1920. Knut Hamsun "Maa õnnistus" (Markens Grøde, 1917)

Taani kirjanik Knut Hamsun (1859–1952) on üks neljast suurest (Strindberg, Undset ja Ibsen) autorist, kes maailma kirjandusmaastikul tänapäevani tuntud.

Hamsuni esimene kuulsust kogunud romaan on "Nälg" aastast 1890. 1920. aastal anti Hamsunile Nobeli kirjanduspreemia, eelkõige romaani "Maa õnnistus" (1917) eest.

Hamsun on kirjutanud mitmes stiilis - "Maa õnnistus" arvatakse küll realistlike teoste hulka, kuid esineb ka modernismile omaseid võtteid nagu stream of consciousness.

Tegu on romaaniga ühe mehe pingutustest oma talu rajada, laiendada, harida ja nii edasi.

Romaanil on kõik "Tõe ja õiguse" toredused: põhjalikud kirjeldused lihtsate - autori enda poolt heade, kuid rumalatena kirjeldatud figuurid - taluinimeste unistustest, lootustest, hirmudest, jumalakartlikkusest, talu ning eelkõige maamulla ning looduse austamisest, (poole kohaga) jumalakartlikkusest, kuid samuti nende inimeste tumedamast poolest, lapsemõrvast ning igavesest võimetusest teist inimest usaldada.

Romaani figuurid on oma lihtsuses üpris huvitavad, kuna nende psühholoogilised profiilid on detailides välja töödatud ja ka lihtne figuur üllatab mõnikord oma lugejat nii headuse kui halastamatusega. Teatud mõttes on Hamsuni valikud tõeliselt geniaalsed.

Kuid sisu jätab soovida ning päeva lõpus on tegu järjekordse talutöö-ning-taluelu-tüüpi-romaaniga ning kui Hamsuni teosed nagu "Nälg" on fenomenaalsed nii sisult kui vormilt ja väärivad lugemist, sobib "Maa õnnistus" 21. sajandil vaid kultuuriantropoloogi, mitte hea kirjanduse nautija riiulisse - võib-olla pimestab mind eestlase perspektiiv, sest "Tõde ja õigus" ning "Näkimadalad" juba olemas....

Kuid kui teile meeldib Hamsun, lugege "Nälga" ning jätke "Maa õnnistus" tähelepanuta.

Andrei Ivanov: "Kuutõbise pihtimus" (Исповедь лунатика, 2014)

Eesti vene kirjanik Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia kolmas osa "Kuutõbise pihtimus" ilmus eesti keeles aastal 2015.

Kuigi tegu võiks olla triloogia lõpuga, läheb romaan samamoodi ajas edasi-tagasi nagu esimesed kaks osa ning jutustab Jevgeni elust Norras, Patarei vanglas ning Jämejala hullumajas. Keskmes on enim Eesti ning elu Eestis 2000ndatel, tänapäevani välja.

"Kuutõbise pihtimus" on hetk, mil fiktiivsest protagonistist Jevgenist saab vaikselt Andrei Ivanov - mõtted kirjutamise ja kirjanduse üle ning Eesti kirjanduse üldine kriitika rändavad läbi romaani.

Peruu vanglas ma lihtsalt kõngen, ängi kätte, seal pole isegi seda mitte; Tartus ma vähemalt kuulsin, kuidas rahvas sumiseb, ventilatsioonivõrgustik rääkis mulle nii palju lugusid, ma istusin ja kribasin, istusin maha ja kirjutasin üles, polnud ju midagi teha, kui kõik oli läbi loetud, siis kulutasin paberit, pakkide viisi paberit, sotstöötaja tõi mulle igal esmaspäeval, aga reedel enne nädalavahetust hankisin ma ühelt sanitarilt, ta tõi mulle koos rohtudega paberit ja pastakaid, arstid palusid mul anda neile lugeda, leidsid mu käekirja olevat korraliku, selgesti loetava ja minu üleskirjutatud jutud huvitavad, ladusad, ma pealkirjastasin kogu selle kirjatöö „Joruks”. Seal oli nii palju tegelasi: Narva narkodiilerid, prostituudid, mõrvarid, vargad – kõigil olid oma lood ... palju põnevam kui see, millest kirjutavad oma blogides kaasaegsed kirjanikud ja näitlejad, kriitikud, ajakirjanikud, kõik meediakanalid kokku – pretensioonikas jamps, võrreldes ventilatsioonišahtist kuuldud lugudega. Ja milline keel! Tänapäeval tuleb vene keele leidmiseks sõita mitte Tartu ülikooli, vaid Tartu vanglasse.


