76. Jalal ad-din Rumi: Mathnawi

Pärsia sufi Jalal al-Din Muhammad Rumi kogumik Mathnawi/ Ma'navi/ Masnawi (1207-1273) on 25,000st värsist ja viiest raamatust koosnev valmide ja juttude kogumik. Eurooplasest ilmiku perspektiivist lähenedes lugesin mina 1961. aastal ilmunud orientalist A. J. Arberry proosavormis varianti, mis sisaldab 100 valmi/ jutukest.

"Masnawi" tähistab teatud tüüpi värsivormis kirjatükki piiramatu värsside arvu ja aa-bb-cc paarrimiga. Originaal-Masnavi ülesanne oli/on olla õpetuseks sufistidele, kuidas elada Jumalaga ühes ja Jumalat armastades heita endalt patud, kuidas mõelda ja tegutseda.

Kogumikus on nii valme, lühijutte kuningatest ja alamatest seisustest meestest, Koraani tegelastest, Piibli tegelastest, kui ka lühemaid õpetussõnu. Üldiselt on iga jutukese lõpus eraldatud lõik sellega, mis on näiteloo õpetlik iva, lühemad ivad esinevad aga puhtal kujul.

Arvan, et araabia-pärsia kultuurist huvitatule võib üpris huvitav olla lugeda, kuidas kultuurilised erinevused teatud loomade ja meeste käsitluses ilmnevad (sest naistegelasi Masnawis ei ole ja neid käsitletakse vaid kaudselt, nt. küsib noor mees vanemalt, millise naise ta võtma peaks ja vanem mees siis lahkab kolme põhilist naisetüüpi) ja valmid meeldisid mullegi. Et raamatu sõnumist kiirelt sotti saada, võib muidugi ja ainult tarkuseterasid lugeda, sest tegu on miski tavaraamatu ja religioosse sisu-sõnumiga raamatu vahepealset, mis tähendab, et mõned lood on väga hästi kirjutatud ja mõned väga ülepingutatud vormistuste ja pikkade oh!-ah!-tüüpi lausetega.

Ütleksin, et sirvimiseks on Masnawi huvitav ka keskmisele eurooplasele.
Napisõnaliselt lisaksin aga, et nii pärsia kui araabia kultuuri ja  kirjanduse huvilistele on võimalik uuemat ja huvitavat lugeda. Nii proosa- kui värsivormis.

75.Walt Whitman: Leaves of Grass

Ameerika luuletaja Walt Whitmani elu ainus teos "Leaves of Grass" ("Rohulehed", 1819–1892, esmatrükk ilmunud 1955. ja eesti keelde tõlgitud 1962) on kogumik autori hinges peegelduvate tundmuste kildudest. Whitman saavutas kogumikuga suurt menu ja samas koguses vastakaid reaktsioone, kuna teos oli oma aja kohta liialt liberaalne ja dissidentlik. Whitman töötles oma teost ja avaldas mitmeid uustrükke. "Rohulehed" on siiani üks ameerika kirjanduse tuntumaid, armastatumaid, kritiseeritumaid ja tsiteeritumaid teoseid.

Whitmani kogumikku seostatakse paljus sensuaalsuse, liberaalsuse ja amerikanismiga. Kompositsioonist rääkides keskne narratiiv puudub - võtaksin kogumiku kokku pildiga Whitmanist suure kotkana, kes üle maa ja ilma lendab ja nähtut kirjeldab, olles kohati tõepoolest vaid kirjeldav, kuid avaldades ka enamasti, millist mõju need maad, inimesed ja mõtted tema hingeelule avaldavad.

Luuletused on väga emotsionaalsed, kohati poleemilised, ja julgen öelda, et Whitman avaldab praktiliselt kõige suhtes imetlust ja imestust - erinevate Euroopa, Aasia, Aafrika maade, erinevate USA osariikide, erinvate elukutsete, erinevate meeste ja naiste, looduse ning loomade vastu. Teatud "laulud" omavad küll pealkirju, kuid viskuvad ikkagi vasakult paremale ja taevast keldrisse.

Kokkuvõtvalt võib öelda, et oma aja kohta võis selline teos olla väga teistsugune ja pigem kulmu kortsutama kui vaimustuma panev - Whitman propageerib teatud määral hipikultuuri, rasside ja inimeste võrdsust, looduslähedust, looduskaitset, vaba armastust ja teemasid, mis tema ajal nii laialdast avalikku tähelepanu ei omanud. Pole siis ime, et ta oma sõnade eest pärast esmatrüki ilmumist siseministeeriumist vallandati. Aga Whitman uskus oma loomingu kaalu ja tähtsusse, mis lõppude lõpuks ka vilja kandis.

