1925. G. B. Shaw: "Pygmalion"

Iiri näitekirjanik, teatri-ning muusikakriitik ja esseist George Bernard Shaw (1856-1950) kirjutas oma eluajal üle 60 näidendi, neist tuntumad ning Eestiski etendunud "Leskmeeste majad", "Mrs. Warreni elukutse", 1893;  "Inimene ja üliinimene" , 1903.

"Pygmalioni" esietendus toimus aastal 1913 ning näidendi põhjal kirjutati esmalt muusikal "Minu veetlev leedi" 1956. Sellest tehti omakorda muusikafilm "Minu veetlev leedi" (My Fair Lady), mis ilmusfilmilinale aastal 1964, peaosades Audrey Hepburn, Rex Harrison ja Stanley Holloway. Filmi pärjati 1965. aastal kaheksa Oscariga.


Pygmalioni ja Galatea müüt, millel romaan põhineb, räägib skulptor Pygmalionist, kes tihti naiste südameid murdnud. Pygmalion loob ideaalse naise skulptuuri ning armub sellesse elutusse ideaali, kes tema tunnetele vastamiseks võimeline pole.

Jumalanna Aphrodite halastab Pygmalionile ning äratab Galatea ellu. Erinevalt Shaw' käsitlusest on siin idealistlik õnnelik lõpp, looja ja skulptuur abielluvad ning elavad õnnelikult.



Shaw Galatea skulptoriteks on kaks härrasmeest, lingvistikaprofessor Henry Higgins, kes keelepruugi põhjal oskab määrata iga Londonlase päritolu ning kindral Pickering, tema hea sõber.
Higgins satub kokku puruvaese räpase täaval lilli müüva Eliza Doolittle'iga, kes mehe majja rändab ning talle keeletundide eest maksta lubab, eesmärgiks lillepoes töötada ja oma elu veidi parandada.

Higgins on täielikult veendunud, et tema keeleõpetuslikud anded piisavad, moondamaks tänavatüdruk printsessiks ning kindral Pickering nõustub eksperimenti majanduslikult toetama. Elizast saab pärast välist ning keelelist puhastust ja õpetust kaunis, elegantne daam, ning aadli ja kuningapere liikmed usuvad, et tegu peab olema Ungari printsessiga.


Higgins supleb oma triumfis, kuid ei märka, et Eliza - nagu näidendi alguses hoiatatud nii Higginsi majapidajanna kui ka emotsionaalselt intelligentse, isekale nartsissistist Higginsile vastanduva kindral Pickeringi poolt - areneb ka tundeliselt ning näeb aina enam, kuidas tema areng on talle hingeliselt pigem hävinguks kui privileegiks.

Shaw' näidend laheneb ebatraditsiooniliselt, õnnelik lõpp asendatakse realistliku lõpuga, mida ma teile ei avalda, sest näidend on väga huvitav, lühike ning hea inimlikkuse analüüs. Shaw kirjutab sotsiaalkriitiliselt ning tema näidend on pikitud esseistlike fragmentidega inimese loomusest - antropoloogilise loomuga kommentaarium Eliza muutumise ning selle tagajärgede kohta ilmub näidendi alguses, vaatuste vahel ning näidendi lõpus.

"Pygmalion" on filosoofiline, sotsiaalne, antropoloogiline eksperiment, kuid samaaegselt armastuse ja sõpruse lugu - igal tasandil ääretult huvitav, irooniline ja samaaegselt lõbus lugemine.

Shaw maailmavaade on kriitililine, realistlik, humoorikas ning autori looming kuldaväärt.

Ekskurss filmilinale: "Naised" (Elles, 2011)

"Naised" on draama halli argiellu uppunud naisajakirjanikust (Juliette Binoche), kes artikli  kirjutamise eesmärgil tutvub kahe prostituudiga (Joanna Kulig ja Anaïs Demoustier). Filmi areng näitab noorte naiste mõju vanema Anne'i üpris ontlikule maailmale ning kontrastib tema vaimset-feministlikku maailma oma tööst mõningat naudingut tundvate noorte neiude sensuaalse maailmaga.



Anne on ühe noore ning ühe teismelise poisi ema ja väga hõivatud eduka ärimehe abikaasa, kuid eelkõige näeme teda filmi lühikese ajavahemiku jooksul keskendumas kirjutamisele: kahe päeva pärast on Elle'i toimetusele lubatud artikkel. Film vehkleb ajaliselt minevikku ja tagasi ning tutvume kahe prostituudiga, kelle Anne artikli nimel leidis.

