Wednesday, March 4, 2015

96. Lev Tolstoi: "Lühijutte": "Ivan Iljitši surm"

Vene kirjanik Lev Tolstoi lühijutud on samavõrd kuulsad kui tema suurejoonelised romaanid ("Anna Kareninast" on selles blogis juba juttu olnud (link), "Sõja ja rahu" teemaline postitus varsti tulekul). "Ivan Iljitši surm" on üks umbes tosinast Tolstoi kuulsamast lühijutust. Esmalt avaldatud 1886, eesti keeles 1914.


Ivan Iljitš Golovin on 45-aastane kohtunik, kes elab oma naise ja lastega täiesti ontlikku elu, kuni ühel hetkel kukkumisele järgnevatest valude ja tüsistuste - võibolla neerudes, võibolla pimesooles - tagajärjel nädalateks haigestub ja sureb. Lugu algab Ivan Iljitši surmahetkega ning pöördub siis mehe elu refleksiooni.

Jutustus ise nendib teises peatükis, et "Ivan Iljitschi möödaläinud elulugu on kõige lihtsam ja harilikum ning kõige hirmsam" - Ivan on küll üpris kõrgele järjele saanud ametnik - viies klass -, kuid sellest hoolimata vaid tavaline mees.

Tolstoi kirjeldab Ivani pereelu, nooruspõlve movitatsiooni, koolikarjääri, ametnikukssaamist, karjääriredelil tõusmist, enesega rahulolu ning jätkuvaid ambitsioone, noore neiuga tutvumist ning vastastikust meeldimist, pereelu alustamist ning lastega kaasneva antipaatia ning vastastikuse enam-mitte-meeldimist algust, kuiva perspektiivi abielu argipäevale ning jätkuvaid ambitsioone tööalal. Ivan ei ole sümpaatiat, vaid mõtisklust tekitav refleksiivne figuur ning temast kirjutatu on refleksiivne. Perspektiiv liigub väljast sissepoole, kuni Ivan oma haigusega seoses rohkem mõtisklema ja oma elule tagasi vaatama hakkab. Ta esitab küsimuse, kas tema tugev veendumus, et elu on igal rindel elatud väga hästi ja õigesti, on äkki hoopis üdini vale veendumus?

Need kahtlused täidavad Ivani mõtteid lõpuni välja. Kehaline valu ning haigusest tingitud konfliktid lähedastega polegi niivõrd olulised. Elatud elu, suhted ning saavutused polegi enam nii olulised, vaid lihtsalt suur küsimus, kas elul oli mõte ja kas elu oli hea? Tõusevad jutustuse keskmesse... ja sel hetkel tekib empaatia protagonistiga, tema kõige nõrgemal hetkel, mil enesekindluse tase võrdub merepõhja miinusega.

Sest olgugi Ivani elu kõige tavalisem ja lihtsam, on seesinane kahtlus iseenda horisondi tasandil - olen elanud valesti, seetõttu ka halvasti - teeb Ivanist eksistentsialistliku kriisi lipulaeva.

Tolstoi ülim tähtsus peitub tema realistlikes ühiskonnakirjeldustes: rääkides vene ametnikkonna rituaalidest, reeglitest, tähtsusest ning nõrkusest, avab ta lugejale selle maailma nii tumedates kui heledates värvides. Mäng irooniaga pole Tolstoile omane nii nagu näiteks Tšehhovile, ka mitte sünge dramaatika nagu Dostojevski seda valdab - Tolstoi on läbi ja lõhki realist ning tema jutustused ning romaanid on oma ilustamata reaalsete maailmadega huvitavad oma aja ning koha poolest, sisaldades samaaegselt üldinimlikke tõdesid, hirme ja huvisid.

Tolstoiga tutvumiseks kindlasti hea näide ning Tolstoi romaanide sõpradele nagunii kohustulik lugemine.


Rõõmuga avastasin et A. H. Tammsaare eestikeelne tõlge on kogupikkuses olemas siin (link).

No comments:

Post a Comment