18. Euripides: Medea

Medea is an ancient Greek tragedy written by Euripides, based upon the myth of Jason and Medea and first produced in 431 BC. The plot centers on the barbarian protagonist as she finds her position in the Greek world threatened, and the revenge she takes against her husband Jason who has betrayed her for another woman. Euripides produced the Medea along with Philoctetes, Dictys and the satyr play Theristai.


Kreeka mütoloogia on pungil armastust, reetmist, kirge, verd ja pisaraid - kogu tundemaailma ambivalents on leitav nendest vana maailma lugudest. Ja kuna kreeklased võrreldamatult kaunilt kirjutada oskavad (tõega, vaid araablastega kannatavad nad võrdlemist), meeldib mulle aeg-ajalt ja kui päevakava lubab, siis pikemaltki nende ilusate lugude maailma laskuda.


Medea illustreerib suurepäraselt väljendit hell hath no fury like a woman scorned. Medea, kes küll ise abikaasa Jasoni enesega naituma kauples, talle teeneid osutades, armastab oma abikaasat, saab aga teada, et mees soovib naituda noorema naisega, kuninga tütrega. Seletuseks parema elu võimaldamine nii Medeale kui nende kahele lapsele. Medea raev on piiritu ja lõpeb üldise allakäiguga - ta mõrvab nooriku, nooriku isa ja mõlemad oma lapsed.

Medea, kuigi väga tark naine, on keevaline barbar, mitte hoolikalt lihvitud kreeklanna, tema loomus sarnaneb seega toorele loodusjõule. Jason tema jaoks on õnn, ja kui see talle selja pöörab, ei näe ta muud teed kui selle põhjuse hävitamist. Ja täiesti mõistetav, sest kui naine on tõeliselt, tõeliselt armunud, nõuab ta süda oma ihaldusobjekti lähedust. Aga et ta ka oma lapsed selle nimel surmab - et Jasoni jälgi maailmast kustutada, sest vanas eas oli tol ajal vaja lapsi, kes sind ülal peaksid, ilma lasteta jääksid vanad inimesed kerjama muidu -, näitab, kuidas liiga emotsionaalse inimese kogu hingega armastamine võib äkitselt metamorfoosida kogu hingega vihkamiseks. Ema ehk madonna-tüüpi naine teeb kõik, et oma lapsi elus hoida. Medea-tüüpi naisel ei jagu piisavalt armastust oma lastele, kuna näeb nendes liiga suurt osa oma armastatud mehest. Loomupärane metsik emotsioon vallutab ootuspärase bioloogiliselt kodeeritud helluse. Kurioosne!


Tegu on näidendiga ja lisaks tegelastele räägib publikuga ka koor, kelle vahepalad ja kommentaarid armastuse kirjeldamiseks on võrratult imeilusad. Samuti näidendi seatud värsid, mille keeleline osavus rõõmustab igal leheküljel.
Raamatu lõppedes saan vaid ohata sügava armastuse ohtlikkuse pärast... ja otsast peale lugema hakata.


Kaunis!

"See, how strong love overwhelms us.
See, how it wounds and destroys
and yet when Aphrodite wants to soothe,
nothing cures as love cure.
So, my love, shoot me gently,
barely break my skin with your terrible arrows.

Then I'll know happiness in life.
Then Aphrodite's urgings will enflame
my heart, but love will keep me faithful, far
from the wilderness of a stranger's bed.
Then I'll know that when she chooses lovers,
it means that love will never fail."

[634–645]

17. George Eliot: Middlemarch

Middlemarch: A Study of Provincial Life is a novel by George Eliot, the pen name of Mary Anne Evans, later Marian Evans.

Subtitled "A Study of Provincial Life", the novel is set in the fictitious Midlands town of Middlemarch during the period 1830–32. It has a multiple plot with a large cast of characters, and in addition to its distinct though interlocking narratives it pursues a number of underlying themes, including the status of women, the nature of marriage, idealism and self-interest, religion and hypocrisy, political reform, and education. The pace is leisurely, the tone is mildly didactic (with an authorial voice that occasionally bursts through the narrative), and the canvas is very broad.