Juttu tuleb üpris shabloonsetest teemadest: miks prostituudiks hakkasid; mis on kõige raskem; kuidas oli esimene kord; kuidas leiad kliente; kas tunned end pigem domineeriva või domineeritavana; kas on asju, mida sa ei tee; kas oled rääkinud kallimale ja perele jne jne.


Binoche leiab kaks noort tüdrukut ning nood avavad end talle hea meelega, sest pole muidu kellelegi oma saladustest rääkinud - valetamine olla töö juures raskeim aspekt. Noored näitlejannad teevad oma tööd täiesti adekvaatselt, üritades oma töö rõõme kirjeldada ning räigemaid episoode mitte avaldada, vaadates kord võrgutava pilguga, lastes vahel õnnetut teismelist läbi kumada.

Asjaolu, et neiusid koheldakse vahel vägivaldselt, et neile on tähtsam omada ilusat korterit kui oma keha ja et nende lapsepõlv polnud kaunis, tulevad vaikselt esiplaanile ning empaatia seguneb imetlusega, kui neiud - üks väga lopsakas, teine pigem sihvakas - oma alasti kehasid väga seksuaalsetes flashback-episoodides demonstreerivad ning vaataja esimesest perspektiivist näeb, milline nende tööelu on.


Kompleksseim ning tähtsaim tegelane antud filmi puhul võiks siiski olla Binoche'i Anne - keskikka jõudnud naine, kes tundub, et ei salli ei oma meest ega lapsi ning ihkaks veelkord elada, kuid ei leia sidet ühegi elemendiga oma perest - isegi mitte külmkapiga, mille uks end tihti sulgeda ei lase.


Anne justkui leiaks eneses taas sensuaalsuse ning naudib veidi elu juues, suitsetades, neiudega tantsides ja veidi lähedust nautides, kuid prantsuse filmile omane vaikus toob vaid esile filmi staatilisust - tegu on vaid hetkega, portreega kellegi muutumatust seisundist, millea põhjaliiva on võimalik keerutada, kuid põhjamutta võimatu siseneda.


Binoche'i näitlejatöö väga hea nagu alati, noored neiud teevad oma töö adekvaatselt, kokkuvõtteks on "Elled" täiesti vaadatav, väga sensuaalne, filosoofiline ning kurblik-mõtlemapanev, kuid laias laastus ei enamat kui järjekordne prantsuse tüüpfilm.

Ekskurss filmilinale: "Taani tüdruk" (The Danish Girl, 2015)

Tõsieludraama ning kaht romaani inspireerinud 19. sajandi alguses aset leidnud eneseleidmise lugu "Taani tüdruk", peaosas Eddy Redmayne, jutustab maailma esimesest edukast soovahetusoperatsioonist: kunstnik Einar Wegeneri metamorfoosist Lili Elbeks.


Lugu toimub 1920ndatel. Filmi keskmes on Einari ning tema abikaasa Gerda (Alicia Vikander) abieludünaamika ning hell armastus, mis lubab mõlemal abikaasal olla iseendana: nii Gerda kui Einar on kunstnikud ning Gerda üritab end lõuendil leida erinevaid portreesid maalides, kuni ühel päeval modell ei ilmu ning Einar naisele teene tegemiseks neiu sukkpüksid ning kingad jalga tõmbab ja kleidi ette sätib.


Einari tõmme naiseliku poole vastu ilmneb filmi hilisematel minutitel, keskmes on tema - naise julgustusel - moondumine Liliks - alul vaid provokatiivse peo tarbeks ning lõbutsemise nimel, kuid aina enam ja enam kaob Einar ning alul vaid paariks tunniks ilmunud Lili võtab mehes võimust, kuni Einar täielikult kaob.


Subtiilne sisekriis, vaikne palve oma abikaasal tagasi tulla lubada ning enese teise mehe käte vahele heitmine on Greta reaktsioonid Einari moondumisele, kuid suures plaanis on ta armastav ning lahke abikaasa, kes käib Liliga arste mööda ning toetab tema otsust, soovahetusoperatsioon läbi viia. Einari/Lili väike sõprusringkond on üdini toetav, väikesed vihaepisoodid ebatolerantsete ning agressiivsete kaaskodanike poolt on realistliku reaktsioonispektri näitamiseks küll filmilinale toodud, kuid Lili psüühiline ja füüsiline valu Liliks saamise nimel on piisavalt sünged fragmendid, et filmi tooni valitseda.

Lili Elbe

Einar Wegener

Film on visuaalselt väga mahe - pastelltoonid ning õrn valgus valdavad filmi, haiglamiljöö on pigem vaikne ning tagasihoidlik, kuigi vihjatakse ka hullusärkide ning elektroshokkeritega läheneda tahtvatele psühhiaatritele - ühel juhul tuleb Einaril lausa haiglast põgeneda.

