85. Virginia Woolf: To the Lighthouse

Briti kirjanik Virginia Woolfi (1882-1941) romaane loetakse kirjandusklassika hulka ja teda kõrvutatakse suurkujudega nagu Proust või Joyce. Woolfi stiil sarnaneb mõlema mehega, käsitledes oma figuure pigem siseperspektiivist ja hoidudes pikkadest kirjeldustest, keskendudes erinevate figuuride siseelule.

"Proua Dallowayst" (1925) sai paari aasta eest juba räägitud ja kaks aastat hiljem ilmunud "Tuletorni juurde" täiustab Woolfi tehnikat veelgi, leides edukalt kesktee: kirjelduste vähesusest hoolimata ehitab autor adekvaatse ja huvitava narratiivi ning siseelule keskendumisest hoolimata ei upu lugeja ühe figuuri hingeelu siplemistesse ning säilitab poolehoiu tekkimisest hoolimata ülevaate sellest, mis figuuride ümbruses toimub.

"Tuletorni juurde" on romaan ühe pere liikmetest ja pere sõpradest ning nendevahelistest suhetest. Romaan koosneb kolmest osast: esimene ja viimane kirjeldavad süvitsi teatud hetki Ramsayde pere ja perega seotud figuuride elus, keskendudes iga figuuri vaatele antud situatsioonile; teine osa annab kiire seose ja ülevaate aja lendamisest nende kahe hetke vahel, luues refleksiivse momendi kahe pikemalt kirjeldatud hetke vahel.

Esimene osa oleks justkui kõige põhjalikum, keskendudes härra ja proua Ramsay vaadetele oma elust ja neid ümbritsevatest inimestest, nende ambitsioonidest iseenda ja nende laste jaoks. Teises osas kirjeldatakse põgusalt, kuidas pere tabavad saatuslikud traagilised elamused ja kolmandas osas keskendutakse laste ja peretuttavate vaatenurgale, loomaks lugejale uut perspektiivi ja näitamaks kõiki figuure teatud objektiivsusega, olgugi et nende salajasemadki mõtted esimeses osas lagedale laotud.

Nii Proust kui Joyce võtavad oma siseelukirjeldustele keskendumise missiooni väga tõsiselt ja selle tulemusel on nende figuuridega sümpatiseerimine ja none elude jälgimine keerukas, kuna vahepealne narratiiv kohati täiesti kaob ja seetõttu mõtete jälgimine raskeks muutub - seletusteta nõutud empaatia teatud situatsioonides on vundamendita arhitektuur.

Woolf aga on leidnud suurepärase tasakaalu, kirjeldades argisündmusi ja figuuride muresid ja mõtteid, koorides seejärel välja nende emotsioonid ja suhtumise teineteisse ja iseendasse. Romaan põhineb mitmeti Woolfi enese peredünaamikal ja -probleemidel, mistõttu realistlikud kirjeldused nii nais- kui meessoo maailmast on väga hästi õnnestunud. Samuti on autoril õnnestunud tabada toon, mis on küll refleksiivne ja emotsionaalne, kuid mitte liialt tundeküllane või ülevoolav, et pragmaatilisema lugeja maitset liialt suhkruda glaseerida. We perish, each alone.

Woolf on valinud kaks aastate kaugust päeva kestvat hetke ühe pere elust ja kirjeldanud, võrrelnud ja ilmestanud neid hetki niivõrd hästi, et pere traagika tuleb kaunilt esile, samal ajal on narratiivi osakaal viidud miinimumini ja empaatia figuuridega aina süveneb, jälgides neid jälgimas teisi figuure. Realistlikult lühike keskmine osa aja möödumisest meenutab, et aeg ei säästa kedagi samal ajal kui aeg figuuride mõtetes vaat et peatub. Suurepärane kontrast.

Väga hea lugemiskogemus, soovitan Woolfi huvilistel ka lugeda just seda romaani, kuna tegu on paremini kokku pandud teosega kui näiteks "Proua Dalloway".

Ekskurss filmilinale: "Augustikuu" ja "Ameerika afäär"

Aasta on 2014, filmid on taas normaalse pikkuse omandanud, 1:42 on minevikumuusika. "Augustikuu" on oma kahe tunniga lausa lühike; "Ameerika afääri" kaks tundi ja kaheksateist minutit tundub ideaalne pikkus afääri kulmineerumiseks. Kinoelu arengud meeldivad mulle väga.

Selle aasta parima filmi Oscari kandidaadid on huvitavad ja igaüks suhteliselt erinevas kategoorias - ajalooline draama, psühholoogiline draama, südamlik komöödia, põnevuskomöödia... erinevates värvides, igaüks gigant oma zhanris. Olen paljudega neist tegelenud, aga kaks kandidaati tahan siinkohal lühidalt esile tuua, selle aasta klassikalise tragöödia ja klassikalise komöödia.

