"Naised" on draama halli argiellu uppunud naisajakirjanikust (Juliette Binoche), kes artikli kirjutamise eesmärgil tutvub kahe prostituudiga (Joanna Kulig ja Anaïs Demoustier). Filmi areng näitab noorte naiste mõju vanema Anne'i üpris ontlikule maailmale ning kontrastib tema vaimset-feministlikku maailma oma tööst mõningat naudingut tundvate noorte neiude sensuaalse maailmaga.Anne on ühe noore ning ühe teismelise poisi ema ja väga hõivatud eduka ärimehe abikaasa, kuid eelkõige näeme teda filmi lühikese ajavahemiku jooksul keskendumas kirjutamisele: kahe päeva pärast on Elle'i toimetusele lubatud artikkel. Film vehkleb ajaliselt minevikku ja tagasi ning tutvume kahe prostituudiga, kelle Anne artikli nimel leidis.
Juttu tuleb üpris shabloonsetest teemadest: miks prostituudiks hakkasid; mis on kõige raskem; kuidas oli esimene kord; kuidas leiad kliente; kas tunned end pigem domineeriva või domineeritavana; kas on asju, mida sa ei tee; kas oled rääkinud kallimale ja perele jne jne.
Binoche leiab kaks noort tüdrukut ning nood avavad end talle hea meelega, sest pole muidu kellelegi oma saladustest rääkinud - valetamine olla töö juures raskeim aspekt. Noored näitlejannad teevad oma tööd täiesti adekvaatselt, üritades oma töö rõõme kirjeldada ning räigemaid episoode mitte avaldada, vaadates kord võrgutava pilguga, lastes vahel õnnetut teismelist läbi kumada.Asjaolu, et neiusid koheldakse vahel vägivaldselt, et neile on tähtsam omada ilusat korterit kui oma keha ja et nende lapsepõlv polnud kaunis, tulevad vaikselt esiplaanile ning empaatia seguneb imetlusega, kui neiud - üks väga lopsakas, teine pigem sihvakas - oma alasti kehasid väga seksuaalsetes flashback-episoodides demonstreerivad ning vaataja esimesest perspektiivist näeb, milline nende tööelu on.
Kompleksseim ning tähtsaim tegelane antud filmi puhul võiks siiski olla Binoche'i Anne - keskikka jõudnud naine, kes tundub, et ei salli ei oma meest ega lapsi ning ihkaks veelkord elada, kuid ei leia sidet ühegi elemendiga oma perest - isegi mitte külmkapiga, mille uks end tihti sulgeda ei lase.Anne justkui leiaks eneses taas sensuaalsuse ning naudib veidi elu juues, suitsetades, neiudega tantsides ja veidi lähedust nautides, kuid prantsuse filmile omane vaikus toob vaid esile filmi staatilisust - tegu on vaid hetkega, portreega kellegi muutumatust seisundist, millea põhjaliiva on võimalik keerutada, kuid põhjamutta võimatu siseneda.
Binoche'i näitlejatöö väga hea nagu alati, noored neiud teevad oma töö adekvaatselt, kokkuvõtteks on "Elled" täiesti vaadatav, väga sensuaalne, filosoofiline ning kurblik-mõtlemapanev, kuid laias laastus ei enamat kui järjekordne prantsuse tüüpfilm.
No comments:
Post a Comment