Jälgijatele ja ootajatele

On tulnud ette piisavalt kuid, mil selle lugemispäeviku kolmapäevased postitused valmis kirjutatud mitu nädalat ette ja lilla markeriga jooned kenasti plaanitud ja piklikule sedelile reastatud raamatunimekirjas on juba veebruaris tõmmatud aprilli keskpaigani.


Kahjuks pole täna üks neist päevadest ega nädalatest. Olen vabal ajal nii kirjandushuviline kui ka saksa uuema kirjanduse doktorant ja kuna doktoritöö nõuab hetkel kõvasti aega ja vaeva, olen täna omadega kitsikusse jäänud.

Seega lehvitan teile oma paberihunnikute tagant tänulikult ning vabandan sellenädalase viivituse eest. Regulaarne programm jätkub nädala, hiljemalt kahe nädala pärast ja tulekul on just need raamatud, mis tulekul tõotavad olla.


Nguyeni romaaniga olen jõudnud küll alustada, kuid tahan ta kindlasti lõpuni lugeda, mis juba iseenesest hea märk. Lähemalt siis varsti!


Päikest :- )

Sandra

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus III. Poisipõlvesaar” (2009)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) avaldas oma kuueosalise autobiograafilise romaani "Minu võitlus" (Min kamp) aastatel 2009-2011 ning tekitas nii - eriti - Norra kui - hiljem - Euroopa ning - viimaks - maailma meedias keeristormi. Miks? Sest Knausgård avaldab kõikvõimalikke meeldivaid, ebameeldivaid, ebaesteetilisi ning ebaeetilisi detaile nii endast kui igast endaga seotud pereliikmest, sõbrast ning armukesest.

"Minu võitluse" esimesest osast "Isa surm" oli juttu üle-eelmisel aastal (link) ning teisest osast "Armunud mees" blogisin eelmisel aastal (link). Selle aasta alguses ilmus epopöa kolmas osa "Poisipõlvesaar" (Min Kamp. Tredje bok, 2009), mis räägib Karl Ove lapsepõlvest, tema peredünaamikast, koduse eluga seotud hirmudest ja konfliktidest ning tärkavast noormeheeast.

Esiplaanil on Karl-Ove alatine hirm vägivaldse ja ettearvamatu isa ees, kel kombeks headel päevadel poeg oma hobidesse kaasata, ning halbadel päevadel väiksemalgi põhjusel poega kõrvast sikutada, niiet tuli silmist väljas. Pidev hirm isa ees ning sellega seotud kodune äng läbib Karl Ove lapsepõlve.

Isa kõrval seisab tundeline, armastav, healoomuline, hoolitseja ema, kelle asendamatut rolli Karl Ove tunneb ja tunnustab:

Kõike seda, mida emad oma poegadele teevad, tegi tema meile. [...] Ta oli kogu aeg kohal, ma tean seda, aga ei mäleta sellest mitte midagi.

Mul ei ole mingit mälestust sellest, kuidas ta mulle ette luges, ma ei mäleta, et ta oleks mulle ühtki plaastrit põlvele pannud või olnud ühelgi koolilõpuaktusel.

Millest see küll tuleb?

Ta päästis mu, sest kui teda ei oleks olnud ja ma oleksin üles kasvanud ainult papsiga, siis oleksin ma end varem või hiljem nii või teisiti ära tapnud. Aga ta oli kohal ja hoidis papsi tumedust tasakaalus: ma elan, ja ehkki ma ei tee seda rõõmuga, ei ole selles süüdi mu lapsepõlve tasakaal. Ma elan, mul on endal lapsed, ja nendega olen ma tegelikult püüdnud saavutada vaid üht: et nad oma isa ei kardaks.

Samal ajal tuleb teemaks Karl Ove empaatiline ning intellektuaalne areng: ta on küll hinnete mõttes tark poiss, kuid solvab empaatia puudumise või alaarengu või pigem üleolevuse ülearengu tõttu tihti oma sõpru ja klassikaaslasi ning kaotab üha enam sõpru. Olgugi et tark poiss, puudub Karl Ovel intellektuaalselt võib-olla klassi keskmises osas paikneva poisi emotsionaalne ning empaatiline võime sulanduda, mis tekitab arvukaid konflikte.

Lisaks sellele jõuab Karl Ove teismeliseikka ning veidrad seletamatult algavad ja lõppevad suhted tüdrukutega pakuvad noorele poisile üha enam pinget.

"Poisipõlvesaar" on piirideta jutustus noorte poiste kohati jälgist, kohati hirmu ning ebakindlusega täidetud filtreerimata huvide ja mõtete maailmast. Knausgard räägib taas ausalt ning kateteta oma veidratest kommetest ning ei tsenseeri ei oma suguelundeid ega illegaalse käitumise piirimaile jäävaid suhtluslaade.

Taas on tegu uutmoodi romaaniga, mis küll põimub selgelt "Minu võitluse" sisulisse ning elemendilisse kooslusesse ja avab järjekordse aknakese Knausgardi-nimelises advendikalendris. Ning taaskord on tegu omalaadi isa hirmufiguuri käsitluse ja lapse silmadega täiskasvanu maailma vaatamise laadi anatoomiaga.

Knausgard kujutab oma isa kui türannina tema valikute ja vabaduse kohal kõrguvat pidevat ohtu. Samal ajal ei karda autor näidata, kui hädine ja arg on väike laps sellise türanni kõrval elades, kui õpib hirmust motiveerituna varastama ja valetama. Teisalt pälvib tema väikeste pattude abiga võidetud vabadus kodust väljas ka empaatiat, kuna poisi elu pole tõega kerge.

Knausgardi figuurid on komplekssed, nad on ehtsad, sest nad on ehtsad. Kuid ometi ei kuku autor omaenese maailma empaatia või sentimentaalsuse lõksudesse ja kätkeb oma materjali kujul, mis lugejale hariv, põnev ning ainulaadne.

Soovitan soojalt nii iseseisva raamatuna kui kolmese komplektina. "Minu võitlus" on inimliku kirjanduse ning julge eneselahkamise musternäide.

Nobeli kirjanduspreemia 1973. Patrick White: "Voss"

Austraalia kirjanik Patrick Victor Martindale White (1912-1990) kuulub olulisemate austraalia autorite ning samuti tähtsamate 20. sajandi inglisekeelse kirjanduse esindajate hulka. White on üllitanud lühijutte, romaane ning näidendeid.

1973. aastal pälvis White Nobeli kirjanduspreemia oma jutustamisoskuse ning psühholoogilise nutikuse eest, samuti Austraalia maailmale tutvustamise eest. White oli esimene austraallane, keda preemiaga pärjati.

White'i viies romaan "Voss" (1957, eesti keeles 1997) põhineb preisi maadeavastaja Ludwig Leichhardti retkedel Austraalias 1840ndatel aastatel. Samuti on eesti keeles ilmunud romaanid "Inimeste puu" (Tree of Man, 1955) ning "Twyburni lugu" (The Twyborn Affair, 1979).

White kirjutab tundeliselt ja refleksiivselt ning võtab aega oma figuuride ideede, põhimõtete ning arengu kirjeldamiseks. Nii Voss kui Laura, kelle arengut ning elusid teineteise kõrval kirjeldatakse, on huvitavad figuurid.

As for Voss, he had gone on to grapple with the future, in which undertaking he did not expect much of love, for all that is soft and yielding is easily hurt. He suspected it, but the mineral forms were an everlasting source of wonder; feldspar, for instance, was admirable, and his own name a crystal in his mouth. If he were to leave that name on the land, irrevocably, his material body swallowed by what it had named, it would be rather on some desert place, a perfect abstraction, that would rouse no feeling of tenderness in posterity. He head no more need for sentimental admiration than he had for love. He was complete.

Romaani pinge on ühest küljest Vossi ja Laura teineteisega sobimine ning hingeline kooslus empiirilise lahusoleku ajal, ning samuti Vossi eneseavastamine ning armastuse potentsiaalsele hävingule avanemine.

Samal ajal näidatakse erinevat masti mehi ning kuidas nad Vossiga ning karmi austraalia loodusega ekspeditsioonil toime tulevad.

"Voss" on intensiivne ning üllatavalt naiselik armastus- ning seiklusromaan, mis kätkeb eneses erinevaid armastuse vorme. Väga palju kasutatakse siseperspektiive ning figuuride psühholoogiline sisemaailm on rikkalik, kuid samal määral ka välisperspektiive - rikkalikud on ka looduskirjeldused ning avastusretked.

Romaani kompositsioon on läbimõeldud, tempo rahulik ning teadlik enesest. 

"I am uncomfortably aware of the very little I have seen and experienced of things in general, and of our country in particular," Miss Trevelyan had just confessed, "but the little I have seen is less, I like to feel, what I know. Knowledge was never a matter of geography. Quite the reverse, it overflows all maps that exist. Perhaps true knowledge only comes of death by torture of the mind."

Ainulaadne White'i romaan pole, sest sarnaseid armastuslugusid on nii brittide kui ameeriklaste sulest ilmunud küll ja veel - isegi "Ogalinde" võib siinkohal võrdluseks tuua. Kuid "Voss" on hea ja põneva armastusromaani fännile kindlasti väga mõnus ja sisurikas lugemine.