Kaur Riismaa: "Pühamägi" ja "Pimeda mehe aiad" (2015)

""Ma vaatasin hipodroomil, et neiu istub hobuse sadulas ja hobune jookseb sörki. See, mismoodi nad teineteist kuulasid, oli mu jaoks hämmastav, ja neiu liikumine sadulas meenutas mulle suguühet."

Adam proovis ka pilguga asju liigutada, ei tulnud välja, aga küllap oli kasulik. Ta rääkis, et oli seisnud elutoas kolm tundi ühel jalal, niikaua et ta jalga enam ei tundnudki, ja üritanud pilguga liigutada lillevaasi tagasi oma algsesse paika. "Asi pole selles, et vaas ei liikunud, aga selles, et vaas jäi paigale. Ega tal jalgu all ole, eks. Aga meie omavahel liikusime. Tema nagu ... tema sai minuks ja mina sain temaks, ma hakkasin vaasi mõistma, tema ülesannet, mismoodi ta asetseb. Maakera keeras ennast päikese suhtes, pärastlõuna möödus, varjud muutusid - ja see vaas oli kõige kese. Muidugi, ratsionaalselt pole see mingi kese, aga tunnetuslikult küll. Seejärel sain ma temalt eemaldada kõik üleliigse, kõik maise: varju, refleksid, valguse, lõpuks kadus vaasi siinne vorm, ta polnud enam savist, vaid ta oli ise. Panin silmad kinni ja tajusin - mis see sõna oli ...? – kontempleerisin vaasi. Ma tajusin vaasi ideed." Mulle hakkas tunduma, et võin need raamatud kõik enneaegselt tagasi viia. Platoni vahel püsis mu juuksekarv nagu naelutatult."

-Kaur Riismaa: "Pimeda mehe aiad"


Eesti kirjanik, dramaturg, semiootik ning teoloog Kaur Riismaa (sünd. 1986) on eelkõige tuntud oma luuletuste poolest. Eelmisel aastal ilmusid kaks proosatoest: "Pühamägi" ja "Pimeda mehe aiad."

"Pühamägi" on minu silmis eelkõige muljete, fragmentide, fotode mõtteline kogumik, mis on Kerouaci Teel-stiilis kirjutatud. Lugu räägib minategelase tutvusest ebatavalise paari, Maurice'i ja Niinaga: kuidas nad tutvusid, miks nad on iseäralikud, kas nende paarissuhe ja miks õnnestus/ ei õnnestunud ja mis üldiselt lõpuks sai.

Maurice ja Niina - ning nende elupaik, mis iseseisva figuurina tugevaid jalgu omab - on huvitavad veidrikud ja nende haavatavalt vigane inimlikkus teeb nad väga sümpaatseks.

Narratiivi "Pühamäel" õigupoolest polegi, rohkem on nagu öeldud tegu sõnadega üles võetud fotodega Maurice'ist ja Niinast, minnes neile aina ligemale ja ligemale.

"Pimeda mehe aiad" on aja ning tegelikkusega mängiv esoteeriline memuaar Härra Koist, kelle eriline elukutse tema elu teatud tasandil väga huvitavaks ning teatud tasandil üpris nukraks on muutnud. Pensionile jäänud puhkusel viibiva Härra Koi elulugu hargneb vaikselt, mõneti aeglaselt ja mõneti üpris põnevalt lugeja ees lahti, kuni üpris äkitselt jõutakse kulminatsiooni ja lõpuni, mil, nagu alguses avaldatud, Härra Koi sureb.

Kauril on varasest east peale olnud maagiline võime teistesse inimestessse vaadata ja teatud väga ilmselgeid kilde ilusas sõnastuses, emotsiooni tekitavalt esile tuua, mispärast meeleolu, mis mind mõlema raamatu lugemisel valdas, niipea ei unune. Kuidas on lood narratiivi valitsemise ja pinge ülalhoidmisega - veidi tagasihoidlikumad, tihti on tunda, et tegu on oma kingadest välja astunud luulekirjanikuga.

Siiski jään põnevusega järgmist romaani ootama.

Lugege Kaur Riismaad!