Siiski jääb kogu detailide tohuvabohu suuremal määral tagaplaanile - kogu filmi täidab umbes käputäis tegelasi, kelle taustast üldse midagi teada. Einar ja Greta - ning täiesti kasutu sõbranna, keda mängib Amber Heard ja kelle nime ning olemasolu põhjuse olen ammu unustanud - on filmi esiplaanil ning Einari sisemine muutus, kahtlused ning õnn enese leidmise julgusest vallutavad filmilina.

Narratoloogilised valikud on aga tehtud õigematest õiged.


Eddie Redmayne oli juba "Kõiksuse teoorias" (link selle filmi blogile) erakordne nii miimika, gestide kui vokaali aspektidest. Nüüd naiseks kehastudes töötas Redmayne sama koreograafiga, kelle abiga eelmainitud tõsieludraama eest Oscari filmiauhinna pälvis. Tulemused on vapustavad: mehe muutumine Einariks ning seejärel Einari muutumine Liliks on kehastatud nii õhkõrnade nüanssidega, tema aina enam esiletulev ning filmis näidatult õpitud feminiinne pool on näideldud suurepäraselt. Kuid ka Einari rolli mängib Redmayne veenvalt.

Üldine soovahetuse problemaatika tänapäevasel ning ometi 1920ndatele realistlikul moel on kehastatud Vikanderi ja Redmayne'i dünaamikas: tuleb "valest" soost inimesega hüvasti jätta ning tutvuda uue isikuga nii isikul endal kui tema abikaasal. Greta kustumatu armastus, mis hiljem tugevaks sõpruseks areneb ning naise piinad ja leina ületada aitab, väljendub ääretult ilusalt figuuridevahelises kehakeeles.

Lugu tundub realistlikkuse aspektist lausa liiga harmooniline, kuid poleks elu olnud antud juhul ühele liblikale tema moondumise asjus soodne, poleks ilmselt sündinud ei romaane ega filmi ennast.

Igatahes - võimas! Soovitan!

Sofi Oksanen: "Norma" (2015)

Soome kirjanik ning kolumnist Sofi Oksanen (sünd. 1977) on tänapäeval ning ilmselt ka 20. sajandi lõikes soome kuulsaim kirjanik euroopa ning maailma mastaabis. Oksaneni viimastest teostest "Puhastus" (link) ning "Kui tuvid kadusid" (link) olen kirjutanud ka selles blogis.


Oksaneni uusim romaan "Norma" (2015, eesti keeles 2016) on midagi hoopis uut ning jäädes tõsiste teemade ajaloolise ning sotsiaalse mõju uurimise meetodite juurde, on Oksanen lugeja arvates leidnud uue huviobjekti, millest kirjutada: juuksed.

Tegelikult oli teema juba varastel aastatel Oksaneni huvide hulgas - autor olla öelnud, et temast oleks võinud ka juuksur saada.


Üldiselt ajaloolise sisuga käitlev Oksanen on sedakorda pöördunud maagilise realismi suunda - "Norma" räägib - pragmaatilise hüpoteesi kohaselt - hüpertrihhoosi mutatsiooni tagajärjel üliinimlikult kiiresti kasvavate juustega Norma Rossist, kelle - müstilistesse sfääridesse minnes - juuksed on võimelised aduma inimeste kehalist, tundelist, hingelist ning tervislikku seisundit.

Romaan algab Norma ema Anita matustega ning avab lugejale järk-järgult Norma sünni- ning kasvuloo, jutustades samaaegselt Rosside pere kannatustest ja erakordsete laste sündimisest, varjamisest, ärakasutamisest ning teistest erineva inimese elukannatustest.

Eriti kvaliteetseid juuksepikendusi pakkuv salong Võlukihar, kus Norma ema töötas, on ema mõrvaga väga tihedalt seotud ning Norma asub ema surma põhjuseid ning osalust salongiga seotud illegaalsetes rahvusvahelistes ärides uurima, sattudes äride keskele ning hetkeks tundub, et neiust on saamas äri subjekt ning ta müüakse - erinevatel põhjustel - kaubana hea hinnaga välismaale.

Üllatuslikud käsilased ning ootamatud vaenlased teevad Norma elu ohtlikuks ja järgmise päeva väljakutsed ettenägematuks. Kas tütarlapsel õnnestub lõpuks juukseimpeeriumi kuninga Lamberti küüsist pääseda ja millise hinnaga Normasugusele naiste pärast mitme põlvkonna kannatusi on üldse võimalik normaalset elu elada, selgub - võib-olla - romaani lõpus.