„Jah, ma mõistan, tõlketöö pole ka minu jaoks. Ma kirjutan põhiliselt ise, olen juba ka loobunud raamatute lugemisest: milleks neid lugeda, kui kirjutad ise, on ju?” 
„Jah, jah! Aga mida sa kirjutad?” 
„Noh, mul on selline imelik maitse, ma sain ammu aru, et maailmas pole selliseid raamatuid, mis mind tervenisti ja täielikult rahuldaksid. Loen Beckettit ja seal on kõik hästi, kuid – ikkagi – ei ole Beckettiga rahul. Loen Dostojevskit ja ei ole temaga rahul! Seepärast otsustasin, et on aeg endal kirjutada midagi niisugust, et saaks pärast lugeda ja kõigega rahul olla. On tarvis harmooniat hinges, mõistad?” 
„Muidugi!” 
„Noh, nii ma siis kirjutangi sellist romaani, kus kõik on minu tahtmist mööda: väike linn, tegelased sebivad täiesti mõttetult edasi-tagasi, klatšivad, mürgitavad üksteist, näppavad üksteiselt kõiksugu tühja-tähja, sokutavad neid asju tuttavatele, et kõiki omavahel tülli ajada, kuulavad uste taga, kituvad üksteise peale, ühesõnaga, argielu kribu-krabu, tavaline kribu-krabu, just see, mis mulle meeldib ...” 
„Ma saan sust aru. See meenutab meie elu. Meie tuttavaid ja naabreid, kõik on täpselt samamoodi nagu tolles nõmedas ühikas, mis asus endises gümnaasiumis, mäletad, ma rääkisin sulle ...?” 
„Jah, muidugi mäletan! Arvan, et varsti saan valmis ... Ausalt öeldes olen juba lõpetanud ...” 
„Aga mina ei saa oma romaani kunagi valmis, tuttav kirjastaja piitsutab mind takka: lõpeta ära, kaua võib kirjutada, kümme aastat kirjutad ... Kuule, kui sul on romaan valmis, siis las ma annan selle oma kirjastajale lugeda, ta loeb vene keeles, äkki tõlgitakse eesti keelde ... Tead, Eestis on kohalikud autorid väga hinnas, igal käsikirjal on kulla hind! Kas annad lugeda?” 
„Tingimata! Sa tegid mulle rõõmu! Kindlasti annan. Ainult et seda tuleb lihvida ...” 
„Milleks? Saada niisama. Ega keegi ei saa nagunii aru, kui seal midagi nihu on. Sina oled autor, seega sina otsustad, kuidas peab olema. Pealegi häid kriitikuid meil pole ja ega neile saagi meele järele olla. Mõnikord loen romaani läbi, olen vaimustuses, aga kriitikud teevad maha. Või vastupidi: kiidavad mingisugust jampsi! Nii et pole vaja lihvida. Nad ei vääri seda ... Kui ei saa aru, mässivad Derrida või Deleuze’i asjasse, viitavad veel kellelegi – et vaid oma eruditsiooni näidata.”


Vikerkaares mainitud antikangelase hüpoteesi kinnitab autor ka ise:
„Muidugi, ma garanteerin sulle – mul on tõeliselt saatanlik romaan, kõik tegelased on kurjast vaimust vaevatud, kõik on psühhopaadid ja maniakid, mitte ühtegi positiivset kangelast. Ma vihkan positiivseid kangelasi!”