Tänapäeva lugejale võiks "Rohulehed" tunduda kui midagi üleliia vaimustunult kirja pandut, üleliia üldist ja üleliia emotsionaalset, miski, mis kirjeldab siit ja sealt aga keskpõrandale kokku ei jõua. Oleme me ju nüüdseks harjunud konkreetsete sisudega, ajalooliste ja poliitiliste aruteludega ja figuuridega, kellega juhtub kas midagi nende loomust muutvat või midagi põnevat või igal juhul midagi traagilist. Peab toimuma muutus. Whitmani teos on aga selles mõttes staatiline, et kirjeldab ja kiidab maailma enda ümber sellisena nagu ta on.

Ameerika ühendriikide lugejale avaneb Whitmani maailm muidugi veidi teisest perspektiivist, kuna autor keskendub oma maa ajaloole ja poliitilisele olukorrale teatud peatükkides siiski veidi rohkem (luuletused on pühendatud kord jumalatele, kord bakteritele, kord president Lincolnile, kord teatud osariiklastele, kord loodusele, kord lugejale jne). Keskmisele lugejale jääks ilmselt mulje, et tegu on arusaamatu lalinaga ja struktuur puudub. Minu isiklik arvamus on, et teatud punktid kristalliseeruvad kogumikust välja ja need punktid on üpris huvitavad. Näiteks, et keha ja vaim omavad ühtmoodi tähtsust. Või et inimesed peaksid maailma ja oma kaasinimestesse suhtuma uudishimu, mitte halvakspanuga. Väga huvitav on kohati kulissidesse segatud, kuid siiski täiesti omal kahel jalal seisev teiste rasside käsitlus, kust ilmneb, et Whitmani jaoks oleme me kõik vennad ja õed ja samaväärset austust väärt.

Kaks kohta, mis eriti meeldisid (1921 Modern Library väljaanne):


Me imperturbe, standing at ease in Nature,
Master of all or mistress of all, aplomb in the midst 
         of irrational things,
Imbued as they, passive, receptive, silent as they,
Finding my occupation, poverty, notoriety, foibles, crimes
        less important than I thought. [...]
Me wherever my life is lived, O to be
       self-balanced for contingencies,
To confront night, storms, hunger, ridicule, accidents, rebuffs, as the trees and animals do. (11)

-------

I think I could turn and live with animals, they are so placid and self-contain'd,
I stand and look at them long and long.

They do not sweat and whine about their condition,
They do not lie awake in the dark and weep for their sins,
They do not make me sick discussing their duty to God,
Not one is dissatisfied, not one is demented with the mania of owning things,
Not one kneels to another, nor to his kind that lived thousands of years ago,
Not one is respectable or unhappy over the whole earth.

So they show their relations to me and I accept them,
They bring me tokens of myself, they evince them plainly in their possession.

I wonder where they get those tokens,
Did I pass that way huge times ago and negligently drop them? (67 j.)


Lõpetuseks pean ütlema, et mõneti haaras Whitmani kogumik mind väga ja tõmbas intensiivselt endasse, kohati jättis aga kulmu kortsu ja mõtte segaseks. Hea meel, et midagi nii klassikaliseks peetut lugesin ja kogesin ja Whitman jäi hoolimata paljusõnalistest ülepingutatud eneseportree-luuletustest sümpaatseks, aga oma riiulile ma "Rohulehti" siiski ei soeta.

74. Lev Tolstoi: Anna Karenina

Vene kirjanduse suurkuju Lev Tolstoi "Anna Karenina", ilmunud esmalt järjejutuna 1873–77 ajakirjas  "Russkii vestnik" ja romaanina 1878, Tolstoi sõnul tema esimene "tõeline" romaan, on üks tuntumaid vene kirjanduse pärlitest ja Anna figuur üks tuntumaid romaanitegelasi maailma romaanide ajaloos. Autorid nagu Fjodor Dostojevski, Vladimir Nabokov ja William Faulkner on nimetanud seda maailma parimaks romaaniks, realismi tippsaavutuseks ja üleüldiselt veatuks üllitiseks.

Veider on teineteisest pea sajandi võrra lahutatud romaane omavahel võrrelda, aga mulle südamelähedane Robert Musili Ulrich, mõne aja eest käsitletud nn. Omadusteta mees näib antud hetkel Kareninaga väga sarnane olevat. Mõlema protagonisti õlul lasub kurb saatus mõelda teisiti, sügavamalt ja ausamalt kui nende ümbruses on lubatud. Tulemuseks on üldine pettumine inimestes, inimloomuse jälkuse väljakannatamise võimatus, püüe seista teiste keskel kuid moraalselt ja eetiliselt kõrgemal, pettumine, murdumine ja traagiline lõpp.