Kauri kohta (link) (link)

1915. Romain Rolland: "Colas Breugnon. Elame veel!" (Colas Breugnon, 1919)

Prantsuse kirjanik, patsifist, aktivist, toimetaja ning loomakaitsja Romain Rolland (1866-1944) on kolmas Nobeli kirjanduspreemia pälvinud prantslane.

Tuntuim tema teostest on kümneosaline romaan saksa heliloojast ning positiivsetest saksa-prantsuse poliitilistest suhetest, Jean-Christophe (1904-1912), sellest vändati 1978. aastal ka telesari.

Ilukirjanduse kõrval ilmus Rollandi sulest aga ka näiteks kuulsate muusikute biograafiaid, esseid, ajalooliseid draamasid ning sõda kritiseerivaid artikleid.

Rolland oli poliitilisel ning kultuurilisel maastikul oluline tegelane ning ajas nö. prantsuse asja, mistõttu ma ka imeks ei pane, et talle 1915. aastal Nobeli kirjanduspreemia anti. Kuid ilukirjandus Rollandi sulest on pealiskaudne ning üheülbaline.

Lugesin katkendeid Colas Breugnoni elust, kus mees päevikuvormis oma omandi bilansi teeb, oma elu üle mõtiskleb, tütrega tolle abielust räägib, kohaliku preestriga naiste teemal vestleb ning kuulajatele jutukesi oma elu minevikust pajatab.

Colas Breugnon on väga tavaline pereisa keskmiselt heal järjel ning mõtleb elu üle järele ka täpselt samal tasandil, ehk siis lustakates, keskmiselt filosoofilistes seikades.

Tema jutustused on väga kerge öökapilugemine, kui kedagi huvitab keskmise mehe päevik suurema sügavuse ja põnevuseta.

Kuna näiteks "Gargantua ja Pantagruel" (link selleteemalisele postitusele minu blogis) on samasugune pidevalt lugejaga suhtlevas stiilis jutustuste kogumik ja too vulgaarne susserdis on tänapäevani maailmakirjanduse klassikute nimekirjas, siis miks mitte ka Bregnoni elust lugeda.

Nagu pühapäevane tsitaat Facebookis kinnitab: Rolland isegi ütleb, et ilmselt oli autoril kirjutades lõbusam kui lugejal olema saab - see raamat on apoliitiline ning prantsusepäraselt lõbus kerge lugemine. Olgu sügavamõttelisetu lusti austajatel sellega siis tore vestlus. Neile ka mõned lustakad ning "refleksiivsed" tsitaadid romaanist (link).

Rollande üritab olla igamehekirjanik ning ennustab Breugnoni ilmumisel juba ise publiku külma reaktsiooni, kuid selgitab oma motivatsiooni romaani kirjutamisel:

See on reaktsioon kümneaastase vangistuse vastu «Jean-Christophe'i» raudrüüse, mis algul mulle paras oli, kuid lõpuks muutus liiga kitsaks. Tundsin võimatut vajadust vaba prantsuspärase lõbususe järele, mis ulatub jah kuni häbematuseni. Samal ajal lõi külaskäik kodukohta, mida ma oma noorusest saadik polnud näinud, uued sidemed mu kodumaa Burgundiaga ja äratas minus mineviku, mille ma arvasin igaveseks uinunud olevat, - äratas kõik mu veres elavad Colas Breugnon'id. Ma pidin kõnelema nende eest. Need neetud lobamokad polnud oma eluajal veel küllalt rääkinud! Nad kasutasid seda, et ühel nende pojapoegadest on õnnelik eesõigus kirjutada osata (nad on teda sageli kadestanud!) ja tegid minust oma kirjatoimetaja.

Hästi, miks mitte, kui soov, vajadus ja vahendid olemas.

Kuid minu jaoks Colas Breugnoni mõtisklustes ja jutustustes midagi huvitavat, lõbusat ega muidu meeldejäävat või suuremal kombel meelt lahutavat ei leidunud.

Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda" (2015)

Eesti kirjanik Mart Sander (sünd. 1967) on pigem tuntud muusiku, lavastaja ning saatejuhina, kuid avaldas oma esimese novellikogu "Mercator" juba aastal 1994 ning on sellest ajast peale avaldanud inglise keeles nii romaane kui näidendeid. Sel aastal ilmunud "Litsid" on Sanderi esimene eestikeelne romaan.

"Litsid" on kõlav pealkiri ning julgustab lugeja huvi - kas tegu on seksuaalselt eriti detailse romaaniga, kas nõrganärvilistele ehk liiga robustne, või hoopis dramaatiline prostituudi kutsega naiste lugude kompilatsioon? Pealkiri on hästi valitud, provokatiivne ning jääb meelde.

Alapealkiri "Naiste sõda" on aga eelkõige romaani sisu ning perspektiivi kirjeldav: Tegu on romaaniga Tallinna lähedal asuva kõrgema klassi bordelli, perekond Falkenbergide poolt hüljatud kinnistu, aktsisaselts "Härrasteklubi" asukate eludest.

Bordelli juhataja proua Kukk olla olnud abielus saksa paruniga ning tema lähedane sõprus nõunik Metslaga kindlustab kõrgema staazhiga vene sõjaväelaste regulaarsed külastused ning Härrasteklubi säilimise aastatel 1939 ning 1940 aastal, poliitiliste sündmuste taustal.

Nagu minu Facebooki pühapäevatsitaadist lugeda võib, on tegu nö. tavainimese perspektiivist kirjeldatud tähtsate ajalooliste sündmuste kroonikaga, mis toob aga esile argiinimese tähtsa osakaalu - neiud peavad massiliselt punalippe õmblema, riigi heaks spioneerima, osalevad demonstratsioonidel, seavad oma elu vabariigi nimel ohtu ning on päeva lõppedes ikka vaid noored neiud üldiste unistuste ning lootustega. Kuidas proua Kukk neid vapralt dirigeerib ja vee peal hoiab, on kangelaslik, kuid samas iga suurpere ema töö nondel aastatel.


Sander isegi ütleb, et kirjutab nn. mittekangelastest, kuna neist muidu keegi ei kirjuta - proua Kuke härrasteklubi elanikkond on tüüpiline Eesti elanikkonna näidisports: üks saksa päritoluga, üks vene päritoluga, üks maalt ning üks linnast eesti päritoluga neiu ning järk-järgult muu taustaga lisanduvad neiud. Sander kirjeldab oskuslikult naiste eraelu seoseid nende poliitiliste vaadetega ning ei ignoreeri asjaolu, et naine võib olla poliitiliselt väga aktiivne kuid ka puruloll.

Romaani tempo on üpris aeglane, põhikaal on dialoogil, kuid põnevus püsib esimesest viimase leheküljeni - esiteks, sest Sander kirjutab väga haaravalt; teiseks, sest ka taustalugu on ja jääb alati põnevaks, eestlast huvitab oma ajalugu; ning kolmandaks, sest kannatavad kuid sirge seljaga majast lahkuvad naised ON kangelased ning pälvivad - (juhul kui neid on hästi kirja pandud, vt. esiteks) alati lugeja empaatia.


"Litsid" on teatud elementide poolest enesemüümise perspektiivist väga läbimõeldud romaan, kuid see ei muuda asjaolu, et Sandri oskus kirjeldada inimesi, olukordi, tundeid ning luua figuuridevahelist dünaamikat on erakordne. Pealkirja ning alapealkirja dünaamika peegeldub ka sisus - lugeja leiab nii mõnedki ekstreemolukorrad ning kõledad kirjeldused, kuid eelkõige on tõesti tegu naise elu anatoomiaga 1939. ja 1940. aasta Eestis poliitiliste muutuste taustal. "Litsid" - jah, kuid ka naised ning "naiste sõda" nii professionaalsel kui eraelulisel rindel ja sõda nii inimlikus sisemuses kui poliitilises kontekstis.


Kogu see komplekssus on refleksiivselt välja loetav, kuid Sandri romaan võib rahulikult olla ka väga kerge öökapilugemine - ühesõnaga igatpidi õnnestunud ja igale publikule nauditav raamat.

