täielik teadlikkus selle kõige olemasolust ning selle omaksvõtmine nagu see oleks iseenesestmõistetav on minu jaoks väga jaapanilik, sest lääne inimesel pole minu arvates sellist spirituaalset tasakaalu ning võimet oma kohutavate õudusunenägudega ümber käia neid enesele teadvustades ning nendega rahumeelselt kõrvuti elades.

Väga põnev!

Loen Murakamit kindlasti veel ja soovitan teilegi, sest "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" on räigelt filosoofiline ja jubedalt makaaber, samal ajal ääretult hurmav ja sõbralikult aus. Rahulik romaan ülivõimsa muljega; vaga vesi sügava kuristiku kohal.

Suurepärane!


Esimesi peatükke saate muide otsekohe lugema minna Varraku kodulehel ;-) (link)

1930. Sinclair Lewis: Babbitt (1922)

USA kirjanik, sotsiaalkriitiline ning ebakonventsionaalne autor Sinclair Lewis (1885-1951) keeldus omal ajal vastu võtmast Pulitzeri kirjandusauhinda, kuna arvas, et tema looming ei sobi Pulitzeri auhinna imagot hoidvate romaanide terviklikkuse ja mõistlikkuse kriteeriumidega kokku. Nobeli kirjanduspreemia võttis Lewis aga aastal 1930. esimese Ameerika laureaadina tänuga vastu.

Babbitt on Lewise tuntuim romaan ning seda peetakse ka autori õnnestunuimaks üllitiseks. Lewise sotsiaakriitiline satiir pälvis niivõrd kõrge koha üldsuse silmis, et sõna "Babbitt" võeti romaani ilmumise aastal ametlikult ameerika inglise keele sõnavarasse.


Lewise sulest on samuti ilmunud romaanid "Peatänav: Carol Kennicotti lugu" (1920) "Arrowsmith" (1925), "Elmer Gantry" (1927) ning "Dodsworth" (1929), samuti hulgaliselt lühijutte ning käputäis näidendeid ja luuletusi. Mitmed romaanid on jõudnud filmilinale; "Arrowsmith" kandideeris lausa neljale Oscari auhinnale.

"Babbitt" on lugu George F. Babbittist, keskklassi kinnisvaraärimehest, kelle siht elus on teenida raha, et kindlustada endale ja oma perele keskklassi tüüpiline elu: maja, auto, hea ülikool, kaunis mööbel, kutsed õigetele õhtusöökidele ning laitmatu maine tervikliku ühiskonna liikmena fiktiivses Zenithi linnas Kesk-Ameerikas.

Babbitti pseudoambitsioonid ja harjumustsüklid, millest mees pidevalt välja üritab rabeleda, jätkuvad sama hooletult nagu tema plaanid töö- ning eraelus ja hall argipäev läheb muudkui oma rada. Babbitt mõtleb pidevalt oma väsinud abielu või nuumatud keha olukorra värskendamisele ja paranemisele, kuid sarnaselt mitmete värvikalt kirjeldatud kolleegide ja naabritega jätkab elu ikka omas ontlikus rütmis. On pere, kes Babbittide koju õhtusöögile püüdleb, on tähtsamad isikud, kelle lähedusse Babbitt püüdleb; on tema naise sisutud pseudoambitsioonid ja on tema parima sõbra julguseta jäävad püüdlused oma õnnetu abielu hüljata... kuni aga üks Babbitti lähiringkonnast hetkeks mõistuse kaotab ja tulirelva kätte haarab.


Lewise kirjeldused on mahlakad ning värsked; tema dialoogid on autentsed ja tema figuuride kirjeldused on nii halekoomilised, et oma naeruväärses korrektsuses tekitavad nad lugejas kohati lausa empaatiat; muidugi kaob see taas, kui mõni koduperenaistest oma lilledest või ajakirjadest jutustab ning kui mõni Babbitti lähematest kolleegsõpradest konservatiivselt immigrantide ning mustanahaliste teemal kommenteerib.

Babbittil on tugev võimalus saavutada ideoloogiline, moraalne ja intellektuaalne läbimurre, sest pärast intsidenti hakkab ta justkui nägema, et igal pool oleks justkui miskit puudu ja miskit valesti; ta muudab oma sõprusringkonda, omandab kirglikkuse arvamuse avaldamisel ja vilistab ühiskonna arvamusele....

Kuid Babbitt jääb siiski selleks, kes ta on ja tema võimetus oma mutiaugust välja rabeleda sulgeb romaani, jättes mehe oma illusoorsesse mulli suplema.

"Babbitt" on tugevalt kirjutatud, nutikas, elav, teravmeelne, halenaljakas ning tõsiselt tabav satiir kõigest, mida kuidas tänapäevani USA äärelinnade kenamates valge aiaga majades valesti tehakse, mõeldakse ja ollakse.

Soovitan soojalt!


Siin on esimene lehekülg inglisekeelsest raamatust (link täistekstile):

THE towers of Zenith aspired above the morning mist ; 

austere towers of steel and cement and limestone, sturdy 

as cliffs and delicate as silver rods. They were neither citadels 

nor churches, but frankly and beautifully office-buildings. 

The mist took pity on the fretted structures of earlier 

generations : the Post Office with its shingle-tortured mansard, 

the red brick minarets of hulking old houses, factories with 

stingy and sooted windows, wooden tenements coloured like 

mud. The city was full of such grotesqueries, but the clean 

towers were thrusting them from the business centre, and on 

the farther hills were shining new houses, homes they seemed 

for laughter and tranquillity. 

Over a concrete bridge fled a limousine of long sleek hood 

and noiseless engine. These people in evening clothes were 

returning from an all-night rehearsal of a Little Theatre play, 

an artistic adventure considerably illuminated by champagne. 

Below the bridge curved a railway, a maze of green and 

crimson lights. The New York Flyer boomed past, and twenty 

lines of polished steel leaped into the glare. 

In one of the skyscrapers the wires of the Associated Press 

were being closed. The telegraph operators wearily raised 

their celluloid eye-shades after a night of talking with Paris 

and Peking. Through the building crawled the charwomen, 

yawning, their old shoes slapping. The dawn mist spun away. 

Queues of men with lunch-boxes clumped toward the immensity 

of new factories, sheets of glass and hollow tile, glittering shops 

where five thousand men worked beneath one roof, pouring 

out the honest wares that would be sold up the Euphrates

and across the veldt. The whistles rolled out in greeting a 

chorus cheerful as the April dawn ; the song of labour in a city 

built it seemed for giants. 

There was nothing of the giant in the aspect of the man 

who was beginning to awaken in the sleeping-porch of a 

Dutch Colonial house in that residential district of Zenith 

known as Floral Heights. 

His name was George F. Babbitt. He was forty-six years 

old now, in April, 1920, and he made nothing in particular, 

neither butter nor shoes nor poetry, but he was nimble in the 

calling of selling houses for more than people could afford 

to pay. 

His large head was pink, his brown hair thin and dry. His 

face was babyish in slumber, despite his wrinkles and the 

red spectacle-dents on the slopes of his nose. He was not fat 

but he was exceedingly well fed; his cheeks were pads, and 

the unroughened hand which lay helpless upon the khaki- 

coloured blanket was slightly purify. He seemed prosperous, 

extremely married and unromantic ; and altogether unroman- 

tic appeared this sleeping-porch, which looked on one sizable 

elm, two respectable grass-plots, a cement drive, and a cor 

rugated iron garage. Yet Babbitt was again dreaming of 

the fairy child, a dream more romantic than scarlet pagodas 

by a silver sea.