Kas keegi on veel Middlemarchi lugenud? Ma tahaks väga teie arvamusi siinkohal kuulda.

Nimelt, alustades asjaolust, et kirjaniku näol on tegemist naisega, on seda raamatu esimestest lehekülgedest tunda. Brontega võrreldes laskub ta küll nii meeste kui naiste siseellu, aga alati jääb pakitsema naise sulele viitav killuke. Ja kuigi kirjeldused on head ja tabavad, võiks nii mõnegi lehekülje tunduvalt lühemalt sõnastada, koguteos tervikuna on veidi väsitav.

Pikkuse vajadus on arusaadav, kuna tegemist on realismi kuuluva raamatuga ja realism teadupärast üritab kõike võimalikult täpselt kirjeldada. Lisaks viitab ka raamatu alapealkiri A Study Of Provincial Life asjaolule, et kogu olustikuga on väga põhjalikult tutvutud ja soovitakse ka, et lugeja Middlemarchi elanikkonnale sama põhjalikkusega läheneks.

Raamat tegeleb suures osas soorollide - ja abieluproblemaatikaga, räägib mehe ja naise vahelisest dünaamikast ja näitab, et abielu võib olla sama hästi kaalutletud otsus kui kire ajel sõlmitud kokkulepe.

Ja tegelikult väärivad nad ju kõik ilusat elu, aga satuvad miskipärast ikkagi allakäiguteele... sümpatiseerib mulle Dorothea saatus, kes tõesti kauni hingega naine on. Mis mujal juhtus, läks must kuidagi mööda.

Ja ma ei tahagi pikemalt midagi öelda, sest Middlemarchi elanike kurvad, kuigi huvitavad saatused mõjusid mulle pigem mitte inspireerivalt, vaid just nimelt väsitavalt. Ja sellist reaktsiooni head raamatud üldiselt ei tekita.

Aga kiitke, kui arvate teisiti.

Romeo and Juliet, Romeo ja Julia ning Romeo und Julia

Väike ekskurss veidraid emotsioone tekitava kirjanduse valdkonda. Seminarideks vajalik kirjandus röövib hetkel aja nimekirja järgimiseks, kuigi Middlemarch vaikselt edeneb.

Romeost ja Juliast, nende isikute ja kurva loo ainetel tahaksin teid mõtisklema panna täna.

Autorit ma siinkohal ei nimeta, sest kuigi meie jaoks kuulsaim variant on Shakespeare'i draama, algas Romeo ja Julia traditsioon 15ndal sajandil Itaalias ja levis sealt 16. sajandi esimeses pooles Prantsusmaale ja Hispaaniasse, jõudes sajandi keskpaigaks otsapidi Inglismaale. Esimene lugu, millest ainest võtta, ilmus 1476 ja rääkis kahest noorest, kes oma tausta tõttu koos olla ei tohtinud ja seetõttu end salaja laulatada lasid. Mariotto tapab kahevõitluses inimese ja pagendatakse seetõttu maalt. Gianozzat sunnitakse abielluma ja ta joob "unejooki", et abielu eest põgeneda. Mariotto tuleb teda küll kaasa viima, saadakse aga kätte ja karistatakse surmanuhtlusega. Gianozza läheb kloostrisse ja sureb seal peagi suure armuvalu kätte.

Perekondadevahelise vaenu motiiv lisandus pool sajandit hiljem itaallane da Porto sulest, kes kasutas nimesid Romeo Montecchi ja Julia Capelletti. Tema loos mõrvab Romeo Julia nõbu, mitte tundmatu kodaniku X. Veel 30 aastat hiljem korraldatakse armastajatele salajane kohtumine enne abielu ja lubatakse Romeol hiljem nöörredelit mööda Julia rõdule ronida. Lisame neli aastat ja prantsuse autor Boaistuau teeb Julia relvaks, mille neiu oma rinnale surub, pistoda. Kuigi valu kätte suremine on muidugi tunduvalt romantilisem, on siiski hea teada, et noor ja õrn Julia ei pea kannatama lõputut õudust, vaid valib õudse, kuid kiire lõpu.

