Kääbik ("The Hobbit")

Inglise autori J. R. R. Tolkieni sulest pärinev noorteraamat "Kääbik" on südamlik-põnev-lõbus fantaasiaraamat Kääbik Bilbo Bagginsi seiklustest kolmeteistkümne päkapiku ning võlur Gandalfi seltsis, sihiks Üksildane mägi ja seal peituv päkapikkude aare, mida valvab kuri lohe Smaug.

Päkapikkude ammu kadunud kuninga Throri poja Thraini poeg Thorin Tammiskilp on paguluses ning soovib oma esiisade aaret ja Üksildase mäe otsas paiknevat lossi Smaugi haardest tagasi vallutada ning võlur Gandalf, kes oma tarkuses  teab, et just Kääbiklas oma mugavas majakeses pesitseva, kodukamina soojust armastava ontliku kääbiku Bilbo Paunaste abi neid sihile viib. Seega teeb ta Kääbiku uksele salamärgi, kutsumaks päkapikud Bilbo juurde ning Bilbo otsustab Gandalfi veenmisel päkapikkudega seiklema minna.

Üllatavalt ilmeva julguse ja kavaluse abil seljatab Bilbo mitmed ohtlikud vaenlased, leiab uusi sõpru erinevates fantastilistes olendites ja kavaldab üle isegi lohe Smaugi.

"Kääbik" on muhe seiklusromaan pisikesest kangelasest, kes oma vaprust samm-sammult tundma õpib ja ebamugavates tingimustes optimismi säilitada suudab. Samuti tutvustab "Kääbik" "Sõrmuste isanda" triloogia maailma ja vihjab seal pesitsevale kurjusele ning toob mängu Sõrmuse, mille olemasolu ja juhuslik taasleidmine "Sõrmuste isanda" triloogiale üleüldse alguse annab.

"Kääbiku" illustratsioonid pärinevad samuti Tolkienilt, kes kirjutas raamatu eelkõige lastele, kuid kahtlemata muuseas Esimese maailmasõja poolt mõjutatud Viie väe lahing sisaldab ka süngemaid stseene kui noorematele ilmakodanikele lugeda võiks anda.

"Kääbik" on noortele ja täiskasvanutele mõnus lugemine ja ilmselt pole Peter Jacksoni "Sõrmuste isanda" filmidele järgnevalt siia maailma jäänud rohkem kui käputäis inimesi, kes Tolkieni lugusid ei tunneks. Filmidest hoolimata soovitaksin alustada just "Kääbikust" - neile, kes pole veel Tolkieniga tutvunud, ja jätkata seejärel huvi säilimise juhul "Sõrmuste isandaga". Kel ikka veel Tolkienist isu täis ei ole, võib järngevalt lugeda legendite kogumit "Silmarillion", kus paljud Keskmaa olendid ja nende elu ning sünd lähemalt selgitatud ja mütoloogia pea täielikult käsitletud.

Huvitav fakt on, et Tolkieni inspiratsioon tuli helgest taevast: ta kirjutas kusagil 1930ndate alguses tühjale lehele sõnad: kord elas ühes koopas kääbik. Sealt lugu arenes ja valmis 1932. aastaks ning avaldati 1937.

Eestikeelne tõlge ilmus esmakordselt 1977 ja minu isiklik arvamus igasuguste nimetõlgete suhtes on absoluutselt positiivne - sama kehtib muide ka "Sõrmuste isanda" kohta - eestikeelsed tõlked on läbimõeldud ja head. (mõeldes siinkohal eriti Guglunkile :-) )

"Kääbiku" kolmes osas filmilinale toomise üritus jookseb hetkel Peter Jacksoni juhtimisel, viimane osa tuleb varsti kinodesse ja kuna ei esimene ega teine osa mulle suurt pinget ei pakkunud (teine veidi rohkem kui esimene), kahtlen, kas kolmandat vaatama lähen. Kogu raamatust oleks saanud ühe ilusa täispika filmi, aga eepiliste kangelaste ja valede haldjate ekraanile toomise nimel kahandati tegelasi, kes väärinuksid rohkem tähelepanu (Beorn!) ja otsustati millestki väga heast midagi kesist teha. Päh.

