Wednesday, January 20, 2016

1915. Romain Rolland: "Colas Breugnon. Elame veel!" (Colas Breugnon, 1919)

Prantsuse kirjanik, patsifist, aktivist, toimetaja ning loomakaitsja Romain Rolland (1866-1944) on kolmas Nobeli kirjanduspreemia pälvinud prantslane.

Tuntuim tema teostest on kümneosaline romaan saksa heliloojast ning positiivsetest saksa-prantsuse poliitilistest suhetest, Jean-Christophe (1904-1912), sellest vändati 1978. aastal ka telesari.

Ilukirjanduse kõrval ilmus Rollandi sulest aga ka näiteks kuulsate muusikute biograafiaid, esseid, ajalooliseid draamasid ning sõda kritiseerivaid artikleid.

Rolland oli poliitilisel ning kultuurilisel maastikul oluline tegelane ning ajas nö. prantsuse asja, mistõttu ma ka imeks ei pane, et talle 1915. aastal Nobeli kirjanduspreemia anti. Kuid ilukirjandus Rollandi sulest on pealiskaudne ning üheülbaline.

Lugesin katkendeid Colas Breugnoni elust, kus mees päevikuvormis oma omandi bilansi teeb, oma elu üle mõtiskleb, tütrega tolle abielust räägib, kohaliku preestriga naiste teemal vestleb ning kuulajatele jutukesi oma elu minevikust pajatab.

Colas Breugnon on väga tavaline pereisa keskmiselt heal järjel ning mõtleb elu üle järele ka täpselt samal tasandil, ehk siis lustakates, keskmiselt filosoofilistes seikades.

Tema jutustused on väga kerge öökapilugemine, kui kedagi huvitab keskmise mehe päevik suurema sügavuse ja põnevuseta.

Kuna näiteks "Gargantua ja Pantagruel" (link selleteemalisele postitusele minu blogis) on samasugune pidevalt lugejaga suhtlevas stiilis jutustuste kogumik ja too vulgaarne susserdis on tänapäevani maailmakirjanduse klassikute nimekirjas, siis miks mitte ka Bregnoni elust lugeda.

Nagu pühapäevane tsitaat Facebookis kinnitab: Rolland isegi ütleb, et ilmselt oli autoril kirjutades lõbusam kui lugejal olema saab - see raamat on apoliitiline ning prantsusepäraselt lõbus kerge lugemine. Olgu sügavamõttelisetu lusti austajatel sellega siis tore vestlus. Neile ka mõned lustakad ning "refleksiivsed" tsitaadid romaanist (link).

Rollande üritab olla igamehekirjanik ning ennustab Breugnoni ilmumisel juba ise publiku külma reaktsiooni, kuid selgitab oma motivatsiooni romaani kirjutamisel:

See on reaktsioon kümneaastase vangistuse vastu «Jean-Christophe'i» raudrüüse, mis algul mulle paras oli, kuid lõpuks muutus liiga kitsaks. Tundsin võimatut vajadust vaba prantsuspärase lõbususe järele, mis ulatub jah kuni häbematuseni. Samal ajal lõi külaskäik kodukohta, mida ma oma noorusest saadik polnud näinud, uued sidemed mu kodumaa Burgundiaga ja äratas minus mineviku, mille ma arvasin igaveseks uinunud olevat, - äratas kõik mu veres elavad Colas Breugnon'id. Ma pidin kõnelema nende eest. Need neetud lobamokad polnud oma eluajal veel küllalt rääkinud! Nad kasutasid seda, et ühel nende pojapoegadest on õnnelik eesõigus kirjutada osata (nad on teda sageli kadestanud!) ja tegid minust oma kirjatoimetaja.

Hästi, miks mitte, kui soov, vajadus ja vahendid olemas.

Kuid minu jaoks Colas Breugnoni mõtisklustes ja jutustustes midagi huvitavat, lõbusat ega muidu meeldejäävat või suuremal kombel meelt lahutavat ei leidunud.

No comments:

Post a Comment