Siiski on Ulrichi elu tunduvalt lihtsam - jutt käib mehest 20. sajandil, kelle siseelu on tema enese asi ja kelle seltskondlikud afäärid samuti nii vasakule kui paremale vaadata ja katsuda lubavad. Annal aga lasub surve end väljapoole näidata ja kõrget seltskondlikku staatust omavale naisele kohaselt püsivalt ning veatult kaunis, graatsiline, läbimõeldud olla ja vastavalt tegutseda ja seda alati ning komistamata. Tolstoi suurteos on suurepärane portree vene seltskonnast, kus küll iga roa juurde parimaid veine serveeritakse ja kus kulda ja vääriskive paremale ja vasakule loobitakse, aga nagu romaani jooksul üha rohkem ja kulminatsioonina eelviimases peatükis ilmneb: nad kõik vihkavad teineteist, siplevad võlgades ja on üdini võltsid.

Vaatasin hiljuti ja kirjeldasin ka siin viimast Anna karenina filmingut ja romaani lugedes paistis üha rohkem, kuivõrd hästi Tom Stoppard ja Joe Wright Tolstoi tooni tabanud on, kujutades kogu tegevust toimuvana peamiselt ühes suures teatrihoones, laval, kulisside taga ja publiku seas. (Film keskendub peamiselt Anna-Vronski-Karenini kolmnurgale, siinkohal on näiteks 1997. aasta filmivariant laiahaardelisem, aga ei lähe niivõrd süvitsi siseeludesse nagu 2012. aasta variant. Tolstoile jääb muidugi igasugune filming alla, mistõttu plaanin lähiajal 2000. aasta neljaosalise minisarja vaatamist.)

Romaan jutustab paljude paaride elust: Stiiva ja Dolly vananenud abielu, Levini ja Kitty häbelik üle-kändude-ja-kivide-kurameerimine, Vronski ja Kitty põgus flirt, Anna ja Karenini abielu nung muidugi Anna ja Vronski armulugu. Kõik need tegelased on tähtsad puslekillud ja kokkupandult avavad lugeja silmad kõigele, mis tolleaegses vene seltskonnas valesti. Romaan algab Stiiva mõtisklusega abielu teemadel - olla ju iseenesestmõistetav, et 30-aastane naine, kes oma mehele seitse last sünnitanud, peab mõistma, et kuigi mees teda armastab, on viimasel aga vajadus ja õigus noorte näitlejannade ja tantsijannadega end noorena hoida... Kõrgel ametikohal olevad riigiametnikud on saavutanud selle koha enamasti tänu oma vanematele, sugulastele või nende abikaasade vanematele ja sugulastele. Kui nende peres midagi seltskonnas skandaali põhjustavat peaks juhtuma ja nende prestiiž seetõttu vähenema, on nende karjäär läbi ja õnn sama kõrgele oksale jääda, milleni nad selleks hetkeks roninud on. Teatris käiakse vaid klatšimiseks ja oma sädelusega teiste suhtes üleoleku ja staatuse demonstreerimiseks. Huvi kultuuri vastu on pealiskaudne ja väetab pealiskaudseid vestlusi, kus vaid üks arvamus õigena kehtib. Põllumajanduslikest küsimustest ja talupoegade nigelatest palkadest ja hõivamismeetoditest jätan rääkimata, sest Levini mõtisklused antud teemadel pakkusid mulle kõige vähem huvi, kuigi Levin ise oma toore, ausa kestaga ja seltskondlikult kohmaka käitumisega jäi mulle meelde ühena vähestest sümpaatsetest tegelastest.

Siiski seisab Anna traagiline saatus esiplaanil ja iga lõppev Anna+Vronski=Peatükk tõi pettumuse ja tahtmise edasi lehitseda. Olenemata kogu selle suurepäraselt joonistatud, huvitava taustsüsteemi kaalust ja asjaolust, et kogu romaan tervikuna omab sellist tähtsust nagu ta jätkuvalt omab (sest ma olen Nabokovi, Faulkneri ja Dostojevskiga täiesti nõus) on selge, et Anna on Tolstoi opus magni põhiprotagonist ja kisub katki kõigi meie südamed, pannes lugeja enesesse vaatama ja tundma.

Miks on ta nii eriline?