Kommertstornaado saateks tahtsingi just nüüd meenutada, kui hää raamat ja kui mõnus lugemine on Tolkieni "Kääbik" ja soovitada fännidele filme boikoteerida ja hoopis lugemistoolis uuele ringile minna.

Ekskurss filmilinale: "Pahatar" (Maleficent; 2014)

Hoolimata asjaolust, et olen Angelina Jolie fänn nii filmilinal kui filantroopiamaastikul kui näitlejatari eraelus, millest alati  huviga loen ja mida jälgin, pean Jolie viimast filmi "Pahatari" (Maleficent, 2014) mitmel rindel kritiseerima.

Selle aasta maikuus filmilinale tulnud Okasroosikese saja-aastasesse unne neednud kurja haldja tõeline motivatsioonilugu ja saatuslikud sündmused, mis Pahatarist Pahatari tegid - Grimmide versioonis on haldjas minu allikate kohaselt lihtsalt kolmeteistkümnes haldjas, kes täiesti juhuslikult varrudele kutsumata jäi, kuna kuninga kapis vaid kaksteist kuldtaldrikut leidus ja seetõttu vaid kaksteist haldjat /teadjanaist kutsuda sai. Samuti soovis kolmeteistkümnes haldjas printsessile surma, kuid kaheteistkümnes leevendas needust, kuna hea soov veel soovimata, ja printsessi saatuseks jäi saja-aastane uni.

Kurja haldja - olgu, Pahatari, Walt Disney poolt loodud Maleficenti figuuri nimi tähendab kuritahtlik, pahatahtlik - figuur baseerub prantsuse versiooni kurjal võõrasemal, Grimmide versiooni kolmeteistkümnendal haldjal ja samuti inglise ja Prantsuse muinasjuttudes 17. ja 18. sajandil levinud Carabosse ehk kuri haldjas, kes nimeliselt Tshaikovski "Okasroosikese" balletis esines.

Mütoloogia on seega paigas ja Pahatari lugu võib jutustada nii- ja naapidi, kuidas Jolie filmiversioonis noor Maleficent talupoeg Stefani armub, too aga võimuhimust joovastatuna võimalust võimuletulekuks näeb ja haldjalt ta tiivad varastab, kuidas haldjas kättemaksuks kuningaks saanud Stefani tütre neab ja kuidas noor printsess siiski haldja südame võidab - tegu on armsa jutustusega ja haldja maine on sellega igatahes taastatud.

Inimlikul tasandil on lugu realistlik mõnedest aspektidest vaadatuna - noor prints on printsess Aurorat kohanud vaid korra, mistõttu tõelise armastuse tiivustatud suudlus jääb reaktsioonita. Pahatar pole kunagi kuri olnud ja seetõttu teeb ta lõpuks kõik endast oleneva, et printsess päästa. Printsessil ei teki sügavat emotsionaalset sidet oma isaga, kuna on veendunud tolle surmas ja ei kohta teda enne oma kuueteistkümnendat sünnipäeva. Hea võõrasema roll teoorias kurja võõrasema figuurile.

Visuaalseltki on film võimas - kuidas Pahatar oma riiki kaitseb, millised müütilised olevused tema kõrval inimeste sissetungi vastu võitlevad ja kui ilus on metsas liblikate ja lillede keskel - kogu haldjariik on kaunilt visandatud ja kõik Pahatariga seonduv visuaalselt kaunilt lahendatud.

Kui tegu on lastefilmiga, ei pea järgnevaid küsimusi muidugi esitama, aga mis sai kuningannast? Miks peavad kolm kaitsvat haldjast ristiema pidevalt oma inimlikku vormi säilitama ja elu kergendavast maagiast viieteistkümneks aastaks loobuma? Kuidas ja miks tekkis Pahatari - sümpaatne aga veider - kannupoiss?

Ema-tütre-suhe Pahatari ja Aurora vahel on südamlik ja Jolie etteasta kurja haldjana muljetavaldav. Aga need olid vaid mõned paljudest lünkadest, kus narratiiv ja figuuride areng-suhtlus-taust-lugu soovida jätab. Lastele - võibolla, minule - kesine meelelahutus.