Kuna temaatika on niivõrd uudne ja millegi sellise nagu juuksepikendustega äritsemise käsitlemine sotsiaalkriitilisest perspektiivist on miski, mida vähemalt mina kirjanduslikul maastikul väga kohanud pole, on romaan väga huvitav. Lugeda fakte juukseärist ning viimaste aastate arengutest, mis tänapäevased ning tõesed, on ääretult huvitav ja fakt, et naine on nõus ilu - või pigem hetkel iluna kehtiva trendi - nimel nii välise kui sisemise inimlikkuse minetama. Oksaneni romaan on 21. sajandi naiselikkuse ning ostetava pseudoesteetika ja samaaegse sisemiste väärtuste minetamise kriitiline portree.

Suurem teema, ning sellega avaldan veidi rohkem romaani sisu, on lastega äritsemine - juuksuriäride katte all müüb Lambert euroopa jõukatele peredele Lõuna-Ameerikast, Ida-Euroopast ning Kaug-Idast uue mobiiltelefoni hinnaga soetatud surrogaatlust ning lapsi. Paralleelselt tuleb teemaks Norma mutatsioonist tingitud vajadus bioloogilise lapse saamist vältida ning samaaegne enamiku naiste soov oma lapse järele.

Mõistsin romaani lõpuks ning enam veel hetkel seda blogi kirjutades, et romaan tegeleb väga lühikese aja jooksul väga tõsise temaatikaga ning kirjeldab ühest küljest pikajuukseliste naiste ajalugu - mainitakse maani juustega Sutherlandi õdesid ning nende õnnetut elu ja modell Elizabeth Siddali, illustreerimaks, et maailma rahakott on alati olnud ning on jätkuvalt meeste taskus, kes naiste andeid ja ilu vaid omakasu nimel ära kasutavad.

Keeruline on siinkohal hinnata romaani objektiivsust või pigem subjektiivsust - teadmisi juuste ning lapse päritolu võrreldakse toidu päritoluga, mille kohta tänapäeval väga põhjalikult uuritakse ning kriitika langeb neile, kes meelega usuvad, mida uskuda tahavad. Hukkamõistmine tundub - vähemalt mulle - esmalt väga subjektiivsena, kuid romaani argumentatsioon - mis ei pinguta ka üle noorte tüdrukute kannatuste üleliigse kirjeldamisena, vaid esitab lihtsalt faktid - on lõpuks siiski vaid objektiivne refleksioon ning selle järelduse saabumine jätab maailma eetilist olukorda nähes mõru maigu suhu, nagu üks õige Oksaneni romaan seda tegema peaks - siiani olen pea igast romaanist eelkõige kaasa võtnud kirjeldusi erinevatest aspektidest, et inimesed on enamasti rahaahned ja vastikud.


Ühesõnaga - väga aktuaalne ning tähtis teema taas kriitiliselt ning mitmekülgselt lahatud. Kuid antud eksemplariga lõpule jõudes jäi tunne, et romaan ise on päevakajalise aspekti all kannatanud - kõigest 207 lehekülge e-raamatuna nutifonis lugedes, 294 kõvas köites, kuid vähese tekstiga lehtedel. "Norma" on nii faktiliselt kui temaatiliselt väga põnev, kuid loo figuurid ning lugu ise jätab soovida - lugejale presenteeritakse küll lõpplahendus oleviku figuuridega, kuid päris selgeks mõrva lahendus ning oleviku lahenduse tingimused ei saa. Oleks romaani narratiiv sama läbimõeldud kui kriitiline narratiiv, jääks lugemiselamus erakordne.

Kuna Oksanen on aga võimeline kirjeldama hetki ja meeleolusid - kuidas Norma juuksed inimeste emotsioonidele reageerivad, kuidas karvad, poorid, hingeõhk, sammud, puudutused ning hääled Normat mõjutavad ning kuidas ta inimeste juustest detaile välja loeb, on väga omapärane ning lummavalt lähedane, isegi veidi hirmutavalt lähedane perspektiiv võõrale otsa vaadates. Sellised lähivõtted on autorile omased ning teevad lugemise väga intensiivseks.


Seega ei taha ma "Normat" tegelikult üldse kritiseerida, sest lugesin romaani läbi põnevil ning kibekiirelt. Kuid veel sada lehekülge ning narratiivi detailsem kokkusõlmimine oleksid teinud sellest ühe Oksaneni suurteostest.

Minu lõpulootuseks jääb hoopis, et "Norma" saab õige pea järje, sest paar otsa tundusid viimastel lehekülgedel väga meelega lahtiseks jäetud.

Soovitan!