Wednesday, July 6, 2016

Sofi Oksanen: "Norma" (2015)

Soome kirjanik ning kolumnist Sofi Oksanen (sünd. 1977) on tänapäeval ning ilmselt ka 20. sajandi lõikes soome kuulsaim kirjanik euroopa ning maailma mastaabis. Oksaneni viimastest teostest "Puhastus" (link) ning "Kui tuvid kadusid" (link) olen kirjutanud ka selles blogis.


Oksaneni uusim romaan "Norma" (2015, eesti keeles 2016) on midagi hoopis uut ning jäädes tõsiste teemade ajaloolise ning sotsiaalse mõju uurimise meetodite juurde, on Oksanen lugeja arvates leidnud uue huviobjekti, millest kirjutada: juuksed.

Tegelikult oli teema juba varastel aastatel Oksaneni huvide hulgas - autor olla öelnud, et temast oleks võinud ka juuksur saada.


Üldiselt ajaloolise sisuga käitlev Oksanen on sedakorda pöördunud maagilise realismi suunda - "Norma" räägib - pragmaatilise hüpoteesi kohaselt - hüpertrihhoosi mutatsiooni tagajärjel üliinimlikult kiiresti kasvavate juustega Norma Rossist, kelle - müstilistesse sfääridesse minnes - juuksed on võimelised aduma inimeste kehalist, tundelist, hingelist ning tervislikku seisundit.

Romaan algab Norma ema Anita matustega ning avab lugejale järk-järgult Norma sünni- ning kasvuloo, jutustades samaaegselt Rosside pere kannatustest ja erakordsete laste sündimisest, varjamisest, ärakasutamisest ning teistest erineva inimese elukannatustest.

Eriti kvaliteetseid juuksepikendusi pakkuv salong Võlukihar, kus Norma ema töötas, on ema mõrvaga väga tihedalt seotud ning Norma asub ema surma põhjuseid ning osalust salongiga seotud illegaalsetes rahvusvahelistes ärides uurima, sattudes äride keskele ning hetkeks tundub, et neiust on saamas äri subjekt ning ta müüakse - erinevatel põhjustel - kaubana hea hinnaga välismaale.

Üllatuslikud käsilased ning ootamatud vaenlased teevad Norma elu ohtlikuks ja järgmise päeva väljakutsed ettenägematuks. Kas tütarlapsel õnnestub lõpuks juukseimpeeriumi kuninga Lamberti küüsist pääseda ja millise hinnaga Normasugusele naiste pärast mitme põlvkonna kannatusi on üldse võimalik normaalset elu elada, selgub - võib-olla - romaani lõpus.


Kuna temaatika on niivõrd uudne ja millegi sellise nagu juuksepikendustega äritsemise käsitlemine sotsiaalkriitilisest perspektiivist on miski, mida vähemalt mina kirjanduslikul maastikul väga kohanud pole, on romaan väga huvitav. Lugeda fakte juukseärist ning viimaste aastate arengutest, mis tänapäevased ning tõesed, on ääretult huvitav ja fakt, et naine on nõus ilu - või pigem hetkel iluna kehtiva trendi - nimel nii välise kui sisemise inimlikkuse minetama. Oksaneni romaan on 21. sajandi naiselikkuse ning ostetava pseudoesteetika ja samaaegse sisemiste väärtuste minetamise kriitiline portree.

Suurem teema, ning sellega avaldan veidi rohkem romaani sisu, on lastega äritsemine - juuksuriäride katte all müüb Lambert euroopa jõukatele peredele Lõuna-Ameerikast, Ida-Euroopast ning Kaug-Idast uue mobiiltelefoni hinnaga soetatud surrogaatlust ning lapsi. Paralleelselt tuleb teemaks Norma mutatsioonist tingitud vajadus bioloogilise lapse saamist vältida ning samaaegne enamiku naiste soov oma lapse järele.

Mõistsin romaani lõpuks ning enam veel hetkel seda blogi kirjutades, et romaan tegeleb väga lühikese aja jooksul väga tõsise temaatikaga ning kirjeldab ühest küljest pikajuukseliste naiste ajalugu - mainitakse maani juustega Sutherlandi õdesid ning nende õnnetut elu ja modell Elizabeth Siddali, illustreerimaks, et maailma rahakott on alati olnud ning on jätkuvalt meeste taskus, kes naiste andeid ja ilu vaid omakasu nimel ära kasutavad.


Keeruline on siinkohal hinnata romaani objektiivsust või pigem subjektiivsust - teadmisi juuste ning lapse päritolu võrreldakse toidu päritoluga, mille kohta tänapäeval väga põhjalikult uuritakse ning kriitika langeb neile, kes meelega usuvad, mida uskuda tahavad. Hukkamõistmine tundub - vähemalt mulle - esmalt väga subjektiivsena, kuid romaani argumentatsioon - mis ei pinguta ka üle noorte tüdrukute kannatuste üleliigse kirjeldamisena, vaid esitab lihtsalt faktid - on lõpuks siiski vaid objektiivne refleksioon ning selle järelduse saabumine jätab maailma eetilist olukorda nähes mõru maigu suhu, nagu üks õige Oksaneni romaan seda tegema peaks - siiani olen pea igast romaanist eelkõige kaasa võtnud kirjeldusi erinevatest aspektidest, et inimesed on enamasti rahaahned ja vastikud.


Ühesõnaga - väga aktuaalne ning tähtis teema taas kriitiliselt ning mitmekülgselt lahatud. Kuid antud eksemplariga lõpule jõudes jäi tunne, et romaan ise on päevakajalise aspekti all kannatanud - kõigest 207 lehekülge e-raamatuna nutifonis lugedes, 294 kõvas köites, kuid vähese tekstiga lehtedel. "Norma" on nii faktiliselt kui temaatiliselt väga põnev, kuid loo figuurid ning lugu ise jätab soovida - lugejale presenteeritakse küll lõpplahendus oleviku figuuridega, kuid päris selgeks mõrva lahendus ning oleviku lahenduse tingimused ei saa. Oleks romaani narratiiv sama läbimõeldud kui kriitiline narratiiv, jääks lugemiselamus erakordne.

Kuna Oksanen on aga võimeline kirjeldama hetki ja meeleolusid - kuidas Norma juuksed inimeste emotsioonidele reageerivad, kuidas karvad, poorid, hingeõhk, sammud, puudutused ning hääled Normat mõjutavad ning kuidas ta inimeste juustest detaile välja loeb, on väga omapärane ning lummavalt lähedane, isegi veidi hirmutavalt lähedane perspektiiv võõrale otsa vaadates. Sellised lähivõtted on autorile omased ning teevad lugemise väga intensiivseks.


Seega ei taha ma "Normat" tegelikult üldse kritiseerida, sest lugesin romaani läbi põnevil ning kibekiirelt. Kuid veel sada lehekülge ning narratiivi detailsem kokkusõlmimine oleksid teinud sellest ühe Oksaneni suurteostest.

Minu lõpulootuseks jääb hoopis, et "Norma" saab õige pea järje, sest paar otsa tundusid viimastel lehekülgedel väga meelega lahtiseks jäetud.

Soovitan!

No comments:

Post a Comment