""Ma vaatasin hipodroomil, et neiu istub hobuse sadulas ja hobune jookseb sörki. See, mismoodi nad teineteist kuulasid, oli mu jaoks hämmastav, ja neiu liikumine sadulas meenutas mulle suguühet."
Adam proovis ka pilguga asju liigutada, ei tulnud välja, aga küllap oli kasulik. Ta rääkis, et oli seisnud elutoas kolm tundi ühel jalal, niikaua et ta jalga enam ei tundnudki, ja üritanud pilguga liigutada lillevaasi tagasi oma algsesse paika. "Asi pole selles, et vaas ei liikunud, aga selles, et vaas jäi paigale. Ega tal jalgu all ole, eks. Aga meie omavahel liikusime. Tema nagu ... tema sai minuks ja mina sain temaks, ma hakkasin vaasi mõistma, tema ülesannet, mismoodi ta asetseb. Maakera keeras ennast päikese suhtes, pärastlõuna möödus, varjud muutusid - ja see vaas oli kõige kese. Muidugi, ratsionaalselt pole see mingi kese, aga tunnetuslikult küll. Seejärel sain ma temalt eemaldada kõik üleliigse, kõik maise: varju, refleksid, valguse, lõpuks kadus vaasi siinne vorm, ta polnud enam savist, vaid ta oli ise. Panin silmad kinni ja tajusin - mis see sõna oli ...? – kontempleerisin vaasi. Ma tajusin vaasi ideed." Mulle hakkas tunduma, et võin need raamatud kõik enneaegselt tagasi viia. Platoni vahel püsis mu juuksekarv nagu naelutatult."
-Kaur Riismaa: "Pimeda mehe aiad"Eesti kirjanik, dramaturg, semiootik ning teoloog Kaur Riismaa (sünd. 1986) on eelkõige tuntud oma luuletuste poolest. Eelmisel aastal ilmusid kaks proosatoest: "Pühamägi" ja "Pimeda mehe aiad."
"Pühamägi" on minu silmis eelkõige muljete, fragmentide, fotode mõtteline kogumik, mis on Kerouaci Teel-stiilis kirjutatud. Lugu räägib minategelase tutvusest ebatavalise paari, Maurice'i ja Niinaga: kuidas nad tutvusid, miks nad on iseäralikud, kas nende paarissuhe ja miks õnnestus/ ei õnnestunud ja mis üldiselt lõpuks sai.
Maurice ja Niina - ning nende elupaik, mis iseseisva figuurina tugevaid jalgu omab - on huvitavad veidrikud ja nende haavatavalt vigane inimlikkus teeb nad väga sümpaatseks.
Narratiivi "Pühamäel" õigupoolest polegi, rohkem on nagu öeldud tegu sõnadega üles võetud fotodega Maurice'ist ja Niinast, minnes neile aina ligemale ja ligemale.
"Pimeda mehe aiad" on aja ning tegelikkusega mängiv esoteeriline memuaar Härra Koist, kelle eriline elukutse tema elu teatud tasandil väga huvitavaks ning teatud tasandil üpris nukraks on muutnud. Pensionile jäänud puhkusel viibiva Härra Koi elulugu hargneb vaikselt, mõneti aeglaselt ja mõneti üpris põnevalt lugeja ees lahti, kuni üpris äkitselt jõutakse kulminatsiooni ja lõpuni, mil, nagu alguses avaldatud, Härra Koi sureb.
Kauril on varasest east peale olnud maagiline võime teistesse inimestessse vaadata ja teatud väga ilmselgeid kilde ilusas sõnastuses, emotsiooni tekitavalt esile tuua, mispärast meeleolu, mis mind mõlema raamatu lugemisel valdas, niipea ei unune. Kuidas on lood narratiivi valitsemise ja pinge ülalhoidmisega - veidi tagasihoidlikumad, tihti on tunda, et tegu on oma kingadest välja astunud luulekirjanikuga.
Siiski jään põnevusega järgmist romaani ootama.
Lugege Kaur Riismaad!
No comments:
Post a Comment