Olenemata antikangelasest ning maailma hoolimatusest ja unistuste täitumise lootusest muutuks romaani toon justkui positiivsemaks:
Ma elan juba teist kuud Sulevi juures sireli all ega taha kuhugi minna. 
Mul on siin hea: soe ja antakse süüa, ase tehti põrandale – mulle meeldib põrandal. Kord hüppas oksa mööda tuppa mingi ilus linnuke, hallikaspruun, kuldsete täppidega, pika kaela ja suitsuhalli rinnaga, peas oli tal vaarikapunane tutt. Nimetasin teda endamisi punatutiks, sosistasin vaikselt: „Laula mulle, punatutt!” Ja mis sa ütled, linnuke vilistas korra ja – lasi kuuldavale trillerduse, selle järel teise, siis aga kukkus heledasti sillerdama, laulis oma kakskümmend sekundit, laulis ning järsku, asja eest, teist taga, sööstis paigalt ja keksis vabadusse. Mul hakkasid pisarad mööda põski voolama. See oli olnud nii ootamatu ja kaunis. Kui palju vabam on see lind minust! Kui palju on temas kergust, õhku, valgust! Aga mina ... isegi sireli all, Sulevi juures, vabaima ja muretuima inimese juures tunnen end otsekui aheldatuna. 
Aga kaunis linnuke pidas mind ikkagi oma laulu vääriliseks. Järelikult ma olen siiski midagi väärt, mitte kõik pole veel kadunud.


Isegi Hanuman ilmub romaani viimastel lehekülgedel.

"Kuutõbise pihtimus" on luulelise pealkirjaga, kuid mitte niivõrd iseseisev kui esimesed kaks osa - pärast väga tugevat teist osa on kolmas osa pigem teise osa täiend kui omaette romaan. Mahult väiksem ja sisult samaväärne, kuigi toonilt luulelisem ja lootusrikkam kui tumedamad esimene ja teine romaan - triloogiat kokku võttes kuuluvad need kolm romaani kokku ning moodustavad üheskoos väga hea kirjandusliku ühiku, mille iga osa väärib tähelepanu.

Iseseisvalt hea on aga vaid esimene ja eelkõige teine osa.

Niisiis - lugege Ivanovit.

"Hanumani teekond Lollandile" - triloogia esimene osa blogis (link)
"Bizarre" - triloogia teine osa blogis (link)

Raamatu link Varraku kodulehel (link)

Andrei Ivanov: "Bizarre" ("Бизар", 2012)

Vene kirjanik Andrei Ivanovi Skandinaavia triloogia teine osa "Bizarre" ilmus eesti keeles aastal 2014 ning jätkab Taani sattunud Eestis elanud vene pagulase Eugeni/Jevgeni/Eugené'i elu jälgimist. Sedakorda avaldub rohkem protagonisti minevikust, kodusest olukorrast ning selgub ka, miks ja kuidas Jevgeni Eestist Taanisse sattus.

Seekord on lugu tegevuslikust küljest dünaamilisem, kuigi sisuliselt siiski staatiline. Jevgeni siplevad üritused enese ümbruses midagi muuta toimuvad mitmes kohas: Huskegaardi küla lossis ja metsadest,  Kopenhaageni vanglas, vaimuhaiglas, erinevates Taani külakestes - kui "Hanumani teekond Lollandile", olgugi et pealkirjas justkui väga dünaamiline ja arenev romaan, toimus põhiliselt põgenikelaagris.

Tooni annab mõlema romaani esimene lehekülg: "Hanumani teekond" kirjeldab, kuidas Hanumanil Taani riigist ning selle inimestest süda pahaks läheb ning järgnev lugu on kirjeldus kõigest, mis peaks tavainimese pagulaste argielus toimuvast, sellest mida neil kahjuks tuleb tavaliseks pidada, öökima ajab. "Bizarre" algab kirjaga Jevgeni emalt ning näitab esimesena, et protagonistil on side oma minevikuga ning väsimatu süü- ja vastutustunne on järjekordne koorem, mida ta igapäevaselt endaga kannab.

Jevgeni asukoht on moraaliskaalal hea või halva poolel jääb üldeksistentsialistlikust perspektiivist lahtiseks küsimuseks ning õigussüsteemi perspektiivist üpris selgeks faktiks. Sellest hoolimata näidatakse teises romaanis pigem sise- kui välisperspektiivi. Mõlemad romaanid on  kirjutatud protagonisti minaperspektiivist, kuid "Bizarre" läheb oma antikangelasele lähemale ning samaaegselt Jevgeni lugejale sügavamale naha alla.

"Bizarre'i" episoodid tunduksid alguses justkui kuhugi viivat: Jevgeni restaureerib Huskegaardi lossi, kuhu budistlikud mungad tulevat peatselt seminari korraldama (seminari romaani jooksul ei toimu), puhastab kohalikku metsa, plaanib leedulanna Danguolega tulevikku, .... olgugi et plaanide täitumiseni tegelikult lähemale ei jõuta, lõpeb romaan positiivses, vabaduse suunas viitavas toonis. Argipäeva närususes oleks justkui alati mingi lootus, kuigi kirjeldatu on sisusiselt vaid püüded, midagi muuta...

"Bizarre'i" esiplaanil pole niivõrd keskmise põgeniku olukorra detailid - kuigi ka neid kirjeldatakse piisavalt, kõrvaltegelaste hulk ja lugude kirjusus on hämmastav -, vaid süsteemikriitika: lahatakse olukorda, mille tulemusel Jevgeni Taani pidi tulema ning erinevate omakasupüüdlike või saamatute ametnike rolli selles olukorras. Samuti kirjeldatakse terava irooniaga pagulasi aidata püüdvaid (või vähemalt seda muljet jätta püüdvaid) institutsioone ja nende abitust nö. päriselus aset leidvate sündmuste vastu.

Mul oli nii õudne, et selles sünges keldris, 
kõige viimases pugerikus, kus nagistasid rotid 
ja sibasid prussakad, hakkas mul kergem.

Mitte kusagil ei olnud ma adunud kõige elava lõplikkust 
nii teravalt kui Huskegaardis.

Ei tahagi siinkohal liiga palju sisust avaldada, soovitan neile, kes "Hanumani" lugenud, kindlasti Ivanovi triloogiaga jätkata, sest teises osas vastatakse suurtele küsimustele Jevgeni mineviku kohta ning on tunda, et kirjaniku laad sündmusi kirjeldada muutub veidi vähem tooremaks, veidi viimistletumaks. "Bizarre" pole niivõrd esteetiliselt kurnav - või siis olen selle räige tooniga juba harjunud.

Tarmo Jüristo kirjutab Ivanovi loomingu kohta: „Tema minategelase kangelaslikkus ei avaldu võitudes ja saavutustes, vaid allajäämises, isiklikus meeleheites ning mõistmatuses. Ta on määratud Ahasveeruse kombel sihitult ja rahu leidmata ekslema, kuid tema kannatustel pole midagi pistmist millegagi, mida ta ise oleks teinud, neis pole muud “süüd”, kui et ta on see, kes ta on – “mitteinimene, poolfabrikaat”. (Vikerkaar, detsember 2013, link "Hanumani" postituses)

Kuna "Bizarre'i" lehekülgedel avaneb Jevgeni nö. teine pool, tekib ka lähedasem inimlik suhe ning motivatsioon tema tegemisi jälgida. Hanuman, esimese romaani kaasprotagonist, kaob mingil hetkel täiesti pildilt ning samuti kaob lugeja huvi tema vastu, kuna romaan keskendub üha enam raskustele Jevgeni elus ja tema püüetele, neid ületada. Jevgeni inimlikkus romaani mitteinimlikkuse sees ning aeg-ajalt eluga võitlemine kuid samuti pidev meeleheide moodustavad muljetavaldava figuuri ning narratiivi.

Grotesksest, vaid shokeerivast laadist edasi minnes on Ivanov jätkanud järgmises faasis emotsionaalse poole uurimist ning sellega on "Bizarre" oma eelkäijast kõvasti tugevamalt kirjutatud.

Olen väga põnevil, mis kolmandas osas juhtub!

Blogis täna kahe nädala eest: Ivanovi "Hanumani teekond Lollandile" (link)
"Bizarre" Varraku kirjastuse kodulehel (link)>

Atsihh

Kallid raamatusõbrad, kahjuks olen nohune-köhane-palavikune, ja seetõttu jääb selle nädala postitus järgmise nädala peale.

Päikest ning varsti jällelugemiseni!