Sander soovib kirjutada triloogiat. Ootan põnevusega teist osa!

Péter Dóka: "Lilla kuningatütar" (Lila királylány, 2014)

Ungari kirjanik, 1974. aastal Budapestis sündinud Péter Doka kirjutab muinasjutte juba pikemat aega, tuntumad lasteraamatud on "Varastatud kaelkirjak" (Az ellopott zsiráf, 2003), "Siniste juustega tüdruk" (A kék hajú lány, 2013) ja "Lilla kuningatütar" (Lila királylány, 2014). Dóka on Ungaris Móra kirjastuse kirjastaja ning tegeleb aktiivselt rahvusvahelisel rindel lasteraamatute leidmise ning Ungari publikule lähemale toomisega.

Samuti rahvusvahelise koostöö initsiatiivi raames valmis "Lilla kuningatütre" väljaanne - lustakad illustratsioonid tegi Anne Pikkov, keda autori töö inspireeris, kunstnikud "valisid" teineteist välja ning nii ilmus ungari lasteraamatute autori muinasjutukogumik eesti illustraatori piltidega.


Dóka "Lilla kuningatütar" on juba rahvusvahelisel rindel tunnustust pälvinud: Frankfurti raamatumessil 2015 valiti muinasjutukogumik The White Ravens International Selectioni raames 200 parima lasteraamatu hulka (sama tunnustuse pälvisid muide Kristi Kangilaski „Tuvi ei taha saia“ ja Andrus Kivirähki „Suur Tõll“). (link ELK kodulehele)

"Lilla kuningatütar" on kogumik üheksa muinasjutuga, mis leiavad aset ühes universumis, kuid erinevates kuningriikides: jäine Külmamaa, Vikerkaaremaa, lohede elupaik Dragomanimaa, suurepärase lõhnaga Õunamaa... 

Nimimuinasjutt räägib Vikerkaaremaa Lillast kuningatütrest, kes Musta Rüütli näol väga veidral kombel armastuse ning samaaegselt iseenda leiab. Armastuse leidmine ebatraditsioonilisi teid pidi on muinasjuttude keskne teema, kuid samaaegselt on lõbusal lasteraamatul täiega täiskasvanulik toon, mis õpetab, et tüüpfiguurid ei pea oma tüübile vastama: Kuningapojad ei taha alati kauni printsessi järele joosta; lohed võivad olla sentimentaalsed ning kannatada alkoholiprobleemide all; lohed võivad samuti üllitada imekaunist luulet; ka igati keskmine ning eriliste voorusteta prints võib täita oma isa ülimad ootused; mõnikord ei sobi prints valitsejaks, kuid tema poeg ideaalselt.


Välise ilu tähtsusetus on samuti keskne teema: küll avastab printsess, et imekaunid printsid ei sobigi nii hästi temaga kokku kui juba vananenud võlur, küll ohverdab printsess oma ilu kauni printsi lubaduse nimel ning leiab hiljem õnne hoopis tagasihoidlikumas, kuid südamlikumas tandemis, küll leiab tavakasvus mees eluõnne hiidnaise süles.

Samuti ei lõppe iga lugu õnnelikult - kuid elu ongi selline, isegi - eriti - muinasjutumaailmas.

Modernsuse tipp oli minu jaoks vaid kõrvalises rollis kulgev Tätoveeritud Õuedaam - ka 21. sajandil ebatavaline kooslus, aga suurepärane figuur ja väga teretulnud vaheldus muinasjuttude maailmas.

Ilmselgelt ebatraditsioonilised muinasjutumustrid paneb Dóka kokku traditsiooniliste narratiividega ning lisab igale leheküljele lusti ja põnevust. Parimad palad klassikalistest ning modernsetest elementidest on ilusasti kokku viidud - Dóka muinasjutud on naljakad, ootamatud ning tabavad südamesse.

Absoluutselt vajalik lugemine igale täiskasvanule ja lapsele, kel huumorit ning muinasjutulembust.
Soovitan kuumalt!

Link raamatule Varraku kodulehel (link)
Peter Dóka blogi (link)