Shakespeare kirjutab oma draama aastal 1595 ja vahetult talle eelneb Brooke'i variant, süzhee osas pranslastest eeskuju võttes, lisandub aga Julia amme detailne kirjeldus.
Ja kõik need aspektid võtab Shakespeare kokku, väljendades end aga sõnaosavamalt kui ükski autor enne teda, lisades legendaare stseeni rõduga (What light through yonder window breaks? It is the East, and Juliet is the sun!) ja keerulisemad konfliktiskeemid, kus Tybalt tapab Mercutio ja alles siis Romeo Tybalti.

Hispaanlaste Romeo-Julia-variandid (Lope de Vega, F. de Rojas), muide, lõppevad kõik õnnelikult, noorte ühise päikeseloojangusse põgenemisega.


Ühesõnaga on loo sisu ja nüansse puudutades tegemist looga, millel on oma ajalugu, kuigi Shakespeare'i lavateost võib käsitleda antud ainese kõige meisterlikuma kasutusviisina.

Mis aga sisusse puutub...
Kunagi nooremana lugesin, nagu ilmselt paljudki teist, õhinaga, kuidas noored teineteise silmadesse uppusid, närveerisin, kui nende kohtumisele takistusi seati ja kurvastasin, kui mõlemad lõpu leidsid. Praeguseks aga, lugedes mitte küünilise, vaid neutraalse pilguga, on selge, et pooled motiividest ei sobi enam tänapäeva lugeja konteksti ja panevad pigem muigama.

See, et kaks perekonda omavahel vaenutsevad ja nende lapsed selle all kannatavad, on ilmselt tüüpiline nähtus, ei mahu ju ometigi ühe linna piiridesse kaks võimukat ja jõukat klanni, kes omavahel rahus oskaksid toime tulla. Peab tekkima konflikt, nagu ka näiteks Buddenbrooks ilusti illustreeris.

Asjaolu, et Romeo Juliasse esimesest silmapilgust armub, on romantiline, aga tuleb arvesse võtta, et Capuleide vastuvõtule minnes veritses noormehe süda veel endise austatu, Rosalinde nimel. Näeb ta aga kaunist Juliat, paranevad vana armu haavad koheselt.

Noorik laseb end kahe-kolme lausega võluda ja juba kohtuvadki noorte huuled... lausa imestusväärne, et keegi pole Tartu Zavoodi-tudengiromanssi kirjutanud sama ainest kasutades!
Tulitavate hingedega lahkuvad 13-aastane Julia (kes, olgu, olgu, saab kahe nädala pärast juba 14 ja on seega täisväärtuslik naine - täisväärtuslik inimene selle aja kontekstis mitte, selle auga võisid end vaid mehed ehtida) ja Romeo teineteisest, Romeo hiilib aga pärast vastuvõttu neiu rõdu alla ja noored lepivad kokku laulatuse järgmisel päeval. Aga mis on üks salajane laulatus selle aja kontekstis muud kui vaimuliku õnnistus ja... pulmaöö?

Et noored kogu näidendi kestvuse ehk viis päeva teineteise nimel elavad on ilus ja romantiline, et nad teineteist kaotades elu elamisväärseks ei pea, on ka kaunis ja asjaolu, et noorte inimeste õiged teod vanadele jäärapeadele aru pähe panevad, teeb konteksti muidugi ajatuks. Aga ma ei imesta, et Romeo ja Julia minu 100 parima raamatu nimekirjas ei ole, sest nii ilus ja empaatiat tekitav kui tahes, jääb ta mõtlevale lugejale siiski paari vaksa võrra naiivseks.

Kuna tegemist on näidendiga ja näidend eriti sõnaosavusele ja dramaatilisusele rõhub, tuleb muidugi tunnustada Shakespeare'i meisterlikkust ja ahhetada Romeo ja Julia kordumatute sõnakombinatsioonide pärlikee hiilguse ees.

Aga Romeo ja Julia jääb nüüd minu jaoks minevikku.

16: Thomas Mann: Buddenbrooks

Buddenbrooks was Thomas Mann's first novel, published in 1901 when he was twenty-six years old. The publication of the 2nd edition in 1903 confirmed that Buddenbrooks was a major literary success in Germany.

It portrays the downfall (already announced in the subtitle, Decline of a family) of a wealthy mercantile family of Lübeck over four generations. The book is generally understood as a portrait of the German bourgeois society throughout several decades of the 19th century. The book displays Mann's characteristic detailed style, and it was this novel which won Mann the Nobel Prize in Literature in 1929.


Ühest küljest on imestusväärne, et 26-aastane inimene sellise tohutu mastaabiga on võimeline kirjutama ja kirjeldama südantlõhestavalt noorte naiste ja vanade meeste siseelu. Samas on väga hea, et Buddenbrooks Manni varajasse loomingusse kuulub, sest tema tohutult väljapeetud filigraanne-kaunis stiil ei ole veel nii kaunis, et kurnaks - küll rikka maitsebuketiga, aga mitte maitsepungasid lõhkav.

Kaupmeeste suguvõsa, Buddenbrookide tõuse, mõõnasid ja lõplikku kustumist ajalooannaalidest võib lugeja huvi ja põnevusega jälgida, kaasa elada Antonia Buddenbrooki noorusele, taltsutamatusele ja siiski oma elu ainsast armastusest loobumisele perekonna õnne nimel. Ja on kurb jälgida, kuidas tema pidevad katsed end perekonna au ja hiilguse nimel ohverdada ja seeläbi kasu tuua täielikult luhtuvad, kuidas ta üksi maa peale seisma jääb ja kurbusega oma minevikku ikka ja jälle läbi ketrab.

Ka Thomas Buddenbrook, tema vend, kes viljaga äritseva firma "Johann Buddenbrook" uuele õitsengule viib, annab perekonna hiilguse nimel oma nooruse ja jõu ja näe, firma õitsebki, kuni Thomas... ma ütleksin, ronib liiga kõrgele, ja edu ja prestiiž teda lihtsalt sööma hakkab ja Thomas üpriski noorelt sureb ja koos temaga ka firma.

Ja siis muidugi väike Hanno Buddenbrook, nii erinev oma kaupmehest esiisadest, muusikaliselt andekas, õrna hingega ja kaunite silmadega, kes meheikka ei jõuagi..


Tegemist on kurvameelse pildiga saksa kõrgematest kodanluse kihtidest läbi 19nda sajandi, nagu Vikipeediagi ütleb. Ja nende inimeste kannatused, rõõmud, mured ja hirmud on hästi kirja pandud - me mõistame neid, me elame ja tunneme neile kaasa. Aga kuna tegemist on inimestega, kes ohverdavad ilusa hingega (kuigi veidi lihtsameelse ja jäädavalt lapsiku) naise õnne perekonna prestiiži nimel (asi pole rahas) ja ei toeta noort poissi, kes klaveril võlutrikke suudab teha, vaid mõtlevad pidevalt vaid firma õnnele ja leiavad, et elu mõte on igaveseks kadunud, kui firma peab vähegi kannatama, ei saa ma neid mõista. Thomas Buddenbrook loeb oma viimastel päevadel metafüüsikast ja saab isegi aru, et ei küüni selle mõistmise ülima tasemeni, sest nende perekond pole intelligentide hulka kuuluv, vaid lihtne, kuigi heal järjel kaupmeeste suguvõsa. Kõik reeglid ja konventsioonid, mida selline ühiskond enesega kaasa toob ja millise põlgusega suhtutakse luuletajatesse ja haritlastesse - juristid ja arstid muidugi välja arvata -... kõik see kahandab mu arvamust Buddenbrookide perekonnast mitme vaksa võrra.

Jään neutraalsele seisukohale.