Õpetasin hiljuti seminaris draamateooria põhijooni ja selgitasin tudengitele, mis on tragöödia ja komöödia tähtsaimad omadused ja nende eesmärk. Kuna vaatasin "Augustikuud" ja "Ameerika afääri" paar päeva teineteisest eraldatult ja jäin mõtisklema küll mõlema üle ja olgugi et mõlemad filmid väärivad tervet postitust, tahtsin seekord keskenduda asjaolule, miks mõlemad filmid on absoluutselt võrdväärsed ja kuidas need filmid võrdluses toimivad.

"Augustikuu" kuulub tragöödia valda ja koomilistest elementidest hoolimata on sisuks protagonisti, ja siinkohal ka absoluutselt kõigi kõrvaltegelaste ebaõnnestumine eduka, tasakaaluka elu elamisel ja õnne leidmisel. Filmi keskmes on Meryl Streepi poolt portreteeritud Violet ja tema vanim tütar Barbara (Julia Roberts), kes ilmselgelt ema jälgedes julmalt ausaks emaks arenenud ja kelle teismeline tütar 14-aastaselt tõsiseid probleeme tekitab. Arvukate pereliikumete taustal koorub filmilinal kiht-kihilt välja aina nukramaks muutuv aina rohkemate masendavate sündmustega täidetud minevik ja nende aastatepikkuste kannatuste mädanenud viljade kibe maitse tekitab vaatajas samaaegselt kaastunnet, mõrusust ja antipaatiat, kui ema ja tütar - ja tema kaks õde - üritavad kildude kaupa oma peresuhteid taastada ja harmooniat hoida - aina ebaõnnestudes.

Traagikat tuleb filmi käigus aina juurde - meeldivate ja nö. headena tunduvad figuurid näitavad oma tõelist olemust, kas mineviku pattude avalikuks tulemisel või teatud olukordades häbiväärselt käitudes.

Ma pole ammu vaadanud filmi, kus on nii palju katki läinud inimesi ja kus ainsad paar valguskiirt, teineteisesse armunud paarike, saatuslike sündmuste tõttu oma õnne nautida ei saa. Olgugi et taldrikute loopimises ja kaklemises on näha kilde sellest, kuivõrd pere üksteisest hoolib ja mõned hetked rahulikku õhtusöögilaua ääres äraolemist sujuvad peaaegu harmoonias, on "Augustikuu" eesmärk seesinane eleos ja phobos, mida tragöödia vaatajas tekitama peab - hirm ja õud ja nende tundmine ja iseenda hingeline puhastus just nende tundmuste tagajärjel.

Käisin hiljuti teatris "Idiooti" vaatamas ja istusin üpris lava lähedal nagu alati ning panin tähele et neil näitlejatel, kes laval kõige enam kannatanud, ka kummardades kõige laiem naeratus.
Ja sellega seoses lõppeb "Augustikuu" pärast kõigi oma masendavate tõsiasjade lavale toomist ja vaataja tugevat kahetunnilist raputamist rahulikult ja vaikselt ja tekitab vaatamise ajal kurbust, kaastunnet, masendust ja kõike sellega seonduvat, toob aga lõpuks sellesama rahu ja vaikuse vaataja hinge. Sest nüüd on kõik läbi elatud ja nüüd võib rahulikult magama minna.


"Ameerika afäär" on puhas komöödia, mis samuti kahtlase minevikuga figuuridega mängib ja need kokku seob, et edu, raha ja õnne nimel sipelda, aga siinkohal on igaüks väljas iseenda eest ja tegevus areneb koostööni nagu "Augustikuus" kõik teineteise jaoks olemas olla üritavad, aga lõppkokkuvõttes seest ja väljast lagunevad.
"Ameerika afäär" on naljakas, sest figuurid, kes end absoluutselt tõsiselt võtavad, on kas väljast või seest tõsiselt naeruväärsed. Nende dialoog on samavõrd geniaalne nagu "Augustikuus", kuid ajab igal hetkel naerma, mitte nutma.
"Ameerika afäär" on tegelikult lühike lugu sellest, kuidas kaks petturit oma kahtlase väärtusega eksistentsi üles ehitavad ja kui FBI nad tabab, FBId petavad, seega on käsitletav aeg väga lühike, kui mõningad napid seigad figuuride minevikust välja jätta. "Augustikuu" ehitab üles väga palju figuuride minevikust, seletamaks, milles nende tõeline traagika peitub. "Ameerika afäär" ei pea seda tegema, kuna koomika toimib teatud olukordades ja teatud minielementidega mängides. Komöödia eesmärk on naer ja meelelahutus ja "Ameerika afääris" on tehtud õige valik, loobudes rafineeritud narratiividest ja suurejoonelistest taustalugudest (nagu "Augustikuu") ja keskendudes situatsiooni- ja eriti karakterikoomikale.

Näitlejatööst rääkides on mõlemad filmid väga hästi õnnestunud - "Augustikuus" tuleb eelkõige muidugi Meryl Streepi ja Julia Robertsit kiita, aga näiteks Abigail Breslini blaseerunud teismeline või Ewan McGregori kahenäoline abikaasa või Benedict Cumberbatchi ema heakskiidust ilma jäetud kunstnik väärivad mainimist. Eranditult kõigil õnnestub suurepäraselt oma figuuri traagika filmilinale tuua. "Ameerika afäär" mängib vähemalt sama paljude suurte nimedega - Christian Bale ja Jennifer Lawrence on oma rollides suurepärased, nii Bradley Cooper kui Amy Adams üllatasid oma sügavusega oma rollides, Robert de Niro ei tee filmis küll palju, aga mängib väga ohtlikku gängsterit sama hästi kui alati ...

Te võibolla ei mõista, miks ma need kaks filmi kõrvuti sättisin ja neist niimoodi räägin - aga mingil põhjusel olid just need kaks katalüsaatoriks ideele, et film kui selline polegi tähtis. Tähtis on figuur ja kuidas figuur on näideldud, seetõttu polegi tähtis, kas minna vaatama komöödiat või tragöödiat, tähtis on suurepärane näitlejatöö, sest see on see, mis zhanrist hoolimata naudingu toob. Leian, et lõin absoluutselt loogilise seose. Võite seda komöödia apoloogiaks kutsuda, kui soovite. Aastaid pole Oscarite nimekirjas olnud nii puhast komöödiat kui "Ameerika afäär" ja see tunnustus on ära teenitud viimase tilgani.

Supervert: Necrophilia Variations

Grotesksete kunstiteoste esteetika on aegade algusest kunstnikke ja nende publikut paelunud. Keskaegsetest deemonitest modernsete groteskselt kujutatud inimesteni, kehade ja mõtete väänamine nende piinapiirile viimiseni on veidi seikluslikuma kirjandusliku maitsega isiksusele tavaline ja teeb lugemiskogemuse tunduvalt huvitavamaks.

Superverdi pseudonüümi all avaldatud teos "Necrophilia Variations" on lühijuttude kogumik, fragmentidest koosnev album esteetika piirimail kõõluv klaasikild, mis maailma väga ebatavalise nurga alt peegeldab. Supervert filosofeerib nekrofiiliast ja nekrofiilidest, visandab nende mõttemaailma, püüab panna lugejat mõistma, kuidas nekrofiil funktsioneerib, jagab lugusid nekrofiilist minategelase seksuaalelust ja reflekteerib inimese surnud keha väärtuse ja hinge saatuse teemadel.

Tegu on väga tundliku teemaga, sest nagu Supervert küll ise ütleb, peeti homoseksuaalsust omal ajal perverssuseks ja tema minategelase silmis võib nekrofiiliagi mingis tulevikus teatud vabadusi nautida - kuid tegu on väga keeruliste eetiliste küsimustega, mida teatud määral loogilises seoses ja teatud määral inimõiguste ääremaile jalutades lahatakse.

Olles piisavalt vabameelne, et temaatika kohapealt eelarvamused hetkeks riiulile laotada ja raamatut tema enda esteetiliste kriteeriumide kohaselt nautides - argumentatsiooni nutt ja huumor, figuuri olgugi et fragmentaarsete saatuslike hetkede poolt tekitatud põnevus ja huvi, humoorikad visioonid nekrofiilia ravimise võimalikest meetoditest ja nekrofiilia legaalse leviku korral kasutusele võetavad "abivahendid".... Supervert lahkab teemat täie tõsidusega ja näitab oma mõtisklustes huvitavaid seiku inimeste mõttemaailmast seoses seksuaalsusega ja üldise võõra või perekondliku surnuga ümberkäimisest.

Tema lühikesed armastuslood ja miniseiklused elavate ja surnute naistega on ellu viidud ülima groteskina, mis aga ka ülimalt nauditavalt kirjutatud ja väga huvitava nurga alt armastamise üle järgi mõtlema paneb.

Lugesin raamatut huviga ja hoolega, naersin ja reflekteerisin - ja leidsin perversse inimese mõtteviisis midagi väga inimlikku. Raamat iseenesest on samaaegselt kirjanduslikult hästi õnnestunud lühijuttude kogumik ja hästi läbi töötatud psühholoogiline profiil. Kahe aspekti kombinatsioon moodustab hüva lugemiselamuse.

Tegu pole raamatuga nõrganärvilistele. Tegu on väga huvitava ja julge kirjatükiga.
Kui soovite oma mõttemaailma veidi avardada ja julgete mitte ärrituda, kuni teos läbi loetud, saab "Necrophiliac Variationsit" alla laadida ja lugeda siit.