Stephen King: "See"* ("It")

Ameerika autorit Stephen Kingi (sünd. 1947) peetakse õuduskirjanduse meistriks ja pinge hoidmise kuningaks ning üks tema kuulsamatest üksikteostest (nimekiri ja filmivormi edendatud raamatute nimekiri on pikk, „Carrie“ (1974); „The Shining“ (1977); „Lemmikloomade surnuaed“ (1983), „Roheline miil“ (1996), rääkimata lühijuttudest, millest sündinud nt. „Shawshanki lunastus“, „Maisilaste“ seeria" jne jne jne …).


"See" („It“; 1986) illustreerib Kingi meisterlikkust narratiivide ehitamisel ja toestamisel ning pinge hoidmisel tuhande lehekülje vältel, jõudes alles viimase paarisaja lehekülje vältel topeltkliimaksini - võimas igal narratoloogilisel tasandil.

Romaan on mitmekihiliselt rafineeritult kirjutatud, paralleelselt kirjeldatud ajaliinid 1958 ja 1985 põimuvad aina tihedamini ja Derry linna hirmsad juhtumised ja skurriilsed mõrvalood (nn. Derry vahemängu episoodid põhinarratiivide vahel räägivad lisaõudustest) erinevatest teistest aastatest joonistavad aina süngemates toonides kurja klouni Pennywise’i ning tema taga peituva Selle väärtegusid,  kuni hetkeni, mil seitse last – ja hiljem kordusesituses viis täiskasvanut – linna alustes kanalites pesitsevale kurjusele lõpu teevad.

Realistlikud tegelased vägagi detailsete taustakirjeldustega on n.ö. Luuserite klubi liikmed, kõik kiusatud kooli pahalaps Henry Bowersi poolt – kelle isa teda kodus peksab ja kes vägivallaga täidetuna kurjuse tööriistaks ideaalselt sobib moodustab koos järgijatega sünge poole. Luuserite klubi koguneb justkui juhuslikult, sinna kuuluvad mustanahaline Mike Hanlon, paksuke arhitektuurigeenius Ben Hanscom, juudipoiss Stan Uris, kokutav grupijuht ja leinav vanem vend Bill Denborough, kaunis punaste juustega Beverly, ekstsentriline ekstravert Richie Tozier ja tagasihoidlik Eddie Kaspbarak. Kuidas keegi aga oma funktsiooni täidab ja kuidas igaühte koletise peletamisel vaja läheb, selgub peagi.

Kõik need seitse mingil määral erakordset figuuri ja ometi samaaegselt lapsepõlve traumade stereotüüpi, keda nii kodus kui koolis mingil viisil piinatakse, on elava fantaasiaga lapsed, kelle hirme kloun kurjalt ära kasutada saab ja vaid asjaolu, et nad hoiavad kokku, aitab neil „See“ seljatada.

Makaaber oleks omadussõna, millega Kingi romaani kirjeldada – üdini vägivaldsed ja empaatiavõimetud kujud ning õõvastavad sündmused joonistavad Derry linna ajaloo ja romaani praktiliselt viimase leheküljeni säilib makaaber toon. Mingil hetkel muutub kogu koletiselugu aga väga esoteeriliseks ja on raske öelda, kas King iseennast tõsiselt võtab ja oma kosmoloogia ehitamisega mingil hetkel laisaks ei muutunud. Kilpkonn ehk Universumi hea energia esindaja ja looja ütleb lastele võitluse eel: „when it comes to that cosmological shit you gotta throw away the manual” ning võtab sellega ise suure osa õõvastusest ära, jättes õhku suure küsimärgi, kuidas täpselt võideti fantaasia fantaasiaga.

Kuidas kogu figuuride ja mõrvade kirjeldamisel hoolikalt ehitatud realistlik-makaaber toon lõpupoole ilmeva esoteerilise-kosmoloogilise kurjuse võitmise kirjeldusega kokku sobib ja mis ikkagi täpselt Selle koopas juhtus, jääb esoteerikahuvilistele iseseisvalt uurida ja kohutavat lõppu oodanud makaabri fännidele antiklimaktiliseks elamuseks.

Pöördun edaspidi Kingi lühijuttude poole.

* ma ei leidnud ühtki allikat, kus eestikeelne pealkiri - uurisin tõlget erinevates keeltes ja otsustasin "Selle" kasuks. Teadjad, täpsustage!