1. Anna on erakordselt ja omanäoliselt ilus nii nooremana, vanemana, neiuna, naisena, emana kui armukesena. Tema välimus, graatsia, kõne, kõnnak on midagi iselaadset.
2. Anna mõtleb südamega ja julgeb järgida oma emotsioone. Ta pole aga ka rumal. Anna loeb, mõistab, mõtleb ja on tark naine mitmekesiste huvidega.
3. Anna abikaasa on näotu, igav ja kuiv mees, kelle kõrge moraalitunne ja pühendumine religioonile tundub olevat vaid väline ja tegutsemine vaid seltskondlikust arvamusest ja heakskiidust motiveeritud. Sellest hoolimata austab Anna teda ja annab endast parima, et olla hea abikaasa ja ema.
4. Annal on moraalne kompass ja ta võitleb hoolimata oma ülalkirjeldatud abikaasa võimetusest teda õnnelikuks teha armumise vastu ning üritab kiusatust pikka aega vältida, kuid ei saa lõpuks teisiti kui oma südamele truuks jääda.
5. Anna käitub küll kohati irratsionaalselt ja ebakindlalt, kuid kirjeldab armukadedust endas deemonina. Väga tabav ja realistlik kirjeldus.
6. Anna näeb maailma sellisena nagu ta on ja ei soovi kellelegi haiget teha. Ometi heidetakse ta seltskonnast välja tegude eest, mida enamik inimesi teeb, kuid mida on tabu avalikult teha, olgu need siis siirad või mitte. Anna viga on oma tegudega paljastada seltskonnale selle vead ja kahepalgelisus, mistõttu ta üksi jäetakse.

Vronski ja Anna armastust on kirjeldatud kõigi selle tunde võimalike varjunditega. Vronski armastuse tuline algfaas, hõõguv keskfaas, leekivad kõrgpunktid ja osaliselt söestunud kuid jätkuvalt hõõguv (lõputu) lõppfaas, mõlemi siseheitlused, vastastikune voodis visklemine teineteise tundeid analüüsides...

Nõnda keeruline on ühe suhte dünaamika ja ühe seltskonna dünaamika ja ühe perekonna dünaamika ja nõnda osavalt on Tolstoi mõistnud kõik need väikesed tükid üheks realistlikuks maaliks siduda. Ja ometi on kõige keskmes Anna, kõigi kirjeldustes Anna, kõigi argades südametes Anna, kes neid kõiki paremini mõistis, kui nemad teda kunagi mõista oskasid. Siinkohal meenub ka näiteks Dostojevski imeilusalt kirjutatud Vürst Mõškin ja olgem ausad, meenuvad nii mõnedki suurepäraste romaanide protagonistid, kes kõik südamesse ja mõtetesse jälje jätavad ja mõju avaldavad, kellest aga ometigi keegi niisugust hinge ei oma nagu Anna Karenina.

Igavene imetlus.

73. Mark Twain: The Adventures of Huckleberry Finn

Mark Twaini populaarse seiklusromaani "Tom Sawyeri seiklused" järg "Huckleberry Finni seiklused" ilmus aastal 1884. Raamat jutustab Tom Sawyerist, kes kodunt pageb ja saarele põgeneb ning koos põgenenud neegerorja Jimiga mitmed seiklused läbi elab.

Mäletan lapsepõlves Tom Sawyeri seikluste lugemist ja nautimist. Raamat oli põnev, lustakas, seiklusrikas ja tegelased puudutasid oma lapseliku lihtsuse ja julgusega lugeja südant. Eks, peaagu nagu vennad Lõvisüdamed, aga nii sügavat muljet ikka miski ei jäta kui Lindgreni tegelaskujud.

Nii siis oli ka kahjuks järjega, sest Twaini romaan käsitleb tõsiseid teemasid ja on Twaini enda sõnade järgi mõeldud täiskasvanud lugejale. Paralleelid noore valgenahalise Hucki ja mustanahalise Jimi vahel, kes mõlemad "kodus" allasurumist ja vägivalda kogevad ja selle tulemusel isa/peremehe eest pagevad, on ilmselged. Ometi näeb lugeja Huckis kurba ohvrit ja Jimis tegelast, kes on midagi valesti teinud ja kelle puhul pole veel päris kindel, kas ta on sümpaatne või mitte. Muidugi tuleb kõigepealt näiteks selgitada, kas Jim on kellegi tapnud või mitte, aga kui Huck oma isa maha lööks, oleks enamik lugejaid tulemusega ilmselt rahul.

Tahtmata siinkohal isiklikku sfääri laskuda, pean tõdema, et Huck Finni seiklused kuuluvad sellesse nimekirja, mille ma käsitlemiseks valisin, hea põhjendusega ja romaan tegeleb oma aja tähtsate teemadega lugemist väärt moel. Huck ja Jim on mõlemad tuisupäised poisikesed, kel haridus puudub, aga südant jagub, ja neid koos rändamas ja lindprii elu elamas ja oma sõprusele vundamenti ehitamas näha on ilus ja raamat on ka põnevalt kirjutatud.

Miskipärast aga on, nagu Šveikigi puhul, mul mingil hetkel tugev tunne, et tegu on poiste raamatuga ja ilmselge psühholoogilise dimensiooni puudumise tõttu (sest see avastatakse alles raamatu lõpupoole kui tegelaste iseloom on tuttavaks saanud) ta mind lõpuni ei paelu.

Ja rohkem ma öelda ei soovigi.

Pipi forever.