Wednesday, April 7, 2010

16: Thomas Mann: Buddenbrooks

Buddenbrooks was Thomas Mann's first novel, published in 1901 when he was twenty-six years old. The publication of the 2nd edition in 1903 confirmed that Buddenbrooks was a major literary success in Germany.

It portrays the downfall (already announced in the subtitle, Decline of a family) of a wealthy mercantile family of Lübeck over four generations. The book is generally understood as a portrait of the German bourgeois society throughout several decades of the 19th century. The book displays Mann's characteristic detailed style, and it was this novel which won Mann the Nobel Prize in Literature in 1929.


Ühest küljest on imestusväärne, et 26-aastane inimene sellise tohutu mastaabiga on võimeline kirjutama ja kirjeldama südantlõhestavalt noorte naiste ja vanade meeste siseelu. Samas on väga hea, et Buddenbrooks Manni varajasse loomingusse kuulub, sest tema tohutult väljapeetud filigraanne-kaunis stiil ei ole veel nii kaunis, et kurnaks - küll rikka maitsebuketiga, aga mitte maitsepungasid lõhkav.

Kaupmeeste suguvõsa, Buddenbrookide tõuse, mõõnasid ja lõplikku kustumist ajalooannaalidest võib lugeja huvi ja põnevusega jälgida, kaasa elada Antonia Buddenbrooki noorusele, taltsutamatusele ja siiski oma elu ainsast armastusest loobumisele perekonna õnne nimel. Ja on kurb jälgida, kuidas tema pidevad katsed end perekonna au ja hiilguse nimel ohverdada ja seeläbi kasu tuua täielikult luhtuvad, kuidas ta üksi maa peale seisma jääb ja kurbusega oma minevikku ikka ja jälle läbi ketrab.

Ka Thomas Buddenbrook, tema vend, kes viljaga äritseva firma "Johann Buddenbrook" uuele õitsengule viib, annab perekonna hiilguse nimel oma nooruse ja jõu ja näe, firma õitsebki, kuni Thomas... ma ütleksin, ronib liiga kõrgele, ja edu ja prestiiž teda lihtsalt sööma hakkab ja Thomas üpriski noorelt sureb ja koos temaga ka firma.

Ja siis muidugi väike Hanno Buddenbrook, nii erinev oma kaupmehest esiisadest, muusikaliselt andekas, õrna hingega ja kaunite silmadega, kes meheikka ei jõuagi..


Tegemist on kurvameelse pildiga saksa kõrgematest kodanluse kihtidest läbi 19nda sajandi, nagu Vikipeediagi ütleb. Ja nende inimeste kannatused, rõõmud, mured ja hirmud on hästi kirja pandud - me mõistame neid, me elame ja tunneme neile kaasa. Aga kuna tegemist on inimestega, kes ohverdavad ilusa hingega (kuigi veidi lihtsameelse ja jäädavalt lapsiku) naise õnne perekonna prestiiži nimel (asi pole rahas) ja ei toeta noort poissi, kes klaveril võlutrikke suudab teha, vaid mõtlevad pidevalt vaid firma õnnele ja leiavad, et elu mõte on igaveseks kadunud, kui firma peab vähegi kannatama, ei saa ma neid mõista. Thomas Buddenbrook loeb oma viimastel päevadel metafüüsikast ja saab isegi aru, et ei küüni selle mõistmise ülima tasemeni, sest nende perekond pole intelligentide hulka kuuluv, vaid lihtne, kuigi heal järjel kaupmeeste suguvõsa. Kõik reeglid ja konventsioonid, mida selline ühiskond enesega kaasa toob ja millise põlgusega suhtutakse luuletajatesse ja haritlastesse - juristid ja arstid muidugi välja arvata -... kõik see kahandab mu arvamust Buddenbrookide perekonnast mitme vaksa võrra.

Jään neutraalsele seisukohale.

No comments